Metsatüüp

Allikas: Vikipeedia

Metsatüüp ehk metsaelupaigatüüp on metsatüpoloogias peamiselt kasvukohatingimuste järgi eristatav metsa osa, ühtlasi vastava liigitamise põhiüksusi.

Metsade tüpiseerimisel puudub üksmeel ja eri teadlased on välja toonud sõltuvalt eristamiskriteeriumist arvukalt eri tüpoloogiad.

Et metsatüüpide liigitamisel on üldjuhul määrava tähtsusega kasvukohatingimused, eeskätt muld, selle niiskuserežiim, karbonaatsus ja toitaineterikkus, siis tavaliselt räägitakse vastavatest (metsa)kasvukohatüüpidest (näiteks pohla kasvukohatüüp), mille raames eristatakse ordinatsiooniskeemi naabertüüpide puhul üleminekualltüüpe (näiteks jänesekapsa-pohla või pohla-jänesekapsa kasvukohatüüp, kusjuures sellises liitnimetuses tagapool nimetatud tüüp on see, millele see alltüüp on lähedasem, ning eespool nimetatud tüüp see, millise naabertüübi suunas see kasvukohatüüp kaldub) ja kitsamaid metsatüüpe (näiteks pohlamännik).

Sarnaste metsatüüpide ühendamisel saadakse tüübirühmad ja neid omakorda ühendades tüübiklassis.

Eesti metsatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis eristatakse E. Lõhmuse järgi 10 metsakasvukoha tüübirühma, neist loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, soovikumetsad ja rabastuvad metsad kuuluvad arumetsade klassi (orgaanilise horisondi paksus kuni 30 cm) ja rohusoo-, samblasoo- ja kõdusoometsad kuuluvad soometsade klassi (orgaanilise horisondi paksus üle 30 cm). Rohusoo- ja samblasoometsade puhul toob E. Lõhmus välja ka kuivendatud tüübid, kus orgaanilise horisondi tüsedus on vähemalt 25 cm (näiteks kuivendatud madalsoo kasvukohatüüp). J. Paali järgi eristatakse veel sürjametsi (käivad arumetsade klassi alla) ja lammimetsi (moodustavad omaette klassi). Metsakorraldajad ja metsamehed eristavad lisaks veel tehispinnasega puistangute metsakasvukohatüüpi, mida leidub rekultiveeritud karjäärides ja mis erineb kõigist looduslikult levinud kasvukohatüüpidest.

Arumetsade klass

Loometsad kasvavad vahetult paealuspõhjal tekkinud õhukestel muldadel, mis kuivavad põua ajal kergesti läbi. Kohati leidub väga õhukese kattega alasid või isegi paljanduva pae laike. Põhjavesi asub sügaval ja on taimedele raskesti kättesaadav, puud kannatavad enamasti niiskusepuuduse all. Loomullad on enamasti õhukesed huumuskarbonaatmullad.[1] Puurindes valdavad hõredalt kasvavad männid. Soodsamate kasvukohatingimustega loometsades levivad kuusikud ning vähesel määral leidub ka kaasikuid. Harva kasvab ka saari. Loometsade põõsarinne on hõre kuni keskmiselt tihe. Kõige levinumad on kadakas ja sarapuu. Harvem leidub pihlakat, kuslapuud, tuhkpuud ja kibuvitsa.[2] Alustaimestik on hõre ja üsna liigrikas. Kasvukohatüüpidena on esinadatud leesikaloo kasvukohatüüp, kastikuloo kasvukohatüüp ja lubikaloo kasvukohatüüp (E. Lõhmus lubikalood ei erista)[3]. Loometsad moodustavad umbes kolm protsenti Eesti metsadest. Loometsad on enam levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.[4]

Nõmmemännik Läänemaal

Nõmmemetsad kasvavad rannikuluidetel, mõhnastikel ja seljandikel. Metsi leidub ka luidete madalamas vööndis ja nõgudes. Põhjavesi on sügaval ja seetõttu on puude normaalne varustamine veega raskendatud, kasvada saavad ainult kuivalembelised taimed. Valitsevad happelised, nõrgalt kuni keskmiselt leetunud leet- ehk leedemullad. Mulla vähese soolsuse ning niiskuse tõttu on nõmmemetsad hõredad. Peamiselt leidub mände, harva esineb üksikuid arukaski ja kuuski. Puud on sageli halvasti laasunud ja mereäärsetes kasvukohtades ka kõveratüvelised. Alusmets enamasti puudub, kohati esineb hõredalt kadakat. Rohurinne on nõmmemetsade ebasoodsate mullastikutingimuste pärast liigivaene ja hõre. Suhteliselt suur on samblike ja sammalde osatähtsus.[4] Puhmarinde moodustavad kanarbik, pohl, leesikas, mustikas, rannikualadel ka kukemari.[1] Kasvukohatüüpidena esinevad sambliku kasvukohatüüp ja kanarbiku kasvukohatüüp[3] Sambliku kasvukohatüübi nõmmemetsi leidub kõige rohkem Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning Peipsi põhjarannikul; kanarbiku kasvukohatüübi nõmmemetsi leidub aga Põhja-Eestis, saartel ja Peipsi põhjakaldal.[4]

Palumetsad kasvavad nii tasandikel, laugete nõlvade jalamitel kui ka kõrgematel pinnavormidel. Mullad on kujunenud moreensetel materjalidel või liivadel. Valitsevad nõrgalt kuni tugevasti leetunud leede- või kamar-leetmullad. Põhjavesi asub sügaval ning mulla ülakiht jääb sademetevaesel perioodil kuivaks. Eelkõige liivmuldadel kannatavad puud vahel veepuuduse all. Mustika kasvukohatüüpi palumetsades esineb muldades perioodilist liigniiskust. Mikroreljeef on tasane või õrnalt lainjas ning vahel tugevasti mätlik. Vastavalt erinevatele kasvukohatingimustele võib siin kohata kas pohla- või mustikamännikuid.[2] Puurinne on palumetsades üsna eriilmeline, enim leidub mände ja kuuski, domineerivad on tavaliselt siiski valgusrikkad männikud. Tihti esinevad segametsad, mille koosseisus leidub ka kaske ja haaba. Puud on sirge tüvekujuga ja hästi laasunud.[2] Põõsarinne puudub või on hõre ja liigivaene[2] Alustaimestik on küllaltki liigivaene. Puhma-rohurindes esineb üldiselt alati pohla ja mustikat. Sagedane on kanarbik, merelähedastes metsades kukemari. Samblarinne on tihe ja hästi arenenud.[4] Kasvukohatüüpidest leidub paumetsades pohla kasvukohatüüpi ja mustika kasvukohatüüpi[3]. Pohla kasvukohatüüpi kuuluvad metsad on levinud saartel, Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mustika kasvukohatüüp on kõige laialdasema levikuga metsatüüp Eestis.[4]

Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, tasandikel, oosidel ja voortel. Viljakad mullad on kujunenud saviliivadel, karbonaatsel liivsavi- või rähkmoreenil. Põhjavesi on sügaval. Mullad on nõrgalt kuni tugevasti leetunud kamar-leetmullad, harvem leidub nõrgalt gleistunud kamar-leetmuldi. Laanemetsades on kasvutingimused taimedele soodsad, sest mullad on parasniisked, hea viljakusega ja huumuserikkad.[2] Puurinde põhiliigiks on kuusk ehk valitsevad kuusikud, mis on hea kasvu ja kõrge tootlikkusega. Laanekuusikutes kasvavad Eesti metsade kõige kõrgemad puud. Laanemetsades leidub ka vähesel määral mände ning sagedased on segametsad.[4] Alusmets on üldiselt hõre, kuid võib olla kuni keskmise tihedusega. Sagedasemad on paakspuu, magesõstar, pihlakas, vaarikas, kohati leidub üksikult sarapuud, kuslapuud, leedrit.[4] Alustaimestik on üsna liigrikas. Puhma-rohurindes on põhiliigiks jänesekapsas. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud varasematest tamme-segametsadest. Sellisest päritolust annavad tunnistust arvukad salutaimed. Samblarinne on suhteliselt pidev ja mõõduka tihedusega.[3] Laanemetsa kasvukohatüübid on jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp ja jänesekapsa kasvukohatüüp[3] Sellesse kasvukohatüüpi kuuluvaid metsi kasvab kogu Eestis, kuid enam on neid Lõuna- ja Kagu-Eestis. Laanemetsad moodustavad veidi üle kümne protsendi Eesti metsadest.[2]

Sügisene salumets Puhtulaiul.

Salumetsad on kujunenud kunagistest laialehistest metsadest. Need kasvavad peamiselt lamm- ja moldorgudes. Levivad toitainete- ja karbonaadirikastel, veega hästi varustatud muldadel. Lisaks on mullad neutraalse reaktsiooniga ning see tagab metsakõdu kiire lagunemise ja huumusrikka mullakihi tekkimise. Vete liikuvus on tänu maapinna langule ja soodsatele filtratsioonitingimustele hea – põhjavesi on kõrgel.[3] Puurinne on liigirikas. Looduslik põhiliik on sanglepp. Sagedased on lehtpuu enamusega segapuistud, kus valitseb kask või kuusk ning lisaks leidub veel haaba, saart, sangleppa ja harvem pärna. Iseloomulik on männi puudumine. Alusmets on paiguti tihe ja liigirikas. Alustaimestik on lopsakas ja väga liigirikas. Iseloomulik on puhmarinde puudumine ning kõrge rohurinde esinemine.[4] Kasvukohatüüpidest esinevad salumetsades J. Paali järgi naadi kasvukohatüüp, sinilille kasvukohatüüp ja kuukressi kasvukohatüüp[5], E. Lõhmuse järgi naadi kasvukohatüüp ja sõnajala kasvukohatüüp[6]. Salumetsad on levinud Eesti ida-, edela- ja keskosas. Eesti metsadest moodustavad salumetsad statistiline metsainventuuri andmetel J. Paali klassifikatsiooni järgi rühmitades u 21% ja E. Lõhmuse klassifikatsiooni järgi rühmitades üle 10 protsendi.[7]. Levikult on salumetsad vastavalt 2. (14-st) ja 5. (10-st) kohal.

Sürjametsad (E. Lõhmus seda tüübirühma ei erista) on positiivsetel reljeefielementidel lubjarikastel moreensetel aluskivimitel paiknevatel suviti sageli läbi kuivavatel muldadel kasvavad liigirikkad metsad. Siia kuuluvad kassikäpa kasvukohatüüp, maasika kasvukohatüüp ja sarapuu kasvukohatüüp.

Soostunud metsade klass (E. Lõhmus ei kasuta seda klassi, vaid käsitleb selle tüüpe arumetsadena).

Soovikumetsad (E. Lõhmuse järgi, arumetsade klassi all) või soostunud metsad (J. Paali järgi, soostunud metsade klassi all) on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad peamiselt lehtpuuenamusega või segametsad. E. Lõhmuse järgi kuuluvad siia osja kasvukohatüüp, tarna kasvukohatüüp ja angervaksa kasvukohatüüp, J. Paali järgi sõnajala, angervaksa ja sinihelmika kasvukohatüüp.

Rabastuvad metsad (E. Lõhmuse järgi, arumetsade klassi all) või rabastunud metsad (J. Paali järgi, soostunud metsade klassi all) on liigniiskuse all kannatavad, happelise ja väheviljaka mullaga ja tüseda samblarindega peamiselt männimetsad. E. Lõhmuse järgi kuuluvad siia sinika kasvukohatüüp ja karusambla kasvukohatüüp, J. Paali järgi kuulub siia iseseisva tüübina lisaks karusambla-mustika kasvukohatüüp, mida E. Lõhmus käsitleb mustika tüübi alltüübina.

Soometsade klass
Soometsi eristab arumetsadest tüseda, üle 30 cm paksuse (kuivendatud tüüpide puhul vähemalt 25 cm paksuse) orgaanilise horisondi esinemine.

Rohusoometsad (J. Paali järgi madalsoometsade tüübirühm) Rohusoometsad on madalatel tasandikel ja nõgudes keskmiselt kuni hästi lagunenud turbal, mis koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest, kasvavad metsad. Kuigi muld on suhteliselt viljakas, vähendab metsa kasvu ebasoodne veerežiim, mis on püsivalt liigniiske. Mikroreljeef on mätlik. Alustaimestikus on palju tarnasid, sookastikut ja laialehelisi sootaimi. Puudest on enamlevinud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi: madalsoo kasvukohatüüp (J. Paali järgi madalsoometsa kasvukohatüüp) ja lodu kasvukohatüüp (J. Paali järgi lodumetsa kasvukohatüüp). E. Lõhmus toob eraldi välja ka kuivendatud tüübid: kuivendatud madalsoo kasvukohatüüp ja kuivendatud lodu kasvukohatüüp.

Samblasoometsad (J. Paali järgi kaks eraldi tüübirühma: siirdesoometsade tüübirühm ja rabametsade tüübirühm) Samblasoometsad on vähelagunenud ja toitainevaesel turbal kasvavad madala tootlikkusega (boniteet IV…Va) metsad. Niiskusrežiim varieerub pidevast liigniiskusest kuni perioodiliselt liigkuivani. Valdavalt on tegemist männikute, harvem sookaasikutega. Alustaimestikus on arvukalt puhmaid ja turbasamblaid. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi: raba kasvukohatüüp (J. Paali järgi siirdesoometsa kasvukohatüüp) ja siirdesoo kasvukohatüüp (J. Paali järgi rabametsa kasvukohatüüp). E. Lõhmus toob eraldi välja ka kuivendatud tüübid: kuivendatud siirdesoo kasvukohatüüp ja kuivendatud raba kasvukohatüüp.

Kõdusoometsade klass
Kõdusoometsad on pikaajalise kuivendamise tulemusena paranenud niiskusrežiimiga ja hästilagunenud kõduturbakihiga mullal kasvavad keskmise kuni kõrge tootlikkusega metsad (boniteediklass I…III, harva IV). Iseloomulik on arumetsailmeline alustaimestik, milles esineb siiski ka soometsale omaseid taimi. Puudest on levinud peamiselt mänd ja kuusk, vähem kask ja sanglepp. Eristatakse kaht kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo kasvukohatüüp ja jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp. Turba lagunemisest ja vee alanemisest tingituna kokku vajumise tõttu on eriti vanemate puude juurekaelad (peajuurte hargnemise koht) maapinnast kõrgemale jäänud ja sellest tulenevalt on vanemates kõdusoometsades puude kännuosad sageli iseloomulikult paljad või kõrge mätta sees. Puude juurestik asub valdavalt ülemises hästilagunenud turbakihis ja metsad on seetõttu tormihellad.

Lammimetsade klass (E. Lõhmus ei erista seda klassi)
Lammimetsad on vooluveekogu lammil (harvem järve kaldal) olevad metsad, mis perioodiliselt jäävad tulvavee mõju alla. J. Paali taimkattetüüpide klassifikatsioon eristab uhtsetetest tekkinud kaldavallidel esinevat humala kasvukohatüüpi ja veekogust kaugemal lammi madalamas osas paiknevat pika tarna kasvukohatüüpi. E. Lõhmuse metsakasvukohatüüpide klassifikatsioon lammimetsi ei erista. J. Paali humala kasvukohatüüp liigitatakse E. Lõhmuse järgi harilikult salumetsa tüübirühma kuuluvaks sõnajala kasvukohatüübiks ning pika tarna kasvukohatüüp soometsade klassi kuuluvaks lodu kasvukohatüübiks.

Puistangumetsade klass (seda klassi eristavad metsakorraldajad ja metsamehed)
Puistangumetsad on rekultiveeritud karjäärides ja aheraineväljadel kasvavad metsad, kus mullaks on tehislik pinnas, mis on moodustunud aherainest ja sageli ka sellele laotatud õhukesest mullakihist. Reljeef varieerub küngastest tasandikuni. Muld on sageli kivine ja kannatab suveperioodil sageli veepuuduse all. Mõnedes puistangutes võib pinnas üleni kivistuda. Diktüoneemaargilliidi või põlevkivi poolkoksi sisalduse korral võib esineda pinnase isesüttimist. Puistangud jagatakse lõimise järgi: liivane puistang, saviliivane puistang, kivine puistang ja turbane puistang. Puistangute metsi on Eestis umbes 13 300 ha, peamiselt männikud, vähem kaasikuid jt.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]