Mílose Venus

"Mílose Venus"

"Mílose Venus" on hellenismiajastust (umbes 130–100 eKr) pärinev tuntud Vana-Kreeka skulptuur, mis oletatavalt kujutab jumalanna Aphroditet (Rooma jumalanna Venus). Kuju leiti 1820. aastal Mílose saarelt, mille järgi on kunstiteos ka nime saanud. Nüüdisajal eksponeeritakse "Mílose Venust" Louvre'is.

Ajalugu

Skulptuur pärineb hellenismiajastust (umbes 130–100 eKr). Esialgu peeti kuju autoriks Praxitelest, kuid pindil (alusplaadil) oleva pealiskirja järgi peetakse skulptoriks nüüd Alexandrost Antiookiast.

Avastamine

Skulptuur leiti 8. aprillil 1820 Egeuse mere saarelt Míloselt, mis kuulus sel ajal Osmanite riigi koosseisu. Leidjad olid kreeka talupoeg Yorgos Kentrotase, kes parasjagu otsis ehituskive oma farmi tarbeks, ning antiigihuviline, Prantsuse mereväe nooremohvitser Olivier Voutier. Skulptuur oli kahes suuremas tükis (torso ja draperiiga kaetud jalad), peale selle leiti mitu väiksemat kuju juurde kuuluvat fragmenti (näiteks juuksekrunn). Hiljem leidis Kentrotase kaevamise käigus ka kaks hermi, kolm pealiskirjaga alusplaati, õuna hoidva käe ning veel mõned käeosad.

"Mílose Venuse" leidmiskoht

Voutier püüdis veenda Prantsusmaa konsulit kuju ära ostma. Prantsuse mereväeohvitser ja maadeavastaja Jules Dumont d'Urville mõistis skulptuuri nähes selle tähtsust ning teatas leiust kohe Prantsusmaa suursaadikule markii de Rivière'ile, kes skulptuuri ära ostis ning seda 1. märtsil 1821 kuningas Louis XVIII-le pakkus. Viimane kinkis skulptuuri Louvre'i muuseumile.

Nagu kõikide kahjustatud või rikutud kunstiteoste puhul, vaadati ka "Mílose Venus" enne avalikkusele eksponeerimist üle. Ülevaatuse tegi prantsuse skulptor Bernard Lange. Restaureerimisprojekt inspireeris Lange'i otsima Venuse käsi, mis kuju transportimisel kaduma olid läinud, samuti plaanis mees rekonstrueerida puuduvad osad. Lõpuks ta siiski loobus sellest mõttest ning saatis kuju tagasi, ilma et oleks midagi juurde lisanud. Ainsad kuju restaureeritud osad on nina, alahuul, parema jala suur varvas ning mõned puuduolevad tükid skulptuuri katval draperiil.

Skulptuuri kirjeldus

"Mílose Venus" kujutab pikemat kasvu naist (ilma alusplaadita umbes 2,02 meetrit), kes toetub paremale jalale, vasak jalg ettepoole kõverdatud. Vasak jalalaba on kadunud. Puusi ja jalgu katab draperii ning juuksekrunn on kinni seotud paelaga, mille pikad otsad ripuvad seljal. Materjalina on kasutatud Parose marmorit (marbre de Paros). Algselt olid kuju ülemine ja alumine osa ühendatud metallist tappidega, mis kinnitati puusade juures. Kinnititeks kasutati pliitükke, mis aja jooksul oksüdeerusid ja hapraks muutusid. Skulptuuri alaosa restaureeriti 1871. aastal. Tapijäljed vasaku käe kinnituskohas viitavad, et käsi oli veel hilisemal ajal kuju küljes. Parema käe kinnituskoht on sile ja tapijäljed puuduvad. Sellest võib järeldada, et käsi läks kaduma juba antiikajal mingi õnnetuse tagajärjel. Mõned säilinud killud jumalanna skulptuuri pinnal viitavad faktile, et Venuse pead ehtis diadeem; ka olid tal kõrvarõngad ning parema käe ümber käevõru. Pärast kuju jõudmist Louvre’i kunstikogusse teost enam ei restaureeritud. Kord küll asendati vasaku jala puuduv osa kipsist koopiaga, kuid see eemaldati. Praegu on ainsad püsivad uuendused juuksekrunni rekonstruktsioon, kipsist nina ning huule alaosa. Skulptuur puhastati 2010. aasta kevadel ning varba kipstäiendus eemaldati.

"Mílose Venuse" põhimõõdud on järgmised:

• täispikkus: 211 cm
• maksimaalne laius: 36 cm
• maksimaalne läbimõõt: 64 cm
• rinnaümbermõõt: 121 cm
• talje ümbermõõt: 97 cm
• puusade ümbermõõt: 129 cm
• ligikaudne kaal: 1000 kg

Skulptuuri algne välimus ja autorsus

Infoallikate puudumise tõttu on kuju algset välimust keeruline kindlaks määrata. Pakutud on mitmeid hüpoteese. Louvre’i Antiik-Kreeka ja -Rooma osakonna peakonservaatori Alain Pasquier' arvates oli kuju parem käsi kehaga risti ning vasaku puusa kohal. Vasakut kätt hoidis armastusjumalanna üleval. Üks hüpotees puudutab ka skulptuuri autorsust, mille põhjal pakutakse kuju autoriks kreeklast Mikra Asiat, kes tegutses aastatel 120–80 eKr.

Koos kujuga leitud fragmendid

Kuju avastamiskohast leitud kaks fragmenti kadusid peagi pärast Louvre'isse toomist. Fragmendid leiti Mílose saarelt skulptuuriga samal ajal ja need visandas paberile Voutier ise:

• kaks Hermese peaga hermi;
• kaks pealiskirjaga alusplaati, millest ühel on kiri säilinud täielikult, teisel vaid fragmentaarselt.

Voutier' joonistuselt võib näha, et leiud moodustavad kokku kiviploki, millel kõrgub habetunud mehe pea. Pealiskirjalt võib lugeda: "Theodoridas, Laistratose poeg, jumal Hermesele". Kiri pärineb umbes 4. sajandist eKr. Alusplaat on palju laiem ja võis kuuluda "Mílose Venuse" skulptuuri juurde. Plaadil on kirjutis: "-ανδρος Μηνίδου / [Ἀντ]ιοχεὑς ἀπὸ Μαιάνδρου / ἐποίησεν" "Hagesandros, Menidese poeg, meandri Antakyast, tegi selle kuju"

Mainitud Antakya tähistab Anatooliat, mis rajati 280 eKr. Kirja stiili järgi võib oletada, et alusplaat pärineb umbes 150–50 eKr. Paraku ei lange sellel olev daatum kokku Hermese peaga hermi valmimisaastaga.

Saksa arheoloog Adolf Furtwängler ei hoolinud Voutier' joonistatud visandist ning väitis, et herm kuulus Venuse juurde, kes sambale arvatavasti toetus. Furtwängler arvas, et kunstiteos pärineb ajavahemikust 150–50 eKr ning võrdles "Mílose Venust" "Capua Venusega". Üks teine kiviplaat, mis muude leidude juurde lisati, kuid mis nüüdseks on Louvre'ist kaduma läinud, kandis ühe kehakultuuri magistraadi (ametniku) pühendust: "Βάρχιος Σ[έξτου] Ἀτίου ὑπογυ[μνασιαρχήσ]ας / τάν τε ἐξέδραν τὸ [(?)] / Ἑρμᾶι Ἡρακλεῖ" "Bacchios, S. Atiuse poeg, kui ta veel kehakultuuriõpetaja oli, pühendas selle plindi ja (?) Hermesele ja Heraklesele".

Kui puuduva sõna puhul on tegu skulptuuri nimega, võiks Aphroditet koos hermidega kujutada ette mõnes spordihoones, kuid see hüpotees ei pruugi paika pidada. Lisaks esineb ebakõlasid ka kahe alusplaadi pealiskirjade daatumites. Samas ei pruugi pealiskirjadel olla skulptuuriga mingit seost.

Stiil

Kuigi kuju pehmed naiselikud näojooned on omased klassikalise ajajärgu (5. sajand eKr) jumalannakujudele, siis soeng, pilk ja suujoon meenutavad pigem Praxitelese ning Skopase loodud naiselike jumaluste kujusid (4. sajand eKr). Sarnasus "Capua Venuse" skulptuuriga on tähelepanuväärne: ka seda Venust on kujutatud poolalasti, draperii katmas puusi ja jalgu. Sarnane on ka mõlema jumalanna käteasend.

Skulptuuril esineb klassikalise ajajärgu kunstile võõraid jooni: keha eri osad on justkui pööratud eri suundadesse, samuti mõjub liiga realistlikult drapeeritud kangas paremal reiel. Pigem viitavad need neoklassikalistele tunnustele, mis kuuluvad hellenismi ajajärku 3.–1. sajand eKr.

Teiste šedöövrite uurimine

Jalustrabavad sarnasused kahe teise kunstiteosega, "Artemise peaga" Viini kunstiajaloo muuseumis (Kunsthistorisches Museum) ja Delose saarelt leitud "Pseudo Inoposega", mida hoitakse Louvre'is, võimaldavad püstitada hüpoteese "Mílose Venuse" päritolu kohta. Võib oletada, et skulptuuridel võis olla sama autor või olid need ühte koolkonda kuuluvate kunstnike teosed.

Anatoolia piirkonnast leitud "Artemise pea" kujutab kuningas Mithridates Suurt (Mithridate le Grand), kes elas umbes 120–63 eKr ja õppis 102–101 eKr Delose saarel.

Vaata ka

• Amphitrite

Viited

1. ↑ Persée [archive]
2. ↑ Marianne Hamiaux, Les Sculptures grecques 2, Paris, 1998, p. 41-44.
3. ↑ a et b Pasquier, p. 30
4. ↑ Hamiaux, p. 41.
5. ↑ Hamiaux parle d'une réparation antique, p. 41.
6. ↑ Alain Pasquier , La Vénus de Milo et les Aphrodites du Louvre, éditions de la Réunion des musées nationaux, 1985
7. ↑ Soit Jean-Baptiste Joseph Debay (1802–1862) soit Auguste-Hyacinthe Debay (1804–1865).
8. ↑ J.Charbonneaux, « La Vénus de Milo et Mithridate le Grand », La Revue des Arts, I, 1951