Modernne rahandusteooria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Modernne rahandusteooria (inglise Modern Monetary Theory ehk MMT) on heterodoksne post-keynesialistlik makroökonoomika teooria, mille kohaselt on valuuta emisiooni õigus vaid riiklikul institutsioonil ja raha ülepakkumise vältimiseks kogub valitsus osa emiteeritud rahast maksukohustuse läbi tagasi. Selle teooria esitajad väidavad, et töötuse fenomeni põhjustab valitsus liiga suure maksukoormuse kehtestamisega.[1]

MMT lähtub topeltkannetega raamatupidamisel põhineva rahaarvestuse, krediidi loomise ja fiskaaloperatsioonide kirjeldamise süsteemi analüüsist. MMT nurgakiviks on endogeense krediidi ehk rahaloome teooria, mille järgi kommertspangad annavad omapoolse tagatiseta laene (sisuliselt emiteerivad võlaraha), selleks hoiuseid kasutamata ning chartalismi teooria, mille järgi riik esmalt emiteerib ja annab selle ringlusse ning seejärel hävitab selle, seda maksukohustuse läbi tagasi nõudes. MMT teooria muutub arusaadavaks, kui raharinglust vaadatakse T-kontode bilansilises arvestuses ning majandussektorid jaotatakse valitsus-, era- (ettevõtted ja majapidamised) ning välissektoriks (tehingud teiste valuutadega). [2]

MMT lähtub arusaamast, et kui valitsus emiteerib ise oma raha, siis:

  • Ta suudab maksta kõigi vajalike kaupade ja teenuste eest ilma vajaduseta enne seda koguda vahendeid majandussubjekte maksustades või võlakirju müües;
  • Teda ei saa sundida oma vääringus võetud võlga tasuma;
  • Teda piirab oma raha loomisel ja selle kasutamisel vaid inflatsioon, mis hakkab kasvama peale täistööhõive saavutamist, s.t olukorda, milles kõik ressursid on juba kasutusele võetud;
  • Ta suudab kontrollida inflatsiooni suurust maksukoormuse suurendamisega, mis kõrvaldab liigse raha ringlusest;
  • Ta ei pea konkureerima erasektoriga niigi nappide säästude pärast ega võtma neilt investeeringuteks vajalikke vahendeid ära oma võlakirjade müügi läbi.

Nimetatud põhimõtted panevad kahtluse alla üldise majandusteadusliku arusaama, et valitsuse kulusid saab katta vaid maksutuludest ja võlakirjade müügist saadud tuludega.[3] [4] 

MMT kontseptsioonist lähtudes väitis endine Föderaalreservi esimees Alan Greenspan (s 1926), et „Ameerika Ühendriigid võivad kinni maksta kõik võlad, mis tal kunagi kogunenud on, sest me võime selleks alati raha juurde trükkida. Seega riigi maksejõuetuse tõenäosus on null.“ [5]

Teooria arendajad[muuda | muuda lähteteksti]

MMT mõiste tõi kasutusse Bill Mitchell, Austraalia Newcastle ülikooli majandusprofessor.[6]

Georg Friedrich Knapp (1842-1926), saksa riigimajanduse professor, Strassburgi ülikooli rektor väitis riigi rahateooriast (chartalism) lähtudes, et „raha pole mitte kaup, vaid seaduse produkt“. Ta leidis, et riik võib emiteerida paberraha ja muuta see seaduse sunnijõudu rakendades kohustuslikuks maksevahendiks, mida kasutades tasutakse riigi maksunõuded.[7] [8]

Alfred Mitchell-Innes (1864-1950), briti majandusteadlane väitis, et raha ei eksisteeri mitte vahetuse vahendina, vaid edasilükatud makse standardina, kusjuures valitsuse raha on võlg, mille valitsus võib maksustamise teel tagasi nõuda. Ta leidis, et „Kui maksukohustus kehtestatakse, siis langeb igale maksukohustuslasele osavastutus võlast, mille valitsus on loonud raha emissiooniga, sõltumata sellest millises vormis see on välja antud (s.t müntide, pangatähtede, sertifikaatide, riigikassa kavandite vm sellisena). Igaüks peab omandama oma osa võlast maksevahendina ja andma selle riigikassale oma seadusliku võla tühistamiseks. Valitsuse võla lunastamine maksukohustuse täitmise teel on aluseks valitsuse raha emissiooniõigusele mistahes vormis.[9]

Abba P. Lerner (1903-1982), vene-juudi sünnipäraga ameerika majandusteadlane sõnastas funktsionaalse sihipärase rahanduse teooria, millega tema arvates oli võimalik saavutada (madal) täistööhõive. Oma artiklis „Raha kui riigi loomus“ väitis ta, et „vastutus inflatsiooni ja majanduskriiside ärahoidmise eest lasub riigil, kuna vaid tema on võimeline looma raha ja maksustama oma alamaid“. [10]

Hyman Minsky (1919-1996), ameerika majandusteadlane selgitas oma raamatus “Stabilizing an Unstable Economy” (Stabiliseerides ebastabiilset majandust) raha loome protsessi chartalistlikus käsitluses. [11]

Basil Moore (1933-2018), kanada post-keynasialistlik majandusteadlane selgitas oma raamatus „Horizontalists and Verticalists“ (Horisontalistid ja vertikalistid), mis eristab panga poolt emiteeritud raha valitsuse poolt emiteeritud rahast.[12]

Joan Muysken (s. 1948) madalamaade majandusteadlane, selgitas oma raamatus “Full Employment Abandoned” (Loobumine täistööhõivest) MMT-le toetudes rahasüsteeme, milles valitsusel on fiat-raha emissiooni monopol ning ujuv vahetuskurss vabastab ta vajadusest kaitsta rahavahetust valuutareservidega. [13]

Warren Mosler (s 1949) ameerika majandusteadlane, väitis refereeritud ajakirjas Journal of Post Keynesian Economics avaldatud artiklis, et töötuse põhjuseks on rahapuudus, mille põhjuseks on omakorda liiga kõrge maksukoormus ja sellest johtuvad liiga kõrged hinnad. Ta leidis samuti, et keskpank võimendab tahtlikult tööpuudust liiga kõrgete intressimääradega, parandades seeläbi riigi ekspordivõimekust. Tema järeldus oli, et riik saab igal ajal kaotada tööpuuduse, kui ta seda vaid tahab (nn viimane abinõu). Mosler leiab, et kuna riigil on raha emiteerimise monopol, siis pole ükski kriis nii sügav, et seda ei saaks ületada rahaloome ja maksukoormuse vähendamise läbi. Sellest arusaamast lähtub USA Vabariikliku partei mõjukas liige, Bernie Sanders oma poliitilises programmis. [14]

L. Randall Wray (s. 1953), ameerika majandusteadlane väitis MMT-st lähtudes, et riigi finants- ja rahaturupoliitika peab püüdlema ühiskondlike vajaduste rahuldamise poole, milles täistööhõive saavutamine on kesksel ning ebavõrdsuse süvenemine ja majanduslanguse vältimine on olulisel kohal. [15]

Rodger Malcolm Mitchell selgitab oma raamatus „Free Money“ (Vaba raha) juriidilisi termineid kasutades chartalismi olemust. [16]

John T. Harvey (s 1961), inglise-ameerika majandusteadlane väitis, et erasektor püüab alandada tööjõukulusi ja seeläbi suurendada tööhõivet täistööhõiveni ilma valitsuse sekkumiseta ja selle püüdeta suurendada tööhõivet töökohtade loomise kaudu. Ta leidis, et avaliku sektori puudujääk on erasektori ülejääk ja vastupidi, tuues näiteks Clintoni aegse valitsuse eelarve-ülejäägi. Raha täiendav emiteerimine võimaldab varem kasutuna seisvaid ressursse, esmajoones aga tööjõudu, kasutusele võtta. Samas võib nõudlus intressimäära muutumisele mitte reageerida, mis omakorda paneb peavoolu majandusõpetuse arusaama, et intressimäärade alandamine suurendab nõudlust, kahtluse alla. Raha loomine valitsuskulude finantseerimiseks ja täistööhõive saavutamiseks on samas olemuslikult “tasuta lõuna”. Töötus on koorem valitsusele, samas kui täistööhõive seda ei ole. Raha loomine ja ringlusse paiskamine iseenesest ei suurenda inflatsiooni, kuid sellega täistööhõive poole püüdlemine võib seda suurendada. MMT esindajad väidavad, et suveräänse valitsuse poolt võetud laenudega eelarvekulude finantseerimine on vale, kuna valitsus tunnustab sellega lihtsalt enda võlakirju ja keegi ei saa neid tagasi laenata. [17] Suveräänne valitsus võtab võlgu, emiteerides võlakirju, mis loob rahalist rikkust erasektorile: „Eravõlg on lihtsalt võlg, kuid valitsuse võlg on erasektori rahalise rikkuse kasv“. [18]

MMT õpetuse järgi ei ole suveräänse valitsuse rahalised kulutamisvõimalused piiratud, valitsus võib osta kõike, mida ollakse valmis talle müüma tema enda poolt emiteeritud valuuta eest. Ainus piirang on see, et üleliigne raha emisioon võib suurendada inflatsiooni survet. MMT pooldajad soovitavad valitsustel rakendada meetmeid rahaemissiooni suurendamiseks ja soovimatu töötuse kaotamiseks. Nad väidavad, et see suurendab hinnastabiilsust, kuna see on suunatud otse töötuse kõrvaldamisele, selle asemele et rakendada kaudseid meetmeid majanduslike soodustuste vormis erasektoris töökohtade loomiseks ja tööjõu puhvervaru hoidmiseks. Töökohtade loomise programmi võib nimetada majanduse automaatseks stabiliseerijaks, mis aktiveerub kui erasektoris töökohad vähenevad ja pidurdub kui erasektor aktiviseerub.[19] 

MMT esindavad majandusteadlased märgivad samuti, et kvantitatiivse lõdvendamise poliitikal ei ole soovitud mõju, mida selle propageerijad loodavad saavutada. [20] Valitsuse võlakirjade kokkuostmine keskpankade poolt on olemuslikult lihtsalt varavahetus, mille käigus vahetatakse intressikohustusega võlakirjad intressikohustuseta võlakirjade vastu. Sellise tehingu tulemiks ei ole mitte uute investeeringute süstimine reaalmajandusse, vaid vara hindade tõstmine näiteks aktsiate kokkuostu läbi. See suurendab järjepidevalt varalist ebavõrdsust veelgi. Inglise Keskpanga poolt teostatud kvantitatiivse lõdvendamise poliitika analüüs  kinnitas, et see poliitika on ebaproportsionaalselt kasulik nendele, kelle kätte on juba niigi koondunud kogu rikkus. [21]

Stephanie Kelton (s 1969), ameerika majandusteadlase MMT teooriast lähtuv raamat „The Deficit Myth” (Defitsiidimüüt) muutus 2020. aasta bestselleriks. Tema väite kohaselt peaks valitsuse eelarvepoliitika peaeesmärgiks olema täistööhõive saavutamine, kasvõi eelarvepuudujäägi kehtestamise hinnaga. Põhivoolu majandusõpetuses on tähtsaimal kohal keskpanga rahapoliitika ning intressimäära muutmine selle põhiinstrument. Mida madalam intressimäär, seda suurem peaks olema tööhõive. Kelton väidab, et intressimäära alandamine on majandusliku stagnatsiooni olukorras ebaefektiivne, sest turu ostujõu puudumisel ei ole mõtet teha investeeringuid isegi väga madalate intressimäärade korral. Ta väidab, et valitsuse intressikulud sõltuvad intressi määrast ning intressi määra tõstmine ergutab majandust, sest eelarvepuudujäägi kasvades kasvavad investeeringud ning suureneb erasektori majanduslik tegevus maksunõuete kasvust johtuvalt. Samas kui intressimäärade alandamine tähendab raha kokkuhoidu ja investeeringute vähenemist. Täistööhõivet on tema arust võimalik saavutada valitsuse poolt kinni makstud töökohtade hulga suurendamise läbi ja vastupidi: kui erasektor on aktiivne ja sealne tööhõive suur, ei pea valitsus tegema kulutusi töökohtade loomiseks. MMT kohaselt võib ekspansiivne eelarvepoliitika, s.t raha loomine ostude finantseerimiseks suurendada pankade reserve ja see omakorda hakkab vähendama intressi määrasid.[22] [23] Tavamajanduse loogikas valitseb taas arusaam, et ekspansiivne eelarvepoliitika, s.t võlgade emiteerimine ja laenurahal põhinev kulutamine suurendab intressimäärasid ja see omakorda jahutab majandusaktiivsust.

2019. aasta alguses ilmus esimene MMT-st lähtuv makromajanduse õpik. Selle autoriteks olid Bill Mitchell, Randall Wray ja Martin Watts.[24]

Ka Wall Streeti juhid ja peaökonomistid on hakanud järjest enam kasutama MMT teooriast lähtuvaid käsitlusi olukorra selgitamiseks. [25]

MMT teooria arendusse on oma panuse andnud veel Bill Mitchell, Pavlina Tšerneva, James K. Galbraith ja Michael Hudson, samuti Scott Fullwiler, Fadhel Kaboub, Mathew Forstater ning Euroopas on Dirk Ehnts, Andrea Terzi, Günther Grunert ja Paul Steinhardt. MMT pooldajad väidavad, et just see teooria selgitab kõige paremini 2008. aasta ülemaailmse finantskriisi järel toimunut. [26] [27]

MMT-st tulenevad käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Import ja eksport. MMT pooldajad väidavad, et riigi kaubandusbilansi puudujääk ei ole probleem ja lühiajalises perspektiivis koguni kasulik, sest tõstab riigi üldist elatustaset. [28] Mida suurem on import, seda rohkem on riigis reaalseid tarbitavaid kaupu. Ning kuigi odavate kaupade import kahjustab kohalike ettevõtete võimalusi müüa enda kaupu kõrgema hinnaga ja see omakorda tähendab töötute arvu kasvu, siis MMT pooldajad käsitlevad seda probleemi ennemast subjektiivse ja väärtuspõhise küsimusena, kui majanduspoliitilise probleemina. Nad leiavad, et rahvas peab ise otsustama, kas nad eelistavad odavaid kaupu või suuremat tööhõivet probleemses majandusharus. Eksporti peavad MMT esindajad riigile kahjulikuna, kuna osa nendest kaupadest, mida selle riigi inimesed oleksid saanud tarbida, viiakse minema. [29]

Valitsus ja välissektor. MMT esindajad väidavad, et seni kuni püsib nõudlus valuuta järel ja võlakohustused on selles samas valuutas, ei saa seda emiteeriv valitsus muutuda maksejõuetuks. See johtub asjaolust, et fiat-raha emissiooni ei piira miski. Kui aga võlakirjade omanikeks on välissektori esindajad, siis võib valitsus muuta vahetuskurssi ja seeläbi muuta ka nõudlust antud valuuta järgi.[30] MMT esindajad nõustuvad arusaamaga, et võlg mis tuleb välja maksta tagasi välisvaluutas, on valitsuse jaoks valuutarisk, kuna tal ei ole võimalik emiteerida seda raha juurde. Seetõttu peab valitsus sellises olukorras kindlustama, et välissektori nõudlus tema raha järel oleks võimalikult suur, sest vaid siis on ta võimeline võetud laenu tagasi maksma. Valuutakursi alanemine tähendaks valitsuse jaoks võla kogusumma kontrollimatut kasvu, mis lõppkokkuvõttes muudaks laenu tagasimaksmise võimatuks. Sellises olukorras peab valitsus rakendama ekspordi suurendamise strateegiaid või suurendama laenu-intresside määrasi, et muuta oma raha välissektori esindjate jaoks ahvatlevaks ning suurendada nõudlust selle järele. Mõlemad meetmed mõjutavad siiski MMT esindajate arusaama järgi majandust negatiivselt.[31]

Teooria kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Krugman (s 1953), ameerika majandusteadlane väidab, et MMT-st lähtuv kontrollimatu rahaemisioon põhjustab inflatsiooni, mis lõpuks kasvab hüperinflatsiooniks ning massiivne rahapakkumine (kvantitatiivse lõdvendamise poliitika) kahjustab selle valuuta usaldusväärsust, kuni lõpuks ei soovi seda enam keegi vastu võtta. See aga tähendab valuuta usaldusväärsuse kadumist ja turumajanduslikku hävingut. [32] [33]

Larry Summers (s 1954), ameerika majandusteadlane ja endine rahandusminister, nimetas MMT-t „voodoo majanduseks“, mis rõhudes ebaproportsionaalselt teatud majanduslikele arusaamadele viib selle väljapoole matemaatilisi seaduspärasusi. Ta väitis, et just MMT lähtuv õpetus on põhjustanud Ladina-Ameerika riikide rahamajanduse kokkuvarisemise (eriti Venetsueelas). [34]

John Mauldin, ameerika tippfinantsist, kirjeldab oma raamatus "Endgame" MMT kui „hullumeelsust, mis põhineb majanduslikul ebakompetentsusel“. 

Andreas Uhlig, saksa majandusteadlane, paneb erinevate riikide rahanduspoliitilistele näidetele viidates kahtluse alla MMT kontseptuaalse väite, „et valitsuse eelarvpuudujäägi ja valitsemissektori võla pärast pole vaja muretseda, sest kui valitsuse kulusid pole võimalik katta maksutuludega, siis saab nende katmiseks keskpank emiteerida raha juurde.“ MMT pooldajad leiavad, et ükski riik ei saa pankrotistuda, kui tal on oma valuuta ja võlad on tekkinud selles valuutas. [35]

Thomas Palley (s. 1956), ameerika majandusteadlane esitas väite, et olemuslikult on MMT Keynesi poolt esitatud majandusõpetuse lihtsustatud ümbersõnastus ning poliitilisi riske ja tagajärgi, mis tekivad MMT rakendamisest on analüüsitud ülemäära lihtsustatult.[36] Palley ei tunnusta MMT pooldajate väidet, et Keynesi standardanalüüs ei hõlma valitsusasutuse raha emissiooni raamatupidamislikust arvestusest tulenevaid piiranguid. Tema arvates on need Keynesi standardiseeritud aktsiavoogusid kirjeldavate IS-LM mudeliga (tuntud ka kui Hicks–Hansen mudel) hõlmatud ning selle koolkonna majandusteadlased on selle olemusest hästi aru saanud. Ta ei tunnista ka meetodit, kuidas MMT lahendab eelarvepoliitika ja rahanduse vahelise konflikti ning väidab, et kulutusi tegev valitsus võib keelduda koostööst keskpangaga, mis kontrollib ja teostab raha emissiooni. Tema arusaama järgi põhjustaks MMT poliitikast lähtuv, paindlikul vahetuskursil põhinev rahapoliitika tõsist finantsilist ebastabiilsust globaalses majanaduskeskkonnas, sel ajal kui fikseeritud vahetuskursside kehtestamine piiraks valitsuse rahaemissiooni ning „õõnestaks MMT peamist väidet, et õigus emiteerida oma valuutat vabastab valitsuse turudistsipliini ja rahandsupoliitika piirangutest“. Ta väitis ka, et MMT-l puudub usaldusväärne selgitus inflatsiooni põhjustest, eriti täieliku tööhõive saavutamise kontekstis. MMT probleemiks on samuti valitsuse poolt loodud raha rolli ületähtsustamine ja suutmatus hinnata püsivast null-intressi-määra rakendamisest tekkiva ebastabiilsuse mõju. Tema lõppjäreldus on, et MMT on omandanud aktuaalsuse „majandusliku allakäigu aegses poleemikas“, kuid see ei paku rahandusteooria seisukohalt uusi teadmisi ning esitab põhjendamatuid väiteid maksromajandusliku poliitika kohta. [37]

Robert P. Murphy (s 1976), ameerika majandusteadlane ja austria koolkonna esindaja märgib, et MMT pooldajate arusaam, et valitsuse eelarvepuudujäägi vähendamine kahjustab erasektori huve, vastab tõele vaid nende “erasäästude” osas, mida ei investeerita. Ja näidet, mida MMT pooldajad esitavad riigi majandusarvestuse kirjeldamisel, võib sama hästi kasutada ka arusaama kinnituseks, et valitsuse eelarvepuudujääk tõrjub erasektori investeeringuid. Kokkuvõtlikult väidab ta, et MMT on olemuslikult “surnud vale, mis ei täida antud lubadusi”. [38]

Chicago ülikooli Boothi ärikooli poolt 2019. aastal läbiviidud uuringu tulemuste alusel tehti järeldus, et MMT väide: "Riigid, mille valitsused võtavad laenu omas valuutas, võivad suurendada oma kulutusi nii palju kui tahavad, sest nad võivad alati raha juurde emiteerida ning ei pea seetõttu muretsema eelarve puudujäägi ega ka võlakohustuste tasumise pärast" ei pea paika. [39] [40]

Vastuväitena MMT-le on esitatud Somaalias kasutatavat raha (šillingid), mis on kasutusel vaatamata sellele, et riigis pole juba aastakümneid ei haldusvõimelist valitsust, mis suudaks maksukohustusi kehtestada ja neid koguda, ega ka keskpanka mis raha emiteeriks. [41] Ka Bitcoin ja teised plokiahelatel põhinevad krüptorahad eksisteerivad ilma riigi ja selle valitsusinstitutsioonide olemasoluta.[42]  

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

MMT pooldajad väidavad, et „Valitsuse bilansis ei ole varade poolel ühtegi siseriiklikku rahainstrumenti, s.t tal endal ei ole raha. Kõik valitsuse poolt emiteeritud rahalised instrumendid on tema kohustuste poolel ning need luuakse kulutusi tehes ja hävitatakse maksude kogumise läbi.“ [43] Seetõttu nimetatakse seda ka „vertikaalseks rahaks“. Erasektorile kehtestatud püsiv maksukohustus, trahvi-, litsentsi- jms tasude vormis tekitab nõudluse, mis panab aluse raha väärtusele.[44] [45]

MMT teoreetikud leiavad, et valitsus võib emiteerida oma valuutat enda vajadustest ja huvidest lähtudes ning määrata selle väärtuse maksunõuetega. Seega riigieelarve puudujääk või ülejääk on vaid instrument, mida poliitika kujundajad saavad kasutada inflatsiooni suuruse ja töötuse määra kujundamiseks. See arusaam on otseses vastuolus võlaraha teooriaga ja praktiliste kogemustega. Nimetatud vastuolu on põhjustatud asjaolust, et MMT arvab valitsussektorisse koos riigikassaga ka keskpanga ning ei erista neid. Samas sätestab nii EL Lissaboni lepingu artikkel 123 kui ka Eestis seadused, et keskpank ei või raha emissiooniga finantseerida valitsuse kulutusi. [46]

Suveräänse riigi fiat-rahal põhinevas rahandussüsteemis emiteerib keskpank paber- ja metallraha, mis müüakse soovijatele väärismetalli või teise valuuta eest või laenatakse võlarahana krediidiasutustele, kes laenavad selle edasi lõpptarbijatele. Kommertspangad võivad anda ka, omal riiskol täiendavalt võlgu (krediiti) lõpptarbijatele, kuid need ei suurenda üldist varalisust, kuna laenude tagatiseks on varalised kohustused. Kuna pangad nõuavad võlarahalt intress tasumist, siis põhjustab see turul likviidsuskriisi, sest pangale tuleb tagasi maksta rohkem raha kui sinna on kunagi välja antud. Sellises rahasüsteemis määrab raha väärtuse turul keskpanga fiatraha ja kommertspankade krediidiraha emissiooni kogumaht, sel ajal kui haldusvõimu teostaval valitsusel pole raha emiteerimise õigust ega ka instrumenti, millega kujundada selle väärtust turul. Seetõttu võib väita, et MMT ei saa toimida fiat-/võlaraha süsteemis.

MMT võib toimida postmodernsel e-rahal põhinevas kaduraha süsteemis, milles raha emiteerib ja maksusid kogub üks ja sama täitevvõimu teostava valitsuse haldusalas olev institutsioon (keskpank ja maksuamet ühes isikus). Sellises süsteemis saaks rakendada ka Milton Friedmani (1912–2006), Ameerika majandusteadlase poolt väljapakutud negatiivse tulumaksu kontseptsiooni, mis asendaks kogu praeguse sotsiaalkindlustuse rahaliste väljamaksete süsteemi.[47]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eric Tymoigne and L. Randall Wray, "Modern Money Theory 101: A Reply to Critics," Levy Economics Institute of Bard College, Working Paper No. 778 (November 2013).[1]
  2. Gesamtwirtschaftliche Buchhaltung: Finanzierungssalden – Was-ist-Geld.de. Abgerufen am 19. Dezember 2018.
  3. Kelton, Stephanie (1 March 2019). "Paul Krugman Asked Me About Modern Monetary Theory. Here Are 4 Answers". Bloomberg. [2]
  4. Coy, Peter; Dmitrieva, Katia; Boesler, Matthew (21 March 2019). "Warren Buffett Hates It. AOC Is for It. A Beginner's Guide to Modern Monetary Theory". Bloomberg Businessweek. [3]
  5. Allen, Patrick (7 August 2011). "No Chance of Default, US Can Print Money: Greenspan". CNBC. Retrieved 14 December 2020. [4]
  6. Matthews, Dylan (18 February 2012). "Modern Monetary Theory is an unconventional take on economic strategy". The Washington Post. Washington DC. Retrieved 18 February 2019. [5]
  7. Knapp, George Friedrich (1905), Staatilche Theorie des Geldes, Verlag von Duncker & Humblot
  8. Abba P. Lerner, 1943. "Functional Finance and the Federal Debt," Social Research, 10(1), pp. 38–51.
  9. Mitchell-Innes, Alfred (1914). "The Credit Theory of Money". The Banking Law Journal. 31. [6]
  10. Lerner, Abba P. (May 1947). "Money as a Creature of the State". The American Economic Review. 37 (2).
  11. Minsky, Hyman: Stabilizing an Unstable Economy, McGraw-Hill, 2008 (originally published 1986), ISBN 978-0-07-159299-4
  12. Moore, Basil J.: Horizontalists and Verticalists: The Macroeconomics of Credit Money, Cambridge University Press, 1988, ISBN 978-0-521-35079-2
  13. Mitchell, William; Muysken, Joan (2008). Full Employment Abandoned: Shifting Sands and Policy Failures. Northampton, Massachusetts: Edward Elgar Publishing. p. 17. ISBN 978-1-85898-507-7. Retrieved 18 November 2020. [7]
  14. Warren Mosler: Full Employment AND Price Stability. Abgerufen am 19. Dezember 2018 (amerikanisches Englisch, frei zugängliche Version des Artikels ohne Grafiken). [8]
  15. Full Employment and Price Stability on JSTOR. Abgerufen am 19. Dezember 2018 (englisch). [9]
  16. Mitchell, Rodger Malcolm: Free Money – Plan for Prosperity, PGM International, Inc., paperback 2005, ISBN 978-0-9658323-1-1
  17. Q:Why Does Government Issue Bonds? Randall Wray: Sovereign government really can't borrow, because what it is doing is accepting back its own IOUs. If you have given your IOU to your neighbor because you borrowed some sugar, could you borrow it back? No, you can't borrow back your own IOUs". Youtube.com. Retrieved 28 July 2016. [10]
  18. Yeva Nersisyan & L. Randall Wray, "Does Excessive Sovereign Debt Really Hurt Growth? A Critique of This Time Is Different, by Reinhart and Rogoff," Levy Economics Institute (June, 2010), p. 15. [11]
  19. L. Randal Wray, "Job Guarantee," New Economic Perspectives (23 August 2009). [12]
  20. The Gower Initiative for Modern Money Studies. [13]  
  21. BANK OF ENGLAND WORKING PAPER CONSIDERS MONETARY POLICY’S EFFECT ON INEQUALITY. Positive Money.org  [14]
  22. Kelton, Stephanie (4 March 2019). "The Clock Runs Down on Mainstream Keynesianism". Bloomberg. [15]
  23. Kelton, Stephanie (1 March 2019). "Paul Krugman Asked Me About Modern Monetary Theory. Here Are 4 Answers". Bloomberg. [16]
  24. Mitchell, William; Wray, L. Randall; Watts, Martin: Macroeconomics, Red Globe Press, 2019, ISBN 978-1137610669. pp.84–87
  25. Cohen, Patricia (5 April 2019). "Modern Monetary Theory Finds an Embrace in an Unexpected Place: Wall Street". The New York Times. Retrieved 18 November 2020. [17]
  26. Goldmark, Alex (26 September 2018). "Episode 866: Modern Monetary Theory". NPR. Washington DC. Retrieved 26 September 2019. [18]
  27. Cohen, Patricia (5 April 2019). "Modern Monetary Theory Finds an Embrace in an Unexpected Place: Wall Street". The New York Times. New York. Retrieved 5 April 2019. [19]
  28. Mosler, Warren (2010). Seven Deadly Innocent Frauds (PDF). Valance. pp. 60–62. ISBN 978-0-692-00959-8. [20]
  29. "Do current account deficits matter?" Bill Mitchell, 22 June 2010 [21]
  30. "Modern monetary theory and inflation – Part 1" Bill Mitchell, 7 July 2010 [22]
  31. "There is no financial crisis so deep that cannot be dealt with by public spending – still!" Bill Mitchell, 11 October 2010 [23]
  32. Paul Krugman: Deficits and the Printing Press The New York Times, 25. March 2011. [24]
  33. Paul Krugman: MMT again The New York Times, 15. August 2011. [25]
  34. Larry Summers: Modern Monetary Theory is ‘grotesque’ Yahoo Finance, 6. März 2019.[26]
  35. Andreas Uhlig: Die moderne Geldpolitik führt zum ökonomischen Wahnsinn – Die Weltwirtschaft schwächelt, die Wünsche für Staatsausgaben wachsen. Neue Theorien und Massnahmen werden gesucht. Die Märkte sind unbeeindruckt, NZZ 17. Februar 2019 [27]
  36. Thomas Palley, Money, fiscal policy, and interest rates: A critique of Modern Monetary Theory (PDF) [28]
  37. Thomas Palley (February 2014). "Modern money theory (MMT): the emperor still has no clothes" (PDF). [29]
  38. Robert P. Murphy (9 May 2011). "The Upside-Down World of MMT". Ludwig von Mises Institute. Retrieved 17 July 2011. [30]
  39. "Modern Monetary Theory". www.igmchicago.org. 2019. Retrieved 15 March 2019. [31]
  40. Bryan, Bob (14 March 2019). "A new survey shows that zero top US economists agreed with the basic principles of an economic theory supported by Alexandria Ocasio-Cortez". Business Insider. Retrieved 15 March 2019. [32]
  41. Koning, JP (1 March 2013). "Orphaned currency, the odd case of Somali shillings". Blogspot. Retrieved 12 April 2020. [33]
  42. Matonis, Jon (3 April 2013). "Bitcoin Obliterates 'The State Theory Of Money'". Forbes. Retrieved 12 April 2020. [34]
  43. Éric Tymoigne and L. Randall Wray, "Modern Money Theory 101: A Reply to Critics," Levy Economics Institute of Bard College, Working Paper No. 778 (November 2013). [35]
  44. Mosler, Warren. "Soft Currency Economics", January 1994 [36]
  45. Tcherneva Pavlina R. "Chartalism and the tax-driven approach to money", in A Handbook of Alternative Monetary Economics, edited by Philip Arestis & Malcolm C. Sawyer, Elgar Publishing (2007), ISBN 978-1-84376-915-6  [37]
  46. Mitchell, William; Wray, L. Randall; Watts, Martin: Macroeconomics, Red Globe Press, 2019, ISBN 978-1137610669. pp.84–87
  47. Tammert, Paul. "Riik, raha ja Eesti saatus". Eesti Rooma Klubi, 20. aprill 2020.