Moskvitši teine platvorm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Moskvitš 408/412/2138/2140
M408-1968.jpg
M-412-post-rest-front.jpg
AZLK-2140 "Moskvich" (1,5L) 3.04.2008 (front view).jpg
Tootja MZMA / AZLK /
Emafirma MZMA / AZLK
Alias Elite 1300
Carat
IŽ-Moskvitš 408/412
Tootmine 1964–76
(ja kuni aastani 1997 IŽ)
Eelkäija Moskvitš 401
Järeltulija Moskvitš 2141
Klass väikeauto
Paigutus tagavedu
Platvorm 408/412/2140
Mootor AZLK-408 37 kW (50 HJ)
UMK-412 56 kW (75 HJ)
Ülekanne 4k-manuaal ja tagavedu
Teljevahe 2400 mm
Pikkus 4090/4250 mm
Laius 1550 mm
Kõrgus 1480 mm
Kliirens 178 mm
Rööbe xxxx (ees), xxxx (taga)
Tühimass 945 kg / 1045 kg
Max kiirus 120–142 km/h
Kütusepaagi maht 46 l
Kütusekulu 6,5–9 l / 100 km

Moskvitši teine platvorm on Moskvitši platvorm, mis jaguneb laias laastus kaheks mudelite grupiks:

  • M-402, M-403, M-407 ja nende modifikatsioonid
  • M-408, M-412, M-2140 ja nende modifikatsioonid

Moskvitšide teine platvorm algas mudeliga M-402, mille üheks mudelautoks valiti Ford Anglia.

Uuendatud teise põlve Moskvitšid[muuda | muuda lähteteksti]

"Kandiliste" Moskvitšide ajastu sai alguse 1964. aastal mudeliga 408. 1967. aastal lisandus mudel 412. Mõlemad mudelid baseerusid samal kerel, kuid nende mootorid olid erineva võimsusega. Mudelil 408 kasutati eelmiselt mudelilt pärit pisut moderniseeritud 1,3-liitrist mootorit võimsusega 37 kW (50 hj). Mudelil 412 võeti kasutusele peakonstruktor Okunevi juhtimisel loodud ülanukkvõlli ja märghülssidega 1,5-liitrine mootor. Selle jõuallika loomisel oli üheks prototüübiks tuntud BMW M10 mootor. Moskvitš 412 mootor oli oma ajas küllaltki modernne, kiirekäiguline ja arendas võimsust 56 kW (75 hj). Aastal 1969 muutus mõlema mudeli kere, peamiseks väliseks uuenduseks olid kandilised esituled ja uued tagatuled. Mudeli nimed ja mootorid jäid samaks.

Aastal 1976 uuendati veel keret, muudeti nii esi- kui ka tagaosa ja salongi sisu. Mudeli 408 nimi vahetati 2138 vastu. Mudelist 412 sai 2140. Mootorid olid ikka samad. "Kandilisi" Moskvitše toodeti Moskvitšidest üldse kõige kauem ja ka kõige rohkem.

Mootor[muuda | muuda lähteteksti]

  • AZLK-408

Konstruktsioonilt neljasilindriline malmplokil, alanukkvõlli- ja tõukuritega rippklappidega ridamootor töömahuga 1,36 l ja võimsusega 37 kW (50 hj). Väntvõll pöörleb kolmel raamlaagril. Iseloomulik on märg (õlipanniga) tsentrifugaalõhufilter. Selline filter sobib hästi kruusateedele, kus on palju tolmu. Mootor on rahuliku käiguga ja veab hästi juba tühikäigulähedaste pööretega. Mootorit toodeti Moskvas.

  • UMK-412

Konstruktsioonilt 4-silindriline, märghülssidega, alumiiniumplokil põhinev, kettajamiga ülanukkvõlli, rippklappidega ja hemisfääriliste põlemiskambritega ridamootor töömahuga 1,5 l võimsusega 56 kW (75 hj). Terasest sepistatud väntvõll pöörleb viiel raamlaagril. Sellel mootoril võeti kasutusele paberelemendiga õhufilter ja täisvoolõlifilter. See mootor on tuntud hea vastupidavuse poolest. Seda mootorit toodeti Ufaa lennukimootorite tehases.

AZLK-408 UMK-412
Ehitus Rida-4 Rida-4
Töömaht, cm³ 1360 1478
Võimsus kW (hj) 37 (50) @4750 56 (75) @5800
Tööjärjekord 1 – 3 – 4 – 2 1 – 3 – 4 – 2
Silindri läbimõõt (mm) 76 82
Kolvikäik (mm) 75 70
Surveaste 7 8,8
Suurim pöördemoment, Nm 91,2 @ 2750–3200 111,8 @ 3800
Karburaator K-126P K-126N / DAAZ-2101
Bensiin: А-76; A-93;

Kere[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sedaankere

Aastad 1964–1969
Iseloomulikuks on ümarad esituled (tavaliselt 2, mõnel mudelil (Elite) 4). Vertikaalsed tagatuled. Kere disainiti mudelile 408, kuid aastal 1967 lisandus mootorivalikusse uus, võimsam 1,5 l mootoriga mudel 412. Keret kasutati mudelitel 408 ja 412. (Kere pikkus 4090 mm.)

Aastad 1969–1976
Esituled muutusid kandiliseks, vertikaalsed tagatuled asendati horisontaalsetega, kere üldpikkus kasvas pisut. Seda keret kasutati mudelitel 408 ja 412. (Kere pikkus 4120 mm.)

Aastad 1976–1988
Muudeti iluvõret ning esi- ja tagaosa. Tagaosast kaotati kolmnurksed suunatuled. Seekord muudeti ka mudelinimesid – mudel 408 nimetati ümber 2138-ks (jäi tootmisse põhjusel, et 412 mootoreid polnud piisavalt palju) ja mudel 412 nimetati ümber 2140-ks. (Kere pikkus 4250 mm.)

Aastal 1981 läks paralleelselt tavamudeliga tootmisse M2140 Super-Lux ehk M-2140 SL. Põhines see mudelil M-2140, millel vahetati välja kaitserauad, armatuurlaud, tagatuled moodsamate plastdetailide vastu. Plastdetailid valmistas Jugoslaavia ettevõte Saturnus[1]. Selle tõttu nimetati seda ka rahva seas Jugoslaavia Moskvitšiks. Samuti vähendati tagasilla ülekandearvu 4,2-lt 3,9-le. Super-Luxi mudeli tootmine lõpetati 1987.

  • Universaalkere

Viieukseline universaal
Viieukseline universaalkere erines sedaankerest üles avaneva tagaluugi poolest. Tagaluugil, tagaustel ning C- ja D-piilari vahel olid klaasid. Esiosa sõltus aastast ja sarnanes sama aastakäigu sedaanmudeli omaga.

Kolmeukseline universaalkaubik
Analoogne viieukselise universaalkerega, kuid tagumised uksed olid juba tehasest tulles jäädavalt suletud. Tagaukseklaaside ja tagaklaasi asemel oli plekk. Esiosa sõltus aastast ja sarnanes sama aastakäigu sedaanmudeli omaga.

  • Pikap

Peamiselt on tuntud M-412 baasil ehitatud pikapmudel IŽ-2715/27151, mis oli Iževski tehase tootearenduslik saavutus ja valmiski ainult selles tehases. IŽ-2715 oli kongiga ja IŽ-27151 kastiga versioon. Kuid toodeti ka M-2140 baasil mudelit M-2315, mida toodeti AZLK tehases.

Mudelid[muuda | muuda lähteteksti]

Mootor Mootori
andmed
Neljaukseline
sedaan
Viieukseline
universaal
Kolmeukseline
universaal-kaubik
Kaheukseline
pikap
AZLK-408 1,3 l 37 kW (50 hj) M-408/M-2138 M-426/M-2136 M-433/M-2733 ----
UMK-412 1,5 l 56 kW (75 hj) M-412/M-2140 M-427/M-2137 M-434/M-2134 M-2315[2]/IŽ-2715/IŽ-27151

Eksperimentaalmudelid[muuda | muuda lähteteksti]

  • M-408 Tourist

2+2 kohaline Kaheukseline kabriolett- (teisaldatava kõva katusega) auto. Ehitati 1964. aastal kaks katsemudelit. Sellel mudelil oli alumiiniumist kere ja elektrooniline sissepritse.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]