Monovibraator
Monovibraator on relaksatsioongeneraator, millel on üks püsiva tasakaalu olek. Lühiajalise sisendimpulsi mõjul siirdub lülitus hüppeliselt ajutiselt stabiilse tasakaalu olekusse. Selles püsib lülitus teatud aja vältel, mille määravad tema elementide parameetrid, ja ennistub siis järsku esialgsesse püsiolekusse. Niiviisi genereerib monovibraator iga sisendimpulsi toimel ühe kindla pikkusega ristkülikimpulsi.
E ‒ sisendimpulsid
Q ‒ väljundimpulsid
Joonisel kujutatud bipolaartransistoridega skeemil on lähteolekus transistor Q2 takistiga R2 määratud baasivoolu tõttu avatud (juhtiv) ja transistor Q1 suletud. Kui Q2 baasile anda negatiivne käivitusimpulss, siis see transistor sulgub ja transistor Q1 saab läbi takisti R4 avanemiseks piisaval suurusega baasivoolu. Sellest hetkest hakkab lülitus formeerima väljundimpulssi, mille kestuse määrab takistist R2 ja kondensaatorist C1 moodustuva lüli ajakonstant R2C1. Nimelt hakkab kondensaator läbi R2 laaduma ja vastavalt pinge Q2 baasil suurenema. Niipea kui pinge kondensaatoril on tõusnud sedavõrd, et Q2 saab R2 kaudu avanemiseks piisava baasivoolu, läheb monovibraator hüppeliselt tagasi lähteolekusse.
Monovibraatorid realiseeritakse tänapäeval integraallülituste baasil, mis vajavad ainult sagedust määravate komponentide (takisti ja kondensaatori) lisamist. Nii saadakse ristkülikimpulsse kestusega 50 nanosekundit kuni 1 sekund (pikemate impulsside saamiseks läheks vaja liiga suure mahtuvusega kondensaatorit).
Monovibraatoreid kasutatakse peamiselt kindla kestusega impulsside formeerimiseks.