Mont Pèlerini Ühing

Allikas: Vikipeedia

Mont Pèlerini Ühing (Mont Pèlerin Society, MPS) on rahvusvaheline majandusteadlasi (sh kaheksat Nobeli majandusauhinna laureaati), filosoofe, ajaloolasi, intellektuaale, ettevõtjaid, ajakirjanikke ja teisi isikuvabadust ja poliitilist vabadust tähtsustavaid inimesi koondav rahvusvaheline organisatsioon.[1] Organisatsiooni asutajate hulka kuulusid Friedrich von Hayek, Karl Popper, Ludwig von Mises, George Stigler ja Milton Friedman. Ühing pooldab sõnavabadust, vabaturu majanduspoliitikat ja avatud ühiskonna poliitilisi väärtusi. MPS tugines algselt klassikalisele liberalismile, kuid selles on nähtud ka neoliberalismi levitajat.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mont Pèlerini Ühing asutati 1947. aasta aprillis Hayeki korraldatud konverentsi raames. Algselt pidi MPS-i nimeks saama Acton-Tocqueville'i Ühing.[3] Pärast Frank Knighti toodud vastuargumenti, et liberaale koondavat gruppi ei tohiks nimetada kahe roomakatoliku aristokraadi järgi, ja von Misese väljendatud kartust, et ka Actoni ja Tocqueville'i vigu hakataks uue ühinguga seostama, sai ühing neutraalse nime konverentsi Šveitsis asunud toimumispaiga järgi – kokku saadi Mont Pèlerini külas hotellis Hotel du Parc.

Hayeki poolt konverentsile kutsutud 39 õpetlast (enamjaolt majandusteadlased, kuid ka mõned ajaloolased ja filosoofid) arutasid üheskoos klassikalise liberalismi olukorda Teise maailmasõja järgses maailmas ja mõtisklesid, kuidas saaks võidelda marksistlike ja keinsiaanlike majandusideede leviku vastu.

Ühingu liikmed on pärast MPS-i asutamist regulaarselt kokku saanud. Üldkogu toimub iga kahe aasta tagant ja piirkondlikud kokkusaamised igal aastal. Ühing on lähedaselt seotud Atlas Economic Research Foundationi egiidi alla koondunud mõttekodade võrgustikuga.

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

8. aprillil 1947 Mont Pèlerinis kirja pandud ühingu eesmärke väljendav dokument "Statement of Aims" näitab, et õpetlased tundsid muret tsivilisatsiooni ähvardavate ohtude ees: "Paljudes piirkondades üle kogu maakera on inimväärikuseks ja vabaduseks hädavajalikud tingimused juba kadunud. Teisal on nad praeguste poliitiliste kalduvuste tõttu pidevas hädaohus. Meelevaldne võimu kasutamine õõnestab järk-järgult üksikisiku ja vabatahtliku grupi positsiooni. Isegi lääne inimese kõige väärtuslikumat vara – mõtte- ja sõnavabadust – ähvardab mõttevoolude levik, mis vähemuses olles väidavad end esindavat tolerantsust, kuid võimule saades suruvad maha ja hävitavad kõik vaated, mis nende omadega ei ühti".[4] Sotsiaalsema suunitlusega seisukohtade levikut jälgides tundsid klassikalise liberalismi pooldajad end vähemuses olevat ja ühingut oli vaja, et sarnase maailmavaatega inimesi kokku tuua ja üheskoos tuleviku väljavaadete üle aru pidada.[5] Ajal, mil Nõukogude Liit ehitas kommunismi ja Lääne-Euroopa riigid tegelesid hoolekandestruktuuride rajamisega, rõhutasid Mont Pèlerini Ühingu liikmed ettevõtlikkuse, individualismi, eraomandi, tugeva ja erapooletu riigi, konkurentsi ja vaba turu tähtsust. Dieter Plehwe on kirjutanud, et Hayek soovis võimaldada "sarnaselt mõtlevatel inimestel, kes jagasid samu filosoofilisi ideesid ja poliitilisi ideaale, omavahel suhelda ja tegelda enese harimise ja kollektiivse õppimisega, et edendada ühist neoliberaalset sihti".[6] MPS-i huvid olid tulevikku suunatud: Plehwe sõnul oli MPS-i oluliseks ülesandeks ettevõtjate neoliberalismi suunas ümber koolitamine[7] ja Philip Mirowski kohaselt soovisid nad enda poole võita tulevaste põlvkondade intellektuaale ja arvamusliidreid, et kindlustada neoliberaalsete mõtete levimine pikemas perspektiivis.[8]

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Hayeki nägemuses pidi ühing olema kollektivismivastaste teadlaste kogukond, mis ei tegele suhtekorralduse ega propagandaga. Sellegipoolest on ühing avaldanud mõju rahvusvahelisele mõttekodade liikumisele. Näiteks julgustas Hayek Anthony Fisherit parempoolse suunitlusega mõttekodadega tegelema. Fisher asutas 1955. aastal Londonis mõttekoja Institute of Economic Affairs, 1973. aastal Washingtonis Heritage Foundationi, 1977. aastal New Yorgis Manhattan Institute for Policy Researchi ja 1981. aastal vaba turgu propageerivaid mõttekodasid avitava Atlas Economic Research Foundationi.

Mitmed Mont Pèlerini Ühingu liikmed tõusid poliitiliselt olulistele ametikohtadele – näiteks kuulusid MPS-i Lääne-Saksa kantsler Ludwig Erhard, Itaalia president Luigi Einaudi, USA Föderaalreservi juhatuse esimees Arthur F. Burns ja USA välisminister George Shultz. Tänapäevale lähemal olevate mõjukate riigitegelaste seas on MPS-iga seostatud näiteks endist Tšehhi presidenti Václav Klausi, Sri Lanka endist peaministrit Ranil Wickremasinghe'i, endist Suurbritannia välisministrit Sir Geoffrey Howe'i, endist Itaalia välis- ja kaitseministrit Antonio Martinot, Tšiili rahandusministrit Carlos Cácerest ja endist Uus-Meremaa rahandusministrit Ruth Richardsoni. 1980. aasta valimiskampaania aegu Ronald Reagani heaks töötanud 76 majandusnõunikust 22 olid Mont Pèlerini Ühingu liikmed.

MPS-i liikmete hulgas on läbi aegade olnud ka mitmeid tuntud ajakirjanikke, nende seas Pulitzeri auhinnaga pärjatud kolumnist Walter Lippmann, Reader's Digesti toimetaja Max Eastman, Life Magazine'i juhtkirjade kirjutaja John Chamberlain, The New York Timesi finantsteemade toimetaja ja Newsweeki kolumnist Henry Hazlitt ja The Washington Posti Pulitzeri võitjast toimetaja Felix Morley.

Kaheksa MPS-i liiget – Friedrich Hayek, Milton Friedman, George Stigler, Maurice Allais, James M. Buchanan, Ronald Coase, Gary Becker ja Vernon Smith – kuuluvad Nobeli majandusauhinna laureaatide hulka.

2007. aastal kutsuti Mont Pèlerini Ühingu liikmeks Mart Laar.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Novak. The Moral Imperative of a Free Economy. Brendan Miniter (toim.) "The 4% Solution: Unleashing the Economic Growth America Needs". Bush Institute, Crown Business. 2012. lk. 294.
  2. David Harvey. "A Brief History of Neoliberalism". Oxford. 2005. lk. 20–22.
  3. Lawrence H. White. "The Clash of Economic Ideas". Cambridge University Press. 2012. lk. 203.
  4. Mont Pelerin Society. Statement of Aims
  5. Dieter Plehwe. Introduction. Philip Mirowski & Dieter Plehwe (toim.). "The Road From Mont Pèlerin". Harvard University Press. 2009. lk. 16.
  6. Dieter Plehwe. Introduction. Philip Mirowski & Dieter Plehwe (toim.). "The Road From Mont Pèlerin". Harvard University Press. 2009. lk. 5.
  7. Dieter Plehwe. Introduction. Philip Mirowski & Dieter Plehwe (toim.). "The Road From Mont Pèlerin". Harvard University Press. 2009. lk. 7.
  8. Philip Mirowski. Postface. Defining Neoliberalism. Philip Mirowski & Dieter Plehwe (toim.). "The Road From Mont Pèlerin". Harvard University Press. 2009. lk. 431.
  9. Mart Laar kutsuti maineka Mont Pelerini ühingu liikmeks. Postimees. 09.01.2007.