Mullikamber

Allikas: Vikipeedia
Jäljed mullikambris

Mullikamber ehk mullkamber on seade kiirete laetud osakeste registreerimiseks.

Mullikambri leiutas 1952 USA füüsik Donald Glaser, kes pälvis selle eest 1960 Nobeli füüsikasuhinna. Mullikambrit täiustas USA füüsik Luis Alvarez, kes hakkas ülekuumendatud vedelikuna kasutama vedelat vesinikku. Ühtlasi hakkas ta mullikambris tehtud sadade tuhandete fotode analüüsimiseks kasutama arvutiprogrammi. Alvarez pälvis 1968 Nobeli füüsikaauhinna.

Mullikambri abil saab registreerida paljusid niisuguseid osakesi, mida varem kasutatud analoogilise Wilsoni kambriga registreerida ei saanud. Ühtlasi saab selle abil osakeste kohta palju rohkem teavet kui Wilsoni kambris.

Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Mullikambris on vedelik, mille temperatuur on lähedane keemistemperatuurile. Kiired laetud osakesed tungivad läbi kambri seinas oleva õhukese akna kambri tööruumi ning ioniseerivad ja ergastavad seal oma teel vedeliku aatomeid. Kui kambris rõhku järsult vähendada, siis läheb vedelik lühikeseks ajaks ülekuumendatud olekusse. Sel ajal kambrisse tunginud laetud osakesed jätavad oma teele aurumullidest koosneva jälje, sest ülekuumenenud vedelik hakkab keema eeskätt ioonide lähedal.

Vedeliku tihedus mullikambris on tunduvalt suurem gaasi tihedusest Wilsoni kambris. Sellepärast saab mullikambriga tõhusamalt uurida kiirete laetud osakeste vastasmõju aatomituumadega. Mullikambri täidisvedelikuna kasutatakse vedelat vesinikku, propaani, ksenooni jm vedelikke.