Metsatööline

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Metsatööline (2002)
Metsatööline Soome 1930. aasta postkaardil

Metsatööline (kõnekeeles metsamees) on metsatöid tegev töömees.[1] Enamasti on need metsatööd seotud puulangetamisega ja puude ettevalmistamisega transpordiks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Metsakasvatuse alged[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed leitud allikad teadlikust metsakasvatusest jäävad 13. sajandi Portugali, kus tollane kuningas lasi istutada Leiria linna lähedale puid, et hoida ära erosiooni ning samal ajal ka tuleviku jaoks saada laevapuitu. Majandusmetsadega ning suuremas koguses puidu nõudlusega tekkis ka vajadus oskustööliste järele. Suurimad tööstuslikud metsalangetused toimusid Kesk-Euroopas ning sealne puit parvetati mööda suuri jõgesid tsivilisatsioonile lähemale. Parved võisid olla 200–400 meetrit pikad ja sisaldasid suurtes kogustes puitu. Ühe meeskonna suuruseks võis olla umbes 400–500 töölist. Suures mahus puidu majandamine aitas hoogsasti kaasa kogu Euroopas omavaheliste sidemete tugevnemisele.

Välismaa metsatöölised[muuda | muuda lähteteksti]

Metsatöölised elasid enamasti laagrites, mis asusid kaugel tsivilisatsioonist. See oli hooajatöö, mida tehti talviti. Suurimad alad, kus tööd tehti olid Skandinaavia ja Põhja-Ameerika. Suur metsatööliste arv ühe metsa juures vajas ka erinevaid oskusi ning selle tõttu hakkasid tekkima ka erinevad töökohad. Üks neist oli “vilemees”, kes andis vilega teada puu langemisest, ohtlikust olukorrast ning oli tänapäeva mõistes ohutusspetsialist. Teiseks tööliseks oli ronija, kes suuri puid kõrgelt maha lõikas. Mõlemad töökohad on nüüdseks asendatud tõstuki ja raadiosaatjaga.

Eesti metsatöölised[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tekkisid kutselised metsamehed alles eelmisel sajandil. Selle põhjuseks võib lugeda seda, et siinsed alad on rohkem asustatud, mille tõttu ei pea pikemaks ajaks metsa kolima ning lisaks on maastik kiiremini läbitavam võrreldes Skandinaavia mägismetsadega.

Sae kasutusele võtmine metsatöödel[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põhiline tööriist metsalangetamisel kirves. Sae üldisem kasutamine puulangetamisvahendina algas Lääne-Euroopas 1830. aastail, meile jõudis saag arvatavasti sama sajandi keskel. Vanimateks Eestis kasutatud saagideks olid kahemehesaed, mida rahvasuu ka „sulle-mulle“ saagideks hüüdis. Sae laialdasemat kasutuselevõttu piiras algusaastatel see, et erinevalt kirvest nõudis kahemehesaag kahe tugeva mehe tööd, kelle tööjõudlus jäi aga harjumatu töövahendiga töötades alla tublile kirvemehele. Leidus ka mõisnikke, kes püüdsid sae levikut tõkestada – varastel oli kergem metsas toimetada, kirve kolksatused olid palju kuuldavamad kui sae poolt tekitatud helid. 19. ja kohati veel 20. sajandi algul eksisteerisid metsatööl töövahendina nii saag kui kirves.

Benjamin C. Mukkala jutustus metsameestest[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 1940. aastaid, kui hakkasid esile kerkima moodsad metsamehed (ing k lumberjack), toimetasid Ameerika aladel palgiparvetajad (ingk. The Shanty Boys). Tuntumad nimed neist olid "Kuukuma" Johnsosn ("Moonlight" Johnson), Suur Eric (Big Eric), Tom "Plekkpurk" Sullivan (Tom "Tin- Can" Sullivan), Silver Jack Driscol ja "nägus" Tom ("Gool Looking" Tom). Esimeste inimeste identiteedid, kes läksid Michigani ülemisele poolsaarele, on juba ammuseks kadunud unustuste hõlma. Alles 1600. aastate alguses sattusid nendele aladele esimene valge mees, Etienne Brule avastades Lake Superiori, maailma suurima magevee järve. Esimesed asunikud kasutasid sealseid puid ja puitu mitte rohkemaks, kui tööriistade valmistamiseks ja lõkke tegemiseks. Seevastu kohapealsed põlisasukad, tuntud ka kui indiaanlased kasutasid seemikuid tagamaks oma vajupaiku. Kui ilm läks külmemaks, pöördusid põlisasukad lõuna poole – vähemalt Bay de Nocini. Umbes 1831 asutas härra William Farnsworth esimese pisikese saekaatri Menominee jõe suudmesse. Paraku oli aga see mõte veel liiga palju oma ajast ees ja see ettevõtmine närbus huvi puudumise tõttu. 1860-ndatel alustas Georg Dawson mändide raiumist Michigani "suure lahe" aladel, Huroni mägedest ida pool. Ta valmistas ja kogus kokku suurema koguse puitu, köitis selle kokku ja laevatas selle oma vennale, Thomasele, Sault Statei. Thomas aga vedas selle kaubalaevadel Inglismaale, kus toodud materjali kasutati põhiliselt laevaehituseks, et aidata Britannial valitseda meresid. Dawson ja ta meeskond kasutasid alati veeteedega alasid, sest see oli ainuke viis nii suuri ja raskeid puidukoormaid liigutada. Samal ajal raiusid ameerika puidutöösturid sisse aga oma radu Maine'is, New Yorgis, Pennsylvanias ja Michiganis. 1870. aastateks olid idapoolsed puuraidurid koondunud ülemisele Peninsula poolsaarele. Selle ajastu algul oli põhiline langetamise töövahend kirves. Saed olid küll kasutusel eri moodustel juba Rooma ajast, kuid see polnud väga levinud kuni 1880-ndateni, sest polnud välja töötatud korralike saehambaid, mis puu ristlõike tegemisel juhiks saepuru ja tolmu sae teelt eemale. Töötati välja pikad risthammastega kahemehe saed, mis osutusid ristlõike tegemisel ülimalt praktilisteks. Kogu seda raietööstuse plahvatusliku tõusu rahastasid idast pärit spekulandid. Tavaline skeem toimis nii, et osteti 40 aakrit maad ja lõigati veel piiride äärest kokku umbes teine sama palju. Valitsus ei suutnud midagi teha, sest maa mõõtmine oli toona veel piisavalt ebatäpne. Varastatud mets maksis aga tagasi idapoolse finantseeringu. Mehed, kes päriselt metsas tööd tegid aga ei saanud sellest eriti suurt kasu, elutingimused olid rasked, maksti vähe ja õnnelikuks peeti meest, kes raietöödel vigastusi polnud saanud. Tööle mindi enne päiksetõusu ja tööle asuti alates hetkest, kui silm midagigi juba seletas. Lõuna võeti endaga metsa kaasa. Laagrisse tagasi pääsesid nad alles pärast pimeda saabumist. Pühapäev oli ainuke vaba päev, mis kulutati reeglina riideid lappides, tööriistu teritades ja parandades ning kahjureid tõrjudes. Mehed magasid reeglina kahe või veel rohkemakesi koos, mehed, kes norskasid tõrjuti norskenabale ("snorting pole") ehk kõige serva. Kõige intellektuaalsem vestlus, mida kuulda võis hoomas teemasid nagu pesemise vältimine ja teooriaid, kuidas hais aitab peletada sääski. Nad higistasid, jõid, kaklesid – kui kedagi teist ligiduses polnud, siis omavahel ja nad raiusid puid. Seda kõike 15 $ eest kuus. Kui tekkisid esimesed raudteed, laienes ka puuraidurite areaal. Raudtee lõikude keskele tekkisid saeveskid, kus valmistati palkidest puitu, mis transporditi mööda raudteed Atlandi ookeani rannikule. Tänu sellele, et saavutati suurem mobiilsus, muutusid ka laagrid teisaldatavateks. 1930. ja 1940. aastatel tekkisid esimesed "õhukummi raidurid". Tänu moodsatele arengutele tööstuses, tekkisid ka raiemeestele esimesed veoautod, mis lõpuks võimaldasid meestel punuda stabiilne kodu, kust autoga metsa sai käia. Teise maailmasõja käigus saadeti paljud Saksamaa sõjavangid raietöödele, USA valitsus pidi selleks aga moodustama spetsiaalsed kinnipidamisasutused, et saavutada vastavus Genfi konventsoonile. See aga lõi olukorra, kus metsatööd tegevad vangid elasid paremini, kui elukutselised metsamehed. Raietöid hinnati endiselt väga ohtlikeks: rippes puud, langevad puud, "akende raiumine", muud ootamatud olukorrad – kõik see moodustas metsameeste igapäevaelu. Vahepeal oli aga meeste toit teinud edasi suure arengu – see oli küll endiselt väga lihtsakoeline, ent see-eest maitsvam. Miski ei oleks suutnud panna metsamehi kiiremini liigutama, kui parem toit.

Metsatöölise varustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuidas ennast kaitsta[muuda | muuda lähteteksti]

Riietuma peab vastavalt ilmastikule. Kantakse mugavat, kuid ihule lähedal olevat riietust, mis ei takista vabalt liikumast. Vältimaks vigastuste tekkimist eemaldatakse kõik rippuvad ehted, sõrmused ning muu, mis võivad takerduta. Tähtis on kanda silmapaistvat riietust, mis erineks taustast ja mida oleks kaugele näha. Kindlasti kantakse helkureid, kui töötatakse pimedas, masinate lähedal või kui on vaja tööd teha vahetult manatee läheduses.

Jalgade kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kasutatakse mootorsaagi, siis peab kandma kaitsevarustust nagu näiteks: turvapüksid, põll, mis on tehtud lõigetele vastupidavast riidest. Veendu, et jalgade kaitsevarustus vastab Euroopa turvanõuetele. Vaata, et lõigetele vastupidav riietus katab sinu jalgade küljed ja pealmised. Turvavarustus peaks olema piisavalt mugav, et saaks vabalt liikuda ning ei oleks liiga lahtine, et kuskile vahele või taha jääda. Jalas peavad olema turvasaapad, mis kaitseksid pahkluud, taldu ja varbaid. Kindlasti peaksid saapad olema turvaninaga ning kaitsma sae sisselõigete eest.

Peakaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Alati tuleb kanda nõuetele vastavat kiivrit, mis vastaks euroopa turvanõuetele. Kiiver peab olema eredat värvi, et paistaks kaugelt silma. Töötades maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusel või kõva tuulega, tuleb kinnitada kiivririhm. Silmade kaitseks on tavaliselt kiivriküljes metallist võrk, mis kaitseb tervet nägu. Soovitatav on kanda ka kaitseprille. Kanda tuleks ka kõrvatroppe või mürasummutavaid klappe.

Metsatööliste kohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Puude langetamine on füüsiliselt raske ja ohtlik töö. Töölised töötavad kogu tööaja väljas ning tihtipeale väga halbades ilmaoludes ning eraldatud aladel. Kinniste kabiinidega masinate kasutusele võtt on mugavdanud tööliste elu ja on teinud langetamise tunduvalt ohutumaks. Paljud langetustööd kaasavad tõstmist, ronimist ja teisi füüsiliselt nõudvaid töid, kuigi masinad on elu lihtsamaks teinud. Langevad puud, oksad ja raske maastik on püsivad ohud, millega peavad metsamehed arvestama.

Metsatööliste vigastused[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata sellest, et metsanduses pööratakse suurt tähelepanu tööohutusele, on metsatöölistel alati oht saada isegi surmavaid vigastusi. Enamus vigastusi tekib, kui ei panda ümbrust tähele või ei kanta nõuetekohast varustust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]