Millstatt am See

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Millstatt am See
Millstatt Ost Steinschicht 2006.JPG
Vapp

Pindala: 57,7 km² (2018)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 3460 (1.01.2018)[2] Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid: 46° 48′ N, 13° 34′ E
Millstatt im Bezirk SP.png
Asend Spittal an der Drau ringkonnas
Millstatt am See (Austria)
Millstatt am See

Millstatt am See on turulinn Austria Kärnteni liidumaa Spittal an der Drau ringkonnas. Millstatti järve ääres asuv traditsiooniline kuurortlinn on tuntud endise, u 1070. aastal asutatud benediktlaste Millstatti kloostri poolest.

Järveäärne

See asub Gurktali Alpide (Nocki mäed) lõunanõlval, uhtekuhiku poolsaarel järve põhjakaldal. Omavalitsuse ala ulatub kõrguselt 588 m järve ääres kõrguseni 2101 m merepinnast Millstätter Alpe harjal. Omavalitsuse osad on Millstatt, Obermillstatt, Matzelsdorf ja Laubendorf.

Millstatti turuplatsi all seisavad endise benediktiini kloostri ulatuslikud hooned koos oma nelja massiivse torni ja kloostrikirikuga kõrgeimas punktis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui vanimad piirkonnast leitud arheoloogilised esemed pärinevad neoliitikumist, võib nimi "Millstatt" viidata keldi väljendile "mils", mis tähendab mägioja. Keldid tulid piirkonda alates 5. sajandist eKr, nende Noricumi kuningriik läks Rooma riigi kontrolli alla 16. aastal eKr. Rändeperioodil 6. sajandil asutasid slaavi hõimud siia Karantaania vürstkonna, millest sai 8. sajandi lõpul Baieri ja Frangi riigi mark. Legendi järgi pöördus Karantaania hertsog Domitian († 802?) ristiusku ja ehitas esimese Millstatti kiriku. Ta olla ka tuhat paganlike jumalate kuju ("mille statuae", vaata vappi) kokku kogunud ja järve visanud.

Millstatti klooster[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Millstatti klooster
Millstatti klooster

1070. aasta paiku rajasid Baieri pfaltskrahv Aribo II ja tema vend Poto Millstattis benediktiini kloostri, sealhulgas annetati ulatuslik maavaldus ümber järve ning mõisad Salzburgis ja Friulis. Ehkki ühtegi dokumenti pole säilinud, pärinesid esimesed mungad tõenäoliselt Hirsau kloostrist. Kloostrikirik, nüüd Lunastaja Kristuse ja Kõikide pühakute kihelkonnakirik, püstitati 12. sajandi teisel veerandil. See asendas varasema Karolingide-aegse kiriku, millest mõned raiutud kiviplaadid jäid sekundaarsesse kasutusse. Kui Görzi, Ortenburgi ja Celje krahvid pidasid foogtprotektori ametit, kuulus kloostrikogukonda kuni 150 venda, kesa tegid Millstattist Ülem-Kärnteni kultuurikeskuse ja jätsid maha keskkõrgsaksa keelse kuulsa koodeksi – nn Millstatti käsikirja u 1200. aastast. Kloostri allakäik majanduslike ja distsiplinaarsete raskuste tõttu viis selle kaotamiseni paavst Paulus II poolt 1469. aastal.

Habsburgist keiser Friedrich III, selleks ajaks ka Kärnteni hertsog ja Millstatti foogt, oli seda otsust tungivalt nõudnud Püha Jüri rüütliordu asutamiseks, kellele ta andis kloostri ja selle valdused üle 14. mail 1469. Ordu jättis kloostrist lõunasse 1499. aastal valminud renessanss-rüütlipalee. Ordu pidi olema kaitsja Osmanite vägede kasvavate rünnakute vastu, kuid väga vähesed rüütlid seda ei suutnud ja türklased rüüstasid piirkonda aastatel 1473–1483 mitu korda. Pärast keiser Maximilian I surma 1519. aastal algas ordu laialisaatmine kuni selle lõpliku kaotamiseni 1598. aastal.

Millstatti klooster, Johann Weichard von Valvasor, 1688

Vahepeal oli reformatsioon levinud üle kogu Kärnteni ja enamus elanikkonnast oli protestantlikuks muutunud. Habsburgist ertshertsog Ferdinand II, Sise-Austria regent ja hilisem Saksa-Rooma keiser kavatses oma pärusvaldustes protestantismi hävitada ning sisustas seetõttu Grazi jesuiitide kolledži Millstatti kloostri hüvitiseks. Alates 1598. aastast tõukasid jesuiidid vastureformatsiooni nii veenmisega kui ka sundides kohalikke elanikke naasma katoliku usku. Kloostri ajalugu sai otsa, kui jesuiitide ordu keelustati paavst Clemens XIV poolt 1773. aastal.

Lähiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda kuupäeva langes Millstatt mõttetusse, kuna kloostrikeskus ja kloostrihooned lagunesid. Ülem-Kärnteni koosseisus sai sellest vastavalt 1809. aasta Schönbrunni rahule Napoleoni Illüüria provintside osa, kuid tagastati Viini kongressi otsusega 1815. aastal Austria keisririigile. 1825. aastal möödus mägironija Joseph Kyselak (1799–1831) sellest kohast ning tegi märkuse räsitud majade ja möödunud hiilguse kohta. 1857. aastast tegeles Kärnteni mälestistekonservaator parun Gottlieb von Ankershofen (1795–1860) allesjäänud kunstiaarete säilitamisega.

Tänapäevane Millstatti omavalitsus loodi 1848. aasta revolutsioonide järel ühena hiljem asutatud Kärnteni omavalitsustest. 1888. aastal eraldati Obermillstatt omaette kogukonnaks, kuid mõlemad Millstatti osad liideti taas 1973. aastal.

Millstatt oli 1960. aastatest massiturismi sihtkoht (enamasti Lääne-Saksamaalt), kuid on hiljuti arenenud kvaliteetturismi sihtkohana ja teise kodu / puhkuse kinnisvara levialana.

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Villad järve ääres, 1907

Esimene külaline Viinist on dokumenteeritud 1869. aastal, saabudes rongiga Villachi raudteejaama ja peatudes kohalikus kõrtsis. U. 1870. aastast alates arenes Millstatt rahulikust külast Austria-Ungari aadli ja jõuka kodanluse moodsaks suvilaks. See oli sel aastal, kui jõukas kirjastaja ja vana Böömimaa klaasitootmisdünastia poeg Rudolf Schürer von Waldheim tuli Millstatti, et ehitada linna esimene hotell, Hotel See-Villa, vastavalt arhitekt Karl Mayrederi 1883.–1884. aastal kavandatud plaanidele. Piirkond sai otsese juurdepääsu Austria Lõunaraudteele kui 1873. aastal avati haruliin Spittal-Millstättersee jaama, millele järgnes Tauerni raudtee avamine 1909. aastal.

7. juunil 1885 külastas See-Villat keiser Franz Joseph I noorem vend ertshertsog Karl Ludwig von Österreich ja rääkis sellest kõige kõrgematel toonidel; seega kasvatades hotelli ja Millstatti populaarsust üldiselt. 1880.–1890. aastate Fin de siècle ajastul avati arvukalt kõrtse ja hotelle, samas aadlikud ja rikkad kodanikud lasid järve äärde püstitada uhkeid puhkemaju. Linna kasvav majanduslik sõltuvus turismist sai ilmseks esimeses languses Esimese maailmasõja ajal, hiljem sai Millstatt tõsiselt haiget ülemaailmsest majanduskriisist 1920. aastate lõpus. Kohalikud võimud üritasid kitsastest oludest üle saada, saades 1921. aastal kuurortlinna staatuse, rajades promenaadi ja spaa-aiad, ning avades 1931. aastal avaliku ujula silmapaistva sukeldumistorniga.

Kuid tingimused halvenesid Saksa valitsuse 1933. aastast rakendatud majandussanktsioonidega Austria vabariigile. Lisaks puhkes vägivaldsetes võitlustes poliitiline segadus austrofašismi tõusu ja Austria liitriigile ülemineku ajal, kui 1934. aasta Juuliputši ajal ründasid kohalikud natsid Millstatti politseijaoskonda. Turism oli Teises maailmasõjas kindlalt häiritud, kuid rajati mitu Kinderlandverschickung laagrit, peamiselt Berliini lastele.

Pärast sõda rekvireeriti Briti okupatsioonivägede poolt paljud villad. Sellegipoolest sai Millstatt 1950.–1960. aastatel Wirtschaftswunderi massiturismi populaarseks sihtkohaks, peamiselt Lääne-Saksamaalt. Suviste ööbimiste arv jõudis uimastavale kõrgusele, mõjutades suuresti järve bioloogilist mitmekesisust ja ökoloogiat. Eutrofeerumise kasvu võivad takistada kanalisatsioonitööd, kuid ka vähenenud külaliste arv, mis on jõudnud haripunkti umbes 1980. aastal. Viimastel aastatel on Millstatt saanud arvukalt puhkusekohti.

Kultuur ja kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostrihoov koos muuseumiga

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud inimesi[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]