Metsahaldjas

Metsahaldjas on eesti mütoloogias inimese (metsavana), looma või linnu kujul esinev metsaga seotud haldjas.

Metsahaldjad polnud alati selgelt eristatavad, metsas võis kuulda nende käimist, vilistamist või naeru.

Nimest

Metshaldjaid on teada mitme nime järgi: metsavana, metsataat, metsaisa jne. Tavaliselt kujutatakse metsahaldjat vanamehena, kellel on kasetohust kübar peas, samblasarnane habe suus ja samblane kasukas seljas, aga alati ei ole ta inimene, vaid võib olla ka metsloom.

Perest

Metshaldjal on pere. Teatakse rääkida tema lastest, poegadest ja tütardest. Ausatele tütarlastele tuleb metshaldjas mõnikord kosja. Kui neiu ära ütleb, moondab see tütarlapse silmad ära või võtab vägisi endale naiseks. Metshaldja ja inimese abielust sündinud lapsed võidavad teisi inimesi tugevuse ja mõistuse poolest ning neid on kuulda seitsme versta taha. Metshaldjad elavad kogukondadena, nad on jumalikud olendid ja tänu sellele ka ilusamad ja targemad kui inimesed.

Käitumine

Tihti karistab metshaldjas inimesi nende pahade tegude pärast. Mõnikord jäävad nad nähtamatuks, aga inimene tajub ja näeb ta tempusid. Metsas jalutaja eksitab ta tihtipeale ära, aga ainult selle, kes on metshaldjat kuidagi pahandanud. Metshaldjas moondab ekslejal silmad nii ära, et ta võib oma kodu ümbruses käia, aga seda ära ei tunne. Metsas eksleja leiab kodutee üles ainult oma koera haukumise või kukelaulu peale.

Uskumused

On erinevad käitumisreeglid, käsud ja keelud, mida metsa minnes pidi meeles pidama. Näiteks tehti kõrtest, okstest, nahkadest, vöödest, õitest, viljapäist ja muudest „väge“ sisaldavatest esemetest side, mis seoti ümber puu ja näitas metsahaldjale, et tema on ohvri toonud ja teda palun mitte karistada.

Metshaldjas nuhtleb metsavargaid tõsiselt, mõnikord küttidele muudab end metsloomaks, aga mitte ükski kuul teda ei tapa, isegi mitte hõbedane. Kui metshaldjas tuleb kedagi karistama, siis seda on kaugelt kuulda. Maa müdiseb, puud liiguvad ja oksad värisevad. See kellele ta järgi läheb võib ainult loota armule.

Mõnikord kutsub metshaldjas eksleja enda juurde koju, toidab ja söödab teda. Lõpuks saadab õigele teele ja kui eksleja arvab et möödas on mõned tunnid, siis tegelikult aastad.

Ohverdamine

Ohvrite toomisest on vähe teada. Teatakse et metsas on kivi, mätas või sipelgapesa, kuhu aeg-ajalt tuuakse marju ja kütid viivad sulgi ja metsasaagi konte.  

Kirjandus

• Eisen, Matthias Johann. 1919. Eesti mütoloogia lk 49–51
• Paulson, Ivar. 1997. Vana eesti rahvausk lk 51–68