Metsavana
|
See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; putukaliigi kohta vaata artiklit Metsavana (putukas); putukaperekonna kohta vaata artiklit Metsavana (perekond) |
Metsavana ehk metsataat ehk metsaisa on eesti mütoloogias vanamehe kujul esinev metsavaim.
Metsavana kujutatakse sageli suure kehaehitusega pika vana mehena, kelle silmad on elutarkust täis. Metsahaldja peakatteks on kõrge kasetohust kübar, nägu katab valge puusamblaga läbikasvanud habe ning ta keha katavad kuusekõrva moodi kuued ja püksid, jalas on mehel kasetohust saapad.[1] Olenemata oma suurest east on ta väga ergas ja elav ning nooruslik. Ta mõistab nalja ja vahel mängib metsas ekslejatele ka vingerpussi.[1]
Metsavana oskab loomade ja lindude keelt. Tal on metsas võim kõige üle.[2] Tema on otsustajaks, kas marjuline leiab metsast palju marju ja seeni ning kas jahimehi ootab hea saak. Metsahaldjas võib halva käitumise korral inimese metsa ära eksitada, või austusega metsa suhtumise puhul eksiteelt päästa. Mees hoiab silma peal sellel, et looduses liikujad metsale liiga ei teeks ning hoiab kõike tasakaalus. Halvad inimesed ei jää karistamata ning head ei jää tänuta.[3]
„Poisikesepõlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raiumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirkavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juurde. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli, ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus - siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai tahaotsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle. Kes poisikest veel taha laskis! Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks kärnkonn oli leemepadas kui üks viisk. Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii, arvata, viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistsime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.“ [4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Krusten, Reet (2009). Eesti muinasjuttude kuldraamat.
- ↑ Jakobson, August (2016). Puujalaga katk.
- ↑ Järv, Risto (2016). Metsavaimu heategu.
- ↑ "Metsa hoidjad". Rahvakultuuri Keskus. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2017. Vaadatud 25.10.2017.