Mille Miglia

Mille Miglia (itaalia keeles 'tuhat miili') oli Itaalias aastatel 1927–1957 avalikel teedel toimunud kestvusvõidusõit. Võidusõidud toimusid iga aasta kevadel peale 1939. ja 1941.–1946. aasta. Võidusõidu marsruut varieerus iga aasta, kuid kõik võidusõidud said alguse ja lõppesid Brescias, läbides umbes 1500–1800 kilomeetrit.

1921. aastal toimus esimene Itaalia Grand Prix Brescia lähedal Montichiari ringrajal, kuid juba järgmisel aastal kolis see üle Monza ringrajale. Grupp brescialasi – krahvid Aymo Maggi ja Franco Mazzotti, koos spordimänedžer Renzo Castagneto ja autoajakirjanik Giovanni Canestriniga – korraldas seepeale Mille Miglia võidusõidu Bresciast Rooma ja tagasi, mis läbinuks umbes 1500 kilomeetrit (1000 Vana-Rooma miili – mille konsul Agrippa standardiseeris aastal 29 eKr kui 1,48 km). Esimene võidusõit toimus 26.-27. märtsil 1927, läbides 1628,2 kilomeetrit marsruudil Brescia–Parma–Bologna–Firenze–Siena–Viterbo–Rooma–Perugia–Macerata–Ancona–Bologna–Padova–Treviso–Feltre–Vicenza–Verona–Brescia. Kokku osales võidusõidul 77 ekipaaži, kellest finišisse jõudis 55. Võitsid Ferdinando Minoia ja Giuseppe Monardi autol OM 665 "Superba" ajaga 21 tundi, 4 minutit ja 48 sekundit, keskmiseks kiiruseks 77,24 km/h.

Erinevalt teistest rallidest oli Mille Miglia korraldatud eriliselt: väiksemad ja aeglasemad autod startisid varem. See tegi korraldamise lihtsamaks, kuna nii lühendati rajamarssalite tööaega ja teid ei pidanud sulgema nii kauaks. Alates 1949. aastast pandi võidusõiduautodele numbrid stardiaegade järgi: näiteks Stirling Mossi ja Denis Jenkinsoni Mercedes-Benz 300 SLR 1955. aastal kandis numbrit 722 ja startiski kell 7:22 hommikul, samal ajal väiksemad, 750 cm³ klassi autod startisid juba kella 21-22 ajal eelmisel õhtul.

Võidusõit oli suhteliselt ohtlik. 1938. aasta võidusõidul, 3. aprillil kella 16:30 ajal ületas Bolognas Lancia Aprilia (#101) trammiteed kiirusel 100 km/h, kuid kaotas juhitavuse, kaldus vasakule, sõitis vastu puud ja paiskus ohutussaarele, kus kohapeal hukkus 10 pealtvaatajat, sealhulgas 7 last. Lisaks toimus Ferraras suur õnnetus, kui Alfa Romeo 1900 (#150) võttis kurvi liiga suurel kiirusel ja paiskus pealtvaatajate sekka, vigastades neist 6, ka kella 17:15 ajal kaotas Rovigo lähedal Stanghella külas Fiat 1100 (#38) kiirusel 120 km/h juhitavuse ja sõitis otsa 12-aastasele tüdrukule, kes hukkus kohapeal. Õnnetused muutsid avalikku arvamust, mispeale Benito Mussolini käsul keelustati võidusõidud avalikel teedel ja 1939. aasta võidusõit toimus hoopis Liibüas, mis toona oli Itaalia koloonia, marsruudil Tobruki–Tripoli, mille võitis Mussolini enda isiklik autojuht Ercole Boratto Alfa Romeo 6C-l.

1940. aasta võidusõit (28. aprillil) toimus teise maailmasõja algusfaasis, kui Itaalia polnud veel sõtta astunud ja läänerindel toimus veel vaid nn. kummaline sõda. Võidusõit korraldati palju lühendatud, suletud marsruudil, meenutades rohkem ringrajasõitu: marsruut oli seekord 165 km kolmnurk Brescia–Cremona–Mantova–Brescia, mida sõideti 9 korda, kogupikkuseks nii 1486 km. Võitjateks tulid Fritz Huschke von Hanstein ja Walter Baumer BMW 328 Touring coupél ajaga 8 tundi, 54 minutit ja 47 sekundit, keskmise kiirusega 166,723 km/h.

Teises maailmasõjas hukkus üks Mille Miglia korraldajatest, krahv Franco Mazzotti, kui 14. novembril 1942 tulistati tema lennuk Savoia-Marchetti SM.75 Sitsiilia väina kohal alla, tema surnukeha jäi leidmata. 1946. aastal kavandasid Maggi, Canestrini ja Castagneto võidusõidu uuesti korraldamist vaatamata sõjajärgsetele rasketele oludele. Selleks ajaks oli 1938. aastal Bolognas toimunud raske õnnetus rahva mälust sama hästi kui unustatud sõja tõttu. Korraldajatel õnnestuski saada luba võidusõidu korraldamiseks 1947. aastal. Vaatamata sõjajärgsele normeerimisele said korraldajad Itaalia ajutiselt valitsuselt piisavalt bensiini võidusõidu jaoks, lisaks kuulutas Milano kummitööstusfirma Pirelli, et annab igale võidusõidule registreeritud autole neli tasuta rehvi, mispeale registreerijate arv suurenes. Kui aga korraldajad avastasid, et paljud registreerunud ei olnud võistlemisest huvitatud ja tahtsid vaid rehve saada, tehti rehvid saadavaks ainult sõitjatele, kes võidusõidupäeval (21.-22. juuni) starti tulid. Seekordne marsruut kujunes vägagi pikaks – 1827 kilomeetrit (Brescia–Verona–Vicenza–Padova–Ferrara–Ravenna–Forli–Pesaro–Spoleto–Rooma–Civitavecchia–Grosseto–Livorno–Firenze–Bologna–Piacenza–Voghera–Alessandria–Torino–Milano–Bergamo–Brescia). Sellel võidusõidul osalesid ainult Itaalia tiimid, autod ja juhid. Sõjajärgsetest raskustest tingitud piirangud tegid Suurbritannia ja Prantsusmaa võidusõitjatele Itaaliasse sõitmise võimatuks; USA oli sõjategevusest jäänud puutumata, kuid sportautovõidusõidud olid ameeriklastele tundmatu teema ja olid alles populaarsust koguma hakkamas; ka Saksamaa osalejad jäid poliitilistel põhjustel kõrvale.

1955. aastal (30. aprill – 1. mai) püstitati võidusõidul rekord, kui Stirling Moss ja Denis Jenkinson Mercedes-Benz 300 SLR-il läbisid 1597 km (Brescia–Verona–Vicenza–Padova–Ferrara–Ravenna–Forli–Ancona–Pescara–L'Aquila–Rieti–Rooma–Viterbo–Siena–Firenze–Bologna–Piacenza–Cremona–Mantova–Brescia) 10 tunni, 7 minuti ja 48 sekundiga, keskmiseks kiiruseks 157.65 km/h, edestades teiseks tulnud Juan Manuel Fangiot (samuti 300SLR) pea 32 minutiga.

Samas olid 1950. aastateks autovõidusõidud muutunud vägagi ohtlikeks, paljud turvanõuded pärinesid 1920. aastatest, kui võidusõiduautode tippkiirused olid veel 100 km/h, kuid 1950. aastateks suutsid võimsaimad autod arendada juba kiirusi ligi 300 km/h. 11. juuni 1955 läks ajalukku maailma kõige ohvriterohkema võidusõiduna, kui Le Mansi 24 tunni sõidul hukkus 84 inimest ja sai vigastada 120. Selle tagajärjel keelustati üle kogu maailma mitmed võidusõidud avalikel teedel, kaasa arvatud kuulus Carrera Panamericana Mehhikos. Itaalias üritati võidusõidu keelustamist vältida Mille Miglia suure populaarsuse ja prestiiži tõttu.

Lõpuks ei aidanud aga ka seegi. 11.-12. mail 1957 toimunud võidusõidul (sama marsruut mis 1955. aastal) olid favoriitideks Ferrari tehasetiimi sõitjad: Piero Taruffi ja Wolfgang von Trips autodel 315S, Alfonso de Portago/Edmund Nelson ja Peter Collins/Louis Klemantaski autodel 335S ning Olivier Gendebien/Jacques Washer autol 250 GT LWB Scaglietti. Teise tehasetiimi, Maserati võiduvõimalused olid haihtusid tehniliste rikete tõttu. Bolognas viimasel tankimispeatusel oli 28-aastane hispaanlane Alfonso de Portago, endise Hispaania kuninga Alfonso XIII ristipoeg ja populaarne seksisümbol, viiendal kohal. Ka Enzo Ferrari ise oli kohapeal ja julgustas de Portagot kiiremini sõitma. Kuigi de Portago mehaanik avastas tema auto vasakpoolsel esirattal probleemi: madalal asuv vedrustuse õlg oli paindunud ja rehv kraapis vastu kere, otsustas de Portago rehve mitte vahetada. Mantovale lähenedes suutis tema Ferrari arendada sirgetel teedel kiirusi ligi 280–300 km/h. Vahetult enne Parmat möödus ta Collinsi Ferrarist, kes oli sunnitud mootoririkke tõttu katkestama. Nüüd edestasid de Portagot veel vaid Taruffi, von Trips ja Gendebien. Neilgi esines tehnilisi probleeme: Taruffi auto põhi kriipis maad, mistõttu pidi ta aeglustama ja Gendebieni autol oli probleem ristteljega, arvati, et ta ei pruugi jõuda Bresciasse. Kella 16 ajal oli de Portago Mantova ja Brescia vahel lõpusirgel Cavriana külas, kui ta sirgel teel kiirusel 240 km/h sõitis vastu nn "kassisilma" (teele paigaldatud reflektorit) ja ta auto rehv lõhkes, mispeale ta kaldus järsult vasakule ja sõitis vastu kilomeetriposti, tema Ferrari tabas telefoniposti, pöörles ümber oma telje ja paiskus täie jõuga paremale teepervele pealtvaatajate sekka. Õnnetuses hukkusid de Portagi koos kaardilugejaga ja üheksa pealtvaatajat, sealhulgas viis last; veel 20 pealtvaatajat sai vigastada. Õnnetuse tagajärjel keelustati Itaalias kõik võidusõidud avalikel teedel, erandiks jäi veel vaid Vormel 1 Pescara GP. Õnnetuses süüdistati ka Enzo Ferrarit ennast, tema pass konfiskeeriti ja ta anti kohtusse. Alles nelja aasta pärast mõisteti ta õigeks.