Minimaalsete muutustega haigus
Minimaalsete muutustega haigus (ka neeru minimaalsete muutustega haigus, minimaalsete muutustega glomerulopaatia, MCD) on neere kahjustav haigus, mille tagajärjel tekib nefrootiline sündroom. Neeru minimaalsete muutustega haigus on kõige enam levinud lastel, põhjustades 70– 90% alla 10-aastaste laste ning 50% vanemate laste ja noorukite nefrootilisest sündroomist[1] MCD on histoloogiline pilt, mis ei vasta ühele haigusüksusele ja esineb enamasti koos teiste haigustega.[2]
Kliiniline pilt[muuda | muuda lähteteksti]
Kliinilises leius ilmneb lastel väljendunud proteinuuria ning nefrootilise sündroomi teke hüpoalbumineemia ja hüperlipideemiaga. Täiskasvanutel võib esineda ka hüpertensiooni ja neerupuudulikkust. Hematuuria esineb harva. Immunoglobuliin (Ig) G tase võib olla langenud ja viidata seosele infektsioonidega, komplemendi tase on tavaliselt normaalne.[1]
Nefrootiline sündroomi tunnused[2][muuda | muuda lähteteksti]
- Ödeem
- Massiivne proteinuuria (>40 mg/m2/h lastel, >3,5 g/dl täiskasvanutel)
- Hüpoalbumineemia (<2,5 g/dl)
Patogenees[muuda | muuda lähteteksti]
Minimaalsete muutustega haigus tuleneb nefronites paiknevate podotsüütide düsfunktsioonist.[2] Elektromikroskoopiliselt on näha podotsüütide jätkete arvu vähenemist ning ühtesulamist ja selle tulemusel kaotab glomerulaarfiltratsiooni barjäär terviklikkuse ning veres leiduvad valgud saavad filtreeruda uriini.[1] Tekkinud hüpoalbumineemia viib vereplasma onkootse rõhu languse ja ödeemide tekkeni. [2]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Ravis on esimeseks valikuks kortikosteroidid. Samal ajal on oluline vähendada soolade ja vedelike tarbimist, et leevendada ödeeme.[2] Sõltuvalt ravivastusest kortikosteroidravile jagatakse patsiendid kolme rühma:
- steroiditundlikud, kellel tekib remissioon proteinuuria osas 8–12 nädalase ravi jooksul (täiskasvanutel 16 nädala jooksul);
- steroidist sõltuvad, kellel tekib haiguse ägenemine kortikosteroidi annuse vähendamisel või 2 nädala jooksul pärast ravi lõpetamist;
- steroidiresistentsed, kes ei allu ravile kortikosteroididega.[1]
Kui ravi saanud lapsel ei esine ravijärgselt 18–24 kuu jooksul uusi ägenemisi, näitab see tavaliselt, et tulevaste retsidiivide risk on tühine. Ligikaudu 20–30% areneb haigus harvaesinevateks ägenemisteks. Ülejäänud 40–50%, sagedamini alla 5-aastastel lastel, tekib haiguse sage ägenemine ja sõltuvus steroidravist. Ägenemised tekivad steroidide vähendamise ajal või pärast ravi katkestamist.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Luman, Merike (2009). Glomerulonefriit – märkamatult progresseeruv neerukahjustus. Eesti Arst 2009; 88(5):324−328. DOI: 10.15157/ea.v0i0.10568
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Vivarelli, M., Massella, L., Ruggiero, B., & Emma, F. (2017). Minimal Change Disease. Clinical journal of the American Society of Nephrology : CJASN, 12(2), 332–345. https://doi.org/10.2215/CJN.05000516