Michel Lotito
| Michel Lotito | |
|---|---|
| Sünniaeg |
15. juuni 1950 Grenoble, Prantsusmaa |
| Surmaaeg |
25. juuni 2007 (57-aastaselt) Grenoble, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Töökoht | meelelahutaja |
Michel Lotito (prantsuse hääldus: [miʃɛl lɔtito]; 15. juuni 1950 – 25. juuni 2007[1]) oli Grenoble'is sündinud prantsuse meelelahutaja, kes oli kuulus seedimatute esemete tahtliku tarbimise poolest.
Meelelahutus[muuda | muuda lähteteksti]
Michel Lotito hakkas ebatavalisi asju sööma teismelisena, umbes 16-aastaselt,[2] ja esines avalikult alates 1966. aastast. Tal esines söömishäire pika, mis on psühholoogiline häire, mida iseloomustab isu mittetoitvate ainete järgi. Arstide sõnul oli Lotitol ka maos ja soolestikus paks limaskest, mis võimaldas teravaid metallesemeid tarbida ilma vigastusi tekitamata.[3] Lotitol olid ka ebatavaliselt kanged seedemahlad, mis lubaski tal süüa tavapäraselt seedimatuid materjale. See tähendas aga ka seda, et pehmed toidud, nagu banaanid ja keedetud munad, tegid ta haigeks.[4]
Lotito esinemised hõlmasid metalli, klaasi, kummi ja muude materjalide söömist. Ta võttis lahti, tükeldas ja tarbis muu hulgas jalgrattaid, ostukärusid, televiisoreid ja ka lennuki Cessna 150.[5] Cessna 150 "söömiseks" kulus tal umbes kaks aastat, vahemikus 1978–1980.
Lotito väitis, et ta ei kannata tavaliselt mürgiseks peetavate ainete tarbimise tõttu. Esinemistel neelas ta iga päev umbes kilogrammi jagu seedumatuid aineid, tarbides enne seda mineraalõli ja juues söögi ajal märkimisväärses koguses vett.[6] Arvatakse, et aastatel 1959–1997 oli Lotito "söönud peaaegu üheksa tonni metalli."[7]
Lotito purustas metalli enne söömist väikesteks tükkideks. Seejärel jõi ta mineraalõli ning jätkas vee joomist, samal ajal metallitükke neelates. Mineraalõli ja vesi toimisid määrdeainena, mis aitas metallil kurgust alla libiseda. Lotitol polnud probleeme oma ebatavalise dieediga.[8][9][10]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Lotitole kuulub Guinnessi rekordite raamatu "kummaliseima dieedi" rekord. Kirjastajad autasustasid teda tema võimete mälestamiseks messingist autahvliga, mille ta ka seejärel ära sõi.[2][1]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Lotito suri loomulikel põhjustel[1][11] 25. juunil 2007, kümme päeva pärast oma 57. sünnipäeva.[1][11][10] Ta on maetud oma kodulinna Grenoble'isse Saint Rochi kalmistule.
Tarbitud ebatavaliste esemete loend[muuda | muuda lähteteksti]
- 18 jalgratast
- 15 ostukäru
- 7 televiisorit
- 6 lühtrit
- 2 voodit
- 1 paar uiske
- 1 arvuti
- 1 Cessna 150 kerglennuk
- 1 vesivoodi
- 500 meetrit terasketti
- 1 kirst
- 1 Guinnessi auhinnatahvel
- 45 uksehinge
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Strangest Diet" (Briti inglise). Guinness World Records. 1959. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. november 2020. Vaadatud 7. juunil 2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 John Curra (16. aprill 2013). The Relativity of Deviance. SAGE Publications. Lk 78. ISBN 978-1-4833-2120-2.
- ↑ Lorenzo, Tom (1. oktoober 2012). "Michel Lotito: The Man Who Ate An Airplane And Everything Else". CBS. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2019. Vaadatud 6. aprillil 2017.
- ↑ [1], Lotito's testimony in a video interview.
- ↑ Barron, James; Nagourney, Adam (30. august 2000). "Not Half Bad With Ketchup". The New York Times.
- ↑ Tiede, Tom (4. veebruar 1980). "Prodigies bag big bucks by going pro". The Madison Courier.
- ↑ 7,0 7,1 "Weird world records: bizarre entries in the Guinness Book of World Records". The Telegraph. 17. september 2008.
- ↑ Doug Mayer; Val Stori; Tod von Jahnes (2. august 2011). You Don't Know Sh*t. New York: St. Martin's Press. Lk 40. ISBN 978-0-312-64990-6.
- ↑ Miles Kelly Publishing (2006). Ripley's Believe it or Not: Arts & Entertainment. Ripley Entertainment, Inc. ISBN 978-1893951150.
- ↑ 10,0 10,1 "The Man Who Ate An Airplane Piece By Piece". Ripley's Believe It or Not!. 2. aprill 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2021. Vaadatud 6. juunil 2021.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Suhail Athar (13. oktoober 2015). "Michel Lotito - The man who ate an airplane and everything else". Gabdig (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuli 2021. Vaadatud 7. juunil 2021.