Minna Lindgren
Minna-Liisa Gabriela Lindgren (sündinud 22. jaanuaril 1963 Helsingis) on soome muusikateadlane, kirjanik ja ajakirjanik.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Minna Lindgren lõpetas Helsingi Ülikooli magistrikraadiga 1993. aastal ja on hariduselt muusikateadlane.
1986. aastast töötas ta Yleisradios programmijuhi, saatejuhi ja produtsendina, 2002. aastast on vabakutseline kirjanik.
Oma romaanides seob Lindgren traditsioonilise kriminaalkirjanduse vananemise temaatikaga, mis on kirjanikku ennast väga isiklikult puudutanud. 2008. aastal kirjutas Lindgren oma isa haigusest ja surmast dramaatilise artikli, mille avaldas Soome suurima ajalehe Helsingin Sanomat kuulisa Kuukausiliite. Tema isa, Helsingi Ülikooli saksa keele professor Kaj Brynolf Lindgren (1922–2007), oli haigeks jäädes otsustanud keelduda haiglaravist ning surra lihtsalt "omamoodi". See soov oli Soome tervishoiuametnikele arusaamatu ja ennekuulmatu. Bürokraatide arvamus oli, et kõige turvalisem on vanuritel surmale vastu minna hooldekodus. Niisiis algatas pere kohtuprotsessi, et Lindgreni isa tohiks surra ravi ja ravimiteta. Selle traagilise loo kajastamise eest pälvis Lindgren 2009. aastal Bonnieri preemia. Soome rahvusringhääling YLE tegi sellest 2011. aastal dokumentaalfilmi "Isa surm" ("Isän kuolema").
Minna Lindgren on esinenud Tartus ja Haapsalus 2016. aasta kirjandusfestivalil Prima Vista.[1]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Jean Sibeliuksen viulukonsertto: Alkuperäinen ja lopullinen versio. Pro gradu". Helsinki: Helsingin yliopiston musiikkitieteen laitos, 1993.
- "Musiikki on vakava asia. Pakinat on aiemmin julkaistu Suomen kuvalehdessä ja Radio Ylen ykkösessä". Helsinki, 1998.
- "Pianon palkeilta orkesterin koskettimille". Helsinki, 2002.
- "Leif Segerstam nyt!". Helsinki, 2005.
- "Sivistyksen turha painolasti". Helsinki, 2011.
- Lindgren, Minna & Löytty, Olli: "Sinfoniaanisin terveisin: kirjekurssi klassisen musiikin maailmaan". Helsinki, 2014
- "Vihainen leski". Helsinki, 2018.
- "Kaukorakkaus". Helsinki, 2019.
- "Aina on Toivoa". Helsinki, 2020.
- "Armon Anneli". Helsinki, 2021.
- "Minun oopperani, epätäydellinen historia". Helsinki, 2022.
"Õhtuhiie" triloogia[muuda | muuda lähteteksti]
- "Kuolema Ehtoolehdossa". Helsinki, 2013. Eesti keeles pealkirja all “Surm Õhtuhiies”, tõlkija Katrin Kurmiste, Varrak, 2015.
- "Ehtoolehdon pakolaiset". Helsinki, 2014.
- "Ehtoolehdon tuho". Helsinki, 2015.
Enne romaanikirjanikuna tuntuks saamist kirjutas Minna Lindgren kaks följetonikogumikku ning oma erialaga seotud teoseid, nagu soome helilooja Leif Segerstami elulooraamatu „Leif Segerstam nüüd!” ning koostas raamatu „Sümfooniliste tervitustega“ enda ja doktor Olli Löytty klassikalist muusikat käsitlevast kirjavahetusest.
"Õhtuhiie" triloogiat on saatnud suur rahvusvaheline edu. "Õhtuhiie" teoseid on tõlgitud ligi 20 keelde (2023. aasta seisuga).[2]
Aimekirjandusest on ülimenukaks osutunud tema 2022. aastal ilmunud teos "Minun oopperani – epätäydellinen historia".[3]
Lavateosed[muuda | muuda lähteteksti]
Lingdren on oma ooperiarmastust väljendanud ka libretode kirjutamisega. Tema libretole komponeeritud oopereid on lavastatud näiteks Soome Rahvusooperis:
- "Jannen salaisuus" (helilooja Olli Kortekangas, 2015),
- "Koodi ilolle" (oratorio buffa, helilooja Kirmo Lintinen 2017),
- "Pikaparantola" (helilooja Iiro Rantala, 2018) ja
- "Covid fan tutte" (lühendatud ja ümber töötatud versioon Mozarti ooperist "Così fan tutte", 2020).
Komische Oper Berlini repertuaaris oli 2021/22 hooajal Iiro Rantala ja Minna Lindgreni ooper "Die Zaubermelodika".
Soome teatrites on mängitud järgmisi Lindgreni algupäraseid näidendeid:
- "Beige tappaa" (kaasautor Peppi Kajanne; Aleksanterinteatteri, 2016) ja
- "Piilolääkäri" (Musiikkiteatteri Kapsäkki, 2020).
Lisaks on mitmes Soome teatris toodud lavale tema romaanidel põhinevaid lavastusi.[4]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2009 Bonnieri ajakirjanduspreemia
- 2014 Aleksis Kivi Seltsi auhind
Nominatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
2015. aastal valiti tema teos „Õhtuhiie pagulased” Runebergi auhinna kandidaadiks, kuid ei võitnud seda auhinda.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. mai 2018. Vaadatud 16. mail 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Minna Lindgren kirjastuse Teos kodulehel. Vaadatud 17.08.2023.
- ↑ Minna Lindgren kirjastuse Teos kodulehel. Vaadatud 17.08.2023.
- ↑ Minna Lindgreni teosed Soome teatrites. Teatterimatka.fi. Vaadatud 17.08.2023.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Minna Lindgreni koduleht
- Minna Lindgren kirjastuse Teos kodulehel
- Riitta Lehtimäki. Minna Lindgren ja naurattava vanhuus Kotiliesi, 2. juuli 2015