Monreale toomkirik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Monreale toomkiriku põhiplaan. Illustratsioon raamatust "A history of architecture in Italy from the time of Constantine to the dawn of the renaissance" (1901)
Värvilistest kividest dekooriga kaunistatud apsiidid. Illustratsioon raamatust "Mediaeval Sicily, aspects of life and art in the middle ages" (1910)

Monreale toomkirik ehk Monreale katedraal (itaalia keeles Duomo di Monreale, Cattedrale di Monreale) on Sitsiilias Palermo suurlinnapiirkonna (Città metropolitana di Palermo) keskuses Monreales asuv kirik, mis ehitati 12. sajandi teises pooles ning mis on Sitsiilia romaanika üks kõige säravamaid näiteid. See on tunnistus paljude erinevate kultuuride – kristliku Prantsusmaa ja Rooma, Bütsantsi, juudi ja muslimi – viljakast kooseksisteerimisest normannide Sitsiilia kuningriigis[1]. Alates 2015. aastast kuulub Monreale toomkirik koos Cefalú toomkirikuga ja Palermo vanalinnaga UNESCO maailmapärandi nimistusse[2]. Kirik on oluline turismisihtkoht.[3]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik ehitati Guglielmo II di Sicilia ajal ja kujutab endast teatud määral poliitilist seisukohavõttu. Pärast seda kui Palermo inglise peapiiskop nõudis paavsti toetusel, kinnitamaks oma autoriteedi ülimust kuninga üle, et ta saaks maetud mitte Cefalùs, vaid Palermo katedraalis, alustas Guglielmo II kohe eelnimetatuist suurema ja kaunimalt ehitud katedraali ehitust, määrates ise ametisse oma peapiiskopi ja tehes kirikust kuninglike isikute mälestus- ja matusepaiga. 12. sajandil ehitatud kirik on säilinud tänaseni peaaegu muutumatul kujul.[4]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Toomkirik on 102 meetrit pikk, 40 meetrit lai ja 35 meetrit kõrge. Fassaadi piiravad külgedel kaks kaitsetorni, millest vasakpoolne jäi juba keskajal lõpetamata. Parempoolse torni kuppel hävis 16. sajandil välgutabamuse tõttu.

Fassaadi ette püstitati 18. sajandil klassitsistlik ümarkaartega ja balustraadiga portikus, mis tänapäevani varjab algset fassaadi. Sellest kõrgemal on näha fassaadi kaunistanud teravkaarsetest petikkaartest ristkaarfriis, mis on kujundatud araabiapärase eri värvi kivimitest panustehnikaga. 7,8 meetri kõrgune ja 3,7 meetri laiune lääneportaal oli oma aja suurim. Lääneportaalis asuvad Pisa Bonannuse 1186. aastal tehtud pronksuksed, millel on ruutudes 42 piiblistseeni.

Kiriku põhjaküljel on 1547.–1562. aastatel kardinal Alessandro Farnese käsul ehitatud sammaskäik (ehitasid vennad Giovanni ja Fazio Gaggini). Sammaskäigus asub külgportaal mõõtudes 4,23 × 2,15 meetrit ja selles Trani Barisanuse 1179. aastal valmistatud pronksuksed.

Kõige paremini on kiriku esialgne dekoor säilinud apsiididel – apsiidide seinapinda katavad katuseni ristkaarfriisiks seotud teravkaarsed petikkaared väiksemate ümarkaartega ja kivirosettidega nende sees, kõik kaunistatud panustehnikas mitmevärvilise geomeetrilise ornamendiga mustast, valgest ja kollasest kivist.

Ruum[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku põhiplaan ühendab Bütsantsi ja roomakatoliku pühakoja jooned. Pikihoone on ehitatud Itaalia basiilikate eeskujul, kuid suur kolme apsiidiga kooriosa meenutab varakristlikke kolme apsiidiga kirikuid, nagu neid leidub Süürias ja mujal Lähis-Idas. Transept eendub väga vähe ja meenutab koos kolme apsiidiga pigem ristkuppelkiriku naost. Sädelevad mosaiigid seintel loovad piltjutustusega täidetud tervikliku ruumimulje. Basilikaalne pikihoone on kolmelööviline ja külglöövid on võrreldes kesklööviga väga kitsad, laiusega vähem kui kolmandik kesklöövi laiusest. Kesklöövi eraldavad külglöövidest üheksa rikkalikult nikerdatud korintose kapiteelidega sammast kummaski küljes, mis toetavad teravkaartega arkaadi. Kesklöövi laeks on rikkalikult maalingute ja kullatisega kaunistatud katusesõrestik.[5]

Kunagine peapiiskopi palee ja kleerikute eluhooned kiriku lõunaküljel, samuti kompleksi piirav kaheksa torniga müür olid omal ajal märkimisväärselt suured, kuid enamuses on need tänaseks ümber ehitatud või varemeis, säilinud on vaid 1200. aasta paiku valminud ristikäik.[6]

Kivimosaiigist geomeetriliste mustritega kaetud põrand on pärit kiriku ehitamisajast, mõnede 1560. aastal tehtud ümberkujundustega. Lõunapoolses külglöövis on sissekäik 16. sajandil ehitatud Püha Benedictuse kabelisse, mida kaunistavad 18. sajandi alguse reljeefid ja mille sisustus valmis 1776. aasta paiku.

Mosaiigid[muuda | muuda lähteteksti]

Monreale toomkirik irdub Bütsantsi pühakodade ruumikontseptsioonist oma basilikaalse põhiplaaniga, kuid Bütsantsi mõjud on kõikjal nähtavad suurepärastes kuldse taustaga mosaiikides, mis katavad peaagu iga nähtavat pinda. Konstantinoopoli mosaiigimeistrid ja kohalikud kunstnikud katsid kõik seinad, kokku 6340 ruutmeetrit 1179.–1182. aasta jooksul, see tähendab erakordselt lühikese ajaga, kuid töös ei viita miski kiirustamisele ja mosaiikide kunstiline ja teostuslik tase on kõikjal ühtlaselt kõrge[7].

Mosaiigid esitavad Uue ja Vana testamendi stseene. Mosaiikide järjestus liigub päripäeva, alates kesklöövi lääneseinast, liikudes piki põhjaseina kahe reana valgmikuosas ja arkaadi kohal, esitades stseenid alates loomisloost kuni Jakobi võitluseni, jätkudes kesklöövi lõunaseinal. Kesklöövi pildiprogrammi moodustavad Vana testamendi stseenid ja külglöövides on reana Jeesuse imeteod Uuest testamendist. Transept koos külglöövidega on pühendatud Jeesuse elule, kannatustele ja Ülestõusmisele, külgapsiidid apostlitele Peetrusele ja Paulusele. Apsiidis on pühakud, peainglid ja apostlid, inglitest kantud Jumalaema kuju täidab apsiidi tagaseina ning kõige kohal troonib apsiidi poolkuplil Kristus Kõigevalitseja monumentaalne kuju.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Välisvaated[muuda | muuda lähteteksti]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Ristikäik[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]