Militaarrevolutsioon

Militaarrevolutsioon on peamiselt olemuslik muutus relvastuses, selle kasutamise tehnikates ja militaarjõududes. Kuid ka sellest tulenevalt on see seotud suhete muutumisega valitsuse, armeede ja elanikkonna vahel. Viimaks ka neist tingitud olemuslike muutustega valitsemises, riigis, kultuuris ja ühiskonnas. Äärmuslikul juhul võib see tuua enesega ka militaarmaailma ja -ajastu.

Konkreetselt on ajaloolased praegu selle all silmas pidanud vaid Euroopas valdavalt 16. ja 17. sajandil toimunud militaarset arengut, muudatusi ja nende tulemeid.

Mõiste võttis kasutusele 1950ndail Michael Roberts uurides Rootsi ajaloo vahemikku 1560-1660 otsimaks selles Euroopa sõjanduses toimunud suuri muutusi seoses portatiivsete tulirelvade kasutusele võtmisega.

Oluliselt on seda mõistet avardanud Rober I. Frost uurides sõda, riiki ja ühiskonda Kirde-Euroopas (seal hulgas ka Venemaa Euroopa osa ja Poolas) ajavahemikus 1558.-1721. Seejuures puudutades ka sellega seotud suheteid valitsuse, kogukondade ja armeede vahel ning viidates ka militaarse eliidi, militaaraparaadi ja militaarajastu tekkele. Tuues välja et militaarrevolutsioon leidis uue rakenduse aadliideaalidele. Kuid ei toonud endaga aristokraatia asendumist meritokraatiaga. Sellega seoses kasutab ta mõisteid: militaarriigid, militaarne ühiskond ja moodne militaaraparaat.

Kuna militaarrevolutsiooni mõiste väljakujunemine on praeguses ajalookirjanduses alles toimumas, on selle sisu lahtine ja mitmetähenduslik. Erinevad autorid ja nende tõlgendajad käsitlevad sellega erinevaid muutusi alates relvadest ja nende kasutusviisidest kuni sotsiaalsete ja kultuuriliste muutusteni välja. Käsitletav teema ja selle käsitlusviis on tõstatanud rohkem küsimusi kui see on vastata suutnud. Nendest peamisteks on: mis vahekorras on militaarrevolutsioon üldise tehnoloogilise arenguga ja mis vahekorras on militaarne revolutsioon ühiskondliku arenguga? Seega on mõnikord arvatavasti meelega jäetud mõiste käsitluses välja toomata ka piirjoon militaarrevolutsiooni, kui revolutsiooni sõjanduses, ja militaarse (sotsiaal)revolutsiooni vahel.(Viidates sellega kaudselt nende vastastikusele seotusele ja tingitusele.)

Mõiste kasutuselevõtja Michael Roberts, kelle tööst kiputakse esile tooma relvastuse ja sellega seotud taktikate ja strateegiate muutumist, ning nende mõju valitsemise ümberkorraldamisele, teeb ka hulga kaugeleulatuvamaid avaldusi. Seejuures neid laiemalt ja üksikasjalikumalt lahti kirjutamata.

„1660. aastaks oli moodne sõjakunst sündinud. Olid tekkinud massiarmeed, range distsipliin, riigi karm kontroll ja üksikisiku allasurumine; juba oli kehtestatud rahavõimu ja rakendusteaduste ühine ülemvõim kogu oma pahelisuses; propaganda, psühholoogiline surve ja terrorismi kasutamine sõjarelvana oli tuttav juba nii teoreetikutele kui ka väejuhtidel sõjaväljal. Viimasedki allesjäänud süümepiinad seoses sõja usulise ja eetilise põhjendatusega näisid olevat vaigistatud. Suur ja lai tee otse 20. sajandi kuristikku oli avatud.“

–

Sisuliselt eelnevat lahtiöeldes vihjab Roberts sellele et uusaeg oma suursõdadega oli muuhulgas ka militaarühiskonnale tuginev militaarajastu.

Kasutades keskaega uurinud Norbert Eliase vägivalla monopoliseerumise mõistet võib näha uusajale omases militaarrevolutsioonis, selle kõige laiema mõtte korral, vägivalla monopoliseerumise lõpulejõudmist läbi selle riigi ainuomandiks saamise. Praegune NATO näib olevat sel juhul juba uus ja järgmine faas.