Morskie Oko
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2025) |
| Morskie Oko | |
|---|---|
 Morskie Oko eemalasuvalt mäenõlvalt vaadelduna | |
| Valgla maad | Poola |
| Sissevool | Czarnostawiański Potok, Mnichowy Potok |
| Väljavool | Rybi Potok |
| Pindala | 34,93 ha |
| Pikkus | 862 m |
| Laius | 566 m |
| Kaldajoone pikkus | 2,45 km |
| Suurim sügavus | 51,8 m |
| Maht | 9 935 000 m³ |
| Kõrgus merepinnast | 1395 m |
| Koordinaadid | 49° 11′ 50″ N, 20° 4′ 15″ E |
  | |
Morskie Oko (saksa keeles Fischsee, Meerauge, ungari keeles Halas-tó) on mägijärv Poolas Tatra mäestikus. Morskie Oko asub 1395 m kõrgusel merepinnast[1] ning on pindala ja mahu poolest suuruselt teine järv Tatrates.[2]
Järve poolakeelne nimi ja saksakeelne Meerauge tähendavad meresilma, Fischsee ja ungarikeelne nimi kalajärve.
Üldandmed
[muuda | muuda lähteteksti]Morskie Oko on liustiku taandumise mõjul tekkinud järv. Selle pindala on 34,93 ha, pikkus 862 m, laius 568 m ja maksimaalne sügavus 50,8 m (poola geograaf Józef Szaflarski arvutuste kohaselt, mille aluseks on võetud 1934. aasta aprilli lõpus väga kõrge veetaseme ajal läbi viidud Poola endise sõjaväe geograafiainstituudi WIG-i mõõtetulemusi).[3] Hiljutisema, geograaf Adam Choiński poolt läbi viidud uuringu kohaselt on järve sügavuseks 51,8 meetrit.[4] Järv on peaaegu ovaalse kujuga, siiski vormivad selle kaldajoont ka mõningad mittesümmeetrilised settekuhjad ja rahnud.[3]
Järve põhi on kallaste lähedal kaetud rahnude ja kividega, sügavamal kruusa ja liivaga ning umbes 40 meetrit allpool veepinda tumeda mudakihiga, mis hõlmab endas kuni mitmekümne sentimeetri paksust taime- ja loomajäänuste kihti. Kallaste keskmine kalle allpool veepinda on 15°20′.
Järvevesi on rohekat värvi (Forel-Ule skaalal IV tüüpi värv) ja teadlased hindasid selle läbipaistvuseks 11 (Józef Szaflarski) kuni 14 meetrit (Ludomir Sawicki).[3] Järve veekihid, nn termokliinid, on üksteisest selgelt eraldatavad. 2. augustil 1937 teostatud mõõtmised näitasid, et lainete tõttu paljuliikuv ülemine veekiht oli vaid 3 m paksune, ning selle temperatuur oli 12,1 °C. Kuni 10 m sügavuseni langes temperatuur umbes ühe kraadi võrra meetri kohta, vahemikus 10 m kuni 20 m langes temperatuur palju vähem (umbes 0,25 °C /m). 20 m sügavuselt kuni põhjani oli temperatuur konstantne (umbes 4 °C). Tavaliselt külmub järv novembris ja sulab mais, kuid kõik oleneb siiski konkreetsest aastast. Näiteks 1950/1951. aasta talvel külmus Morskie Oko alles jaanuaris ja sulas juba märtsis.[5] Alates 1971. aastast on järve jääkatte mõõtmisi tehtud igal aastal. Need näitavad, et aastate lõikes kahanevad nii Morskie Oko jääkatte üldine paksus kui ka jääaluse perioodi pikkus. Aastatel 1971–1982 oli Morskie Oko jääga kaetud keskmiselt 171 päeva aastas, jää tekkis keskmiselt 20. novembril ja oli sulanud 9. maiks ning jääkatte keskmine maksimaalne paksus oli 72 cm. Ajavahemikul 1995–2007 püsis jää keskmiselt 157 päeva, ilmus keskmiselt 5. detsembril, sulas 25. aprilliks ja selle keskmine maksimaalne paksus oli 56 cm.[4]
Järve nimi Morskie Oko pärineb saksa keelest. Kohalikud elanikud on varem kasutanud järve kohta nime Biały Staw (eesti keeles valge tiik), nagu nähtub 1650. aastast pärinevatest ülestähendustest. Ajaloolise piirkonna Spiszi saksa asunikud nimetasid Tatra mägede järvi meresilmadeks (Meeraugen).[6]
Morskie Okot on kutsutud ka kalatiigiks või -järveks, sest see on üks väheseid Tatra järvedest, mis on looduslikult kaladega asustatud. Järve suubuvad kaks aastaringselt voolavat oja, Czarnostawiański Potok ja Mnichowy Potok, samuti mitu mitte püsivalt voolavat oja, sealhulgas Szeroki ja Marchwiczny Żleb. Järvest voolab välja Rybi Potoki oja.[7]
Ümbruskond
[muuda | muuda lähteteksti]Järve põhjaosa moreensetetel asub 1405 m kõrgusel merepinnast PTTK turismikeskus (poola keeles schronisko – 'varjupaik'). See on üks vanemaid ja ilusamaid hooneid (ajalooliselt varjualuseid ilmastikunähtuste eest) Tatra mägedes. Hoone sai nime Stanisław Staszici järgi, kes uuris järve 1805. aastal. Hoone lähedal asub veel vanaaegne tõllakuur. Mõlemad hooned on tunnistatud ajaloolise väärtusega hooneteks. Turismikeskust kasutatakse lähtepunktina väljasõitudel Rysy mäetipule ning Mięguszowiecka ja Szpiglasowa kurudele.[8]
Morskie Oko kohal lõuna pool asub teine suur mägijärv Czarny Staw. Nende kahe järve lähikonnas asuvad järgmised mäetipud:
- idas: Siedem Granatów, Żabi Szczyt Niżni (2098 m), Żabi Mnich (2146 m), Żabia Lalka (2095 m) ja Niżnie Rysy (2430 m);
- lõunas ja edelas: Poola kõrgeim tipp Rysy (Rysy mäeaheliku Slovakkia osa kõrgus on 2503 m ja Poola osa kõrgus 2499 m), Żabi Koń (2291 m), Żabia Turnia Mięguszowiecka (2336 m), Wołowy Grzbiet, Kazalnica Mięguszowiecka (2159 m), Mięguszowiecki Szczyt Czarny (2410 m), Mięguszowiecki Szczyt Pośredni (2393 m), Mięguszowiecki Szczyt (2438 m), Cubryna (2376 m) ja Mnich (2070 m);
- läänes: Szpiglasowy Wierch (2172 m), Miedziane (2233 m) ja Opalony Wierch (2115 m).[1]
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Järve ümbruses kasvab kääbusmände. Kalda ääres kasvab palju Poolas haruldasi taimeliike, näiteks kummeli-võtmehein, Alpi jänesvill, õievähene tarn ja harilik harakkuljus.[9]
Järve asustavad mitmed vetikaliigid ja soontaimed. Fütoplanktoni hulka kuuluvatest vetikatest elavad järves dinoflagellaadid, koldvetikad, rohevetikad ja ränivetikad; needsamad vetikaliigid on ühtlasi loomhõljumi olemasolu aluseks Morskie Okos. Järve zooplanktoni tüüpilised esindajad on koorikloomade hõimkonda kuuluvad aerjalalised, näiteks vesikirbud.
Järves kalda läheduses elavad hüdraloomad ning järvemudas leidub arvukalt väheharjasusse ja putukavastseid.[10] Kaldaäärsetest soontaimedest leidub järves muuhulgas muda-penikeelt.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Radwańska-Paryska, Zofia; Henryk Paryski, Witold (2004). Wielka encyklopedia tatrzańska. Poronin: Wydawnictwo Górskie. ISBN 83-7104-009-1.
- ↑ Choiński, Adam; Zieliński, Artur (2023). "Changes of the surface area of Morskie Oko and Wielki Staw in the Tatra Mountains". Quaestiones Geographicae. 42 (1). ISSN 2082-2103.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Nyka, Józef (1956). Dolina Rybiego Potoku (Morskiego Oka). Monografia krajoznawcza. Warszawa: Sport i Turystyka.
- ↑ 4,0 4,1 Pociask-Karteczka, Joanna. "Cieplej w Tatrach?". Tatry. 30 (4): 36.
- ↑ Szafer, Władysław (1962). "Tatrzański Park Narodowy". Zakład Ochrony Przyrody PAN.
- ↑ Cienkowski, Witold Paweł (1965). Sekrety imion własnych. Państwowe Zakłady Wydawnictw Szkolnyc.
- ↑ Cywiński, Władysław (1999). Grań Żabiego. Poronin: Wydawnictwo Górskie. ISBN 83-7104-024-5.
- ↑ Konieczniak, Janusz (2010). Encyklopedia schronisk tatrzańskich. Kraków: COTG PTTK. ISBN 978-83-62473-53-3.
- ↑ Mirek, Zbigniew; Piękoś-Mirek, Halina (2008). Czerwona księga Karpat Polskich. Warszawa: Instytut Botaniki PAN. ISBN 978-83-89648-71-6.
- ↑ Kot, Marek. "Wody". tpn.gov.pl (poola). Vaadatud 9. juunil 2025.
- ↑ Ociepa, Anna-Maria. "Trudne związki naukowców i tatrzańskich rdestnic". Tatry (91 (talv 2024/2025)): 66-68.