Metafüüsika 7

Metafüüsika 7. raamatu algus, Moerbeke Williami 14. sajandi ladinakeelne tõlge

"Metafüüsika" 7. raamat ehk Metafüüsika Ζ on Aristotelese "Metafüüsika" osa.

Selle raamatuga algab "Metafüüsika" keskne osa.

Kokkuvõte

Raamat algab märkusega, et "olevat" öeldakse mitmes mõttes. Esimese filosoofia ülesanne on mõista olemist. Olev on esmaselt substants (ousia). Millised substantsid on olemas, ja kas on olemas muid substantse peale aistitavate? Aristoteles vaatleb nelja substantsi kandidaati: 1) olemus, 2) Platoni eidos, 3) substantsi sugu ja 4) mateeria, asja kõigi omaduste substraat. Ta jätab kõrvale mõtte, et mateeria võiks olla substants, sest kui eemaldada sellelt, millel võib olla omadus, kõik, mis on omadus, jääb järele miski, millel pole üldse omadusi. Niisugune "viimne mateeria" ei saa olla substants. Meie substantsimõiste kätkeb fundamentaalselt lahutatavust ja seesust.

Peatükkides 4–12 esitab Aristoteles oma teooria, et olemus on substantsiaalsuse kriteerium. Millegi olemus on see, mis sisaldub asja kirjelduses "iseenda järgi", st ütleb, mis see asi loomu poolest on. Inimene ei ole loomu poolest muusaline, kuid on loomu poolest inimene. Seda mainibki substantsi definitsioon.

Peatükkides 13–15 vaadeldakse mõtet, et substants on universaal või sugu, ning jäetakse see kõrvale, kritiseerides Platoni ideedeõpetust. Kui sugu ja liik on indiviidid, siis sisaldavad sama soo liigid sugu kui indiviidi, mis viib absurdini. Pealegi ei saa indiviide defineerida.

Peatükis 17 vaadeldakse mõtet, et substants on tegelikult põhjus.

Taust: substants

4. raamatu alguses [ 2. peatükis ] on öeldud, et filosoof peaks uurima substantsi [ousia] (1oo3a33–b19): "Aga olevat öeldakse mitmeti, aga ühe ja mingi ühe loomuse suhtes ja mitte ühenimeliselt, vaid nii nagu ka tervet iga kord tervise suhtes, kord seda hoidvana, kord seda esilekutsuvana, kord selle märk olevana, kord selleks võimelisena, ja arstlikku arstimiskunsti suhtes (sest arstlikku öeldakse kord arstimiskunsti omavana, kord selle jaoks loomu poolest sobivana, kord selle otstarbena), ja me leiame ka teisi asju, mida öeldakse nende sarnaselt, nii ka olevat öeldakse mitmeti, aga iga kord ühe alge suhtes: sest mõnesid asju öeldakse olevaks sellepärast, et nad on substantsid, mõnesid sellepärast, et nad on substantsi seisundid mõnesid sellepärast, et nad on tee substantsi poole, või substantsi või substantsi kohta öeldava hävimised või ilmaolekud või kvaliteedid või tekitajad, või nendest mingi või substantsi eitused: sellepärast me ütleme, et ka mitteolev on olev. Ja nii nagu kõigi tervete asjade kohta on üks teadus, on ka muude puhul. Sest mitte ainult ühe kohta öeldavate puhul ei ole vaatlus ühe teaduse oma, vaid ka ühe loomuse suhtes öeldavate puhul, sest ka neid öeldakse mingil moel ühe kohta. Seega on selge, et ka olevate kui olevate [vaatlus] on ühe teaduse oma. Igal pool on ju teadmine peamiselt esmase kohta, ja selle kohta, millest teised asjad sõltuvad, ja mille järgi neid öeldakse. Kui nüüd see on substants, peab filosoof saama alged ja põhjused substantsist." Seda tehaksegi 7. ja 8. raamatus. Tajutamatu substants on ka 1., 13. ja 14. raamatu teema, kuigi 1. raamatu esimeses viies peatükis on juttu tajutavast substantsist.

"Substants" on vanakreeka sõna ousia 'olev-us' tinglik tõlge. Ladina keelde tõlkijad on selle sõna eeskujul loonud sõnad essentia 'olemus' ja entitas 'entiteet'. Ousia on Aristotelesel kord mingi asja olev-us, mida ta sageli samastab sellega, mis olemine selle asja jaoks on, kord olev-us kui näiteks inimene või hobune või puu – reaalsed, ehtsad, fundamentaalsed asjad. ("Olev-us" sobib mõlemas tähenduses ja see etümoloogiliselt täpne vaste pärineb Tõnu Luigelt.) Inglise keeles on mõnikord kasutatud tõlkevastena reality 'reaalsus', mis sobib mõlemas tähenduses.

Aristoteles võtab substantsi mõiste kasutusele "Kategooriates", kus ta õtleb, et iga lihtne asi langeb ühe alla kümnest rubriigist: substants, kvantiteet, kvaliteet, suhe, koht, aeg, asend, omamine, tegevus ja talumine (4. peatükk, 1b25–2a4). Mujal piirdub Aristoteles kaheksa rubriigiga (nt Metafüüsika V, 7. peatükk, 1017a24–27: "predikaatidest mõned tähistavad seda, mis on, mõned mingisugust, mõned mingipaljut, mõned millegi suhtes olevat, mõned tegevust või talumist, mõned kuskil olevat, mõned millalgi olevat"), enamasti jääb nimekiri lahtiseks, näiteks "kas seda, mis [see] on, ja mingit seda või siis mingisugust või mingipaljut või mõnd muud niiviisi preditseeritavatest" (VII raamat, 1. peatükk, 1028a11–13). Seda, mille nimekiri see on, nimetatakse mujal kategooriateks. Sõna "kategooria" on võetud Aristotelese enda sõnast kategoria, mis tähendab "predikatsioon" või "predikaat". Kui iga asi on mingis kategoorias, siis võib jääda mulje, et iga asja preditseeritakse. Mittesubstantse küll kõiki preditseeritakse substantside kohta, kuid substantsi kategoorias on nii esmased substantsid – asjad, mis on alati subjektid ja mitte kunagi predikaadid, näiteks üksikud inimesed, hobused ja puud – ja teisesed substantsid – esmaste substantside liigid ja sood. Teiseseid subjekte preditseeritakse esmaste substantside kohta, kuid mittesubstantse preditseeritakse ka nende kui subjektide kohta. (Osalt sellepärast, et esmaseid substantse ei preditseerita, on Michael Frede väitnud, et Aristoteles algselt ei nimetanud substantse kategooriaks. Aga igatahes ta varsti hakkas neid niimoodi nimetama, nt Füüsika V 1, 225b5: "Niisiis kui kategooriad jagunevad substantsiks ja kvaliteediks ja kuskil olevaks [ja millalgi olevaks] ja suhtes olevaks ja kvaliteediks ja kvantiteediks [τῷ ποσῷ] ja tegevuseks või talumiseks, siis peab olema kolm liikumist, kvaliteedi [τοῦ ποιοῦ] oma, kvantiteedi oma ja koha poolest." De generatione et corruptione I, 3, 317b9: "On aga selge, et sellel, mis ei ole substants, ei saa olla ka midagi muude kategooriate seast, nagu näiteks mingisugust ega mingipaljut ega kuskil olevat."

Substantsi kategooria hõlmab nii esmased kui ka teisesed substantsid, kuigi esimesed on üksikud ja teised on üldised. Sõna "substants" iseloomustab ka esmaste ja teiseste substantside vahelist suhet, sest liiki või sugu öeldakse tema alla langevate indiviidide substantsiks ning sugu liigi substantsiks. Viimasel juhul tõlgitakse see sõna sageli "olemuseks"; see ei ole sõnaselgelt piiratud substantsi kategooriaga, kuid tundub, et Aristoteles mõistab seda sageli ainult substantsi olemuse kohta käivana. Näiteks V raamatu 8. peatükis öeldakse, et substantsideks öeldakse ainult esmaseid substantse ja esmaste substantside "olemise põhjuseid" (1017b13–16). Siin oleks loomulik oletada, et ta mõtleb millegi olemise põhjuse all selle substantsi ("olemust") (vrd VII raamat, 17. peatükk). (Tegelikult ta V 8 päris nii ei ütle, kuid 1017b21–26 samastab ta nii millegi olemise põhjuse kui ka selle, mis millegi olemine on, selle millegi vormiga (vrd VII 3).

"Metafüüsikas" tekib mitmes kohas küsimus, kas Aristoteles peab substantsist rääkides silmas eelkõige esmaseid substantse, teiseseid substantse või millegi substantsi ("olemust"). Üks raske koht selles suhtes on VII 1.

Esimene peatükk

Tõlge

1028a 10

Olevat öeldakse mitmeti, nagu me eristasime ülalpool [peatükis] selle kohta, kui mitmeti [asju öeldakse] [(V, 7 ]; sest ta tähistab [σημαίνει] kas seda, mis [see] on, ja mingit seda või siis mingisugust või mingipaljut või mõnd muud niiviisi preditseeritavatest [(kategooriatest)]. Kui nüüd olevat öeldakse nii mitmeti, siis on ilmne, et neist esmane olev on see, mis [see] on, mis tähistab [15] substantsi [ousia] (sest kui me räägime, missugune mingi see on, siis ütleme teda heaks või halvaks, aga mitte viie jala pikkuseks ega inimeseks; ja kui me räägime, mis ta on, ei ütle me teda valgeks ega soojaks ega kolme jala pikkuseks, vaid inimeseks või jumalaks), ja muid asju öeldakse olevaks selle järgi, et nad on niisuguse oleva kvaliteedid või kvantiteedid või olekud [πάθη] või [20] midagi muud.

Sellepärast tekib raskus, kas kõndimine või terveolemine või istumine tähistavad iga asja nende seas olevana või mitte, sarnaselt ka mis tahes muude seesuguste puhul; sest ükski nendest ei ole loomupäraselt iseenesest ega saa olla lahus substantsist, vaid pigem, kui üldse miski, siis kõndiv [25] ja istuv ja terveolev on olevate seas. Need paistavad olevat rohkem olevad sellepärast, et miski on nende määratletud subjekt [ὑποκείμενον] (see on substants ja indiviid [καθ᾽ ἕκαστον]), mis niisugusest predikaadist [κατηγορίᾳ] nähtub; sest head ja istuvat ilma selleta ei öelda. Nüüd on ilmne, et igaüks neist asjadest on selle [st substantsi] läbi, [30] nii et esmaselt olev ja mitte mis olev, vaid lihtsalt olev on substants.

Nüüd esmast öeldakse mitmeti; aga kõigiti on samamoodi substants esmane, nii logose kui teadmise kui ka aja poolest. Sest ükski muudest preditseeritavatest [κατηγορημάτων] [kategooriatest] ei ole lahus, ainult see [st substants]; ja ka logose poolest on ta esmane (sest igas logoses peab leiduma substantsi logos); ja me arvame teadvat iga asja kõige rohkem siis, kui me teame pigem, mis on inimene või tuli,

1028b 1

kui [teame] kvaliteeti [τὸ ποιὸν; seda, missugune] või kvantiteeti [τὸ ποσὸν; seda, kui palju] või asukohta [τὸ πού; seda, kus], sest me teame siis ka igaüht nende seas, kui me teame, mis see kuipalju või see missugune on.

Ja tõesti, nii ammune, praegune kui ka alatine küsimus ja alatine raskus, mis on olev, on küsimus, mis on substants (ühed ütlevad, et neid on üks, [5] teised, et rohkem kui üks, ühed, et piiratult, teised, et piiramatult), sellepärast ka meil on suurim ja esmane ja just nagu ainus asi vaadelda niimoodi oleva kohta, mis ta on.

Kommentaar

Substants kui teema

Aristoteles on juba väitnud, et filosoofia uurib olevaid kui niisuguseid (IV 1 ning et see uurimine taandub substantside uurimisele, sest kuigi olevat öeldakse mitmeti, öeldakse teda esmaselt substantside kohta ((IV 2 I003a33–b19)· VII raamat algab sama väitega esmaselt oleva kohta, põhjendab seda pealtnäha päris erinevate argumentidega ning jõuab järeldusele, et nüüd tuleb uurida substantsi. See on VII ja VIII raamatu sissejuhatus.

Mida mõeldakse substantsi all?

Põhiline ülesanne selle peatüki tõlgendamisel on kindlaks teha, mis liiki substantsi peab Aristoteles silmas, kui ta väidab, et substants on esmaselt olev.

Olevat öeldakse mitmeti

Väljend, et midagi öeldakse mitmeti (legetai pollachōs) (miski on multivookne), on viis, kuidas Aristoteles ütleb, et mingil sõnal või sõnaühendil on mitu tähendust. Aristoteles ei pane rõhku sõnade ja asjade (kasutamise ja mainimise) eristamisele, kuigi ta mõnikord räägib otsesõnu sõnast. Siin on jutt sellest, et sõnal "olev" või "on" on mitu tähendust. Aristoteles viitab V raamatu 7. peatükile. Tolles peatükis eristatakse sattumuslikult olevat, iseenesest olevat, tõene olevat ning võimalikkuses või tegelikkuses olevat. Kõrvale võib jätta tõene oleva, mida arutatakse peatükkides VI 4 ja VIII 10, ning võimalikkuses oleva ja tegelikkuses oleva eristuse, mida arutatakse peatükkides VIII 9–10. Paistab, et võib kõrvale jätta ka sattumuslikult oleva, mida on arutatud ja tagasi lükatud peatükkides VI 2–4, ning et mõeldud on iseenesest olevat. Käesolev peatükk seostab ju olemise multivooksuse vahetult kategooriate paljusega, nagu ka iseenesest oleva kirjeldus V raamatu 7. peatükis (1017a22–27): "iseenesest olevaks aga öeldakse kõiki neid, mida tähistavad predikatsioonikujud [kategooriad] [või: mis tähistavad predikatsioonikujusid]; sest nii mitmeti kui neid öeldakse, nii mitmeti olemine tähistab. Kuna aga preditseeritavatest mõned tähistavad seda, mis [see] on, mõned mingisugust, mõned mingipaljut, mõned suhtes olevat, mõned tegevust või talumist, mõned kus olevat, mõned millal olevat, siis igaühe puhul neist tähistab olemine sedasama mis igaüks neist; sest ei erine üldse see, et inimene on terve olev, ja see, et inimene on terve, ega see, et inimene on kõndiv või lõikab, sellest, et inimene kõnnib või lõikab, samamoodi ka muu puhul." (Sama seos leidub ka paljudes teistes kohtades, kus olemise multivooksust mainitakse, nt Füüsika 185a21: "alguses on kõige kohasem, kuna olevat öeldakse mitmeti, [kindlaks teha,] kuidas ütlevad [seda] need, kes ütlevad, et kõik on üks, kas kõik on substants või mingipalju või mingisugune"; Hingest 410a13: "Jällegi, kuna olevat öeldakse mitmeti (sest see tähistab kord seda miskit, kord mingipaljut või mingisugust ja midagi muude eristatavate predikaatide [kategooriate] seast), kas hing [koosneb] kõikidest või mitte?"; Nikomachose eetika 1096a24; "Edasi, hüvest räägitakse sama mitmeti nagu olevast (seda öeldakse nii selles, mis, nagu näiteks jumal ja aru, missuguses, [nagu näiteks] voorused, kui paljus, [nagu näiteks] õige mõõt, selles, mis on millegi suhtes, [nagu näiteks] kasulik, ajas, [nagu näiteks] õige hetk, kui ka kohas, [nagu näiteks] [hea] elukoht, ja muus sellises), nii et on selge, et ei saa olla mingit ühist ja ühte üldist, sest sellest ei räägitaks kõikides kategooriates, vaid ainult ühes." Et kategooriad liigitavad "olevaid", st olemasolevaid, siis peab Aristoteles olevate all silmas ilmselt olemasolevaid. "Kategooriate" järgi on "olemasoleval" nähtavasti kaks tähendust, sest seal öeldakse, et kõike muud preditseeritakse esmaste substantside kohta, ning tehakse järeldus, et kui esmaseid substantse poleks olemas, siis poleks olemas ka midagi muud (2b5–6). Selleks et teised asjad oleksid olemas, peab neid tõeselt preditseeritama mõne esmase substantsi kohta, aga esmased substantsid peavad olema olemas kuidagi teisiti. Nii et olemasolemise ühes, esmases tähenduses on olemas esmased substantsid, teises teised asjad. Näiteks see, et mingi värvus on olemas, tähendab, et on olemas mõni esmane substants, millel on see värvus. Aga kui tahta seda teooriat laiendada tulemuseni, et "olemisel" on nii palju tähendusi, kui on kategooriaid, tuleb võib-olla öelda, et ka preditseerimise "on-il" on palju tähendusi (iga kategooria puhul oma). Aristoteles seda otseselt kuskil ei ütle, aga tema keelekasutuses tähendab "mingi substants on X" sedasama mis "mingile substantsile kuulub X", ja tundub, et "Esimeses analüütikas" ta ütleb, et "kuulumisel" on iga kategooria puhul erinev tähendus (49a6–10): "Millegi kuulumist millelegi ja millegi tõest preditseerimist millegi kohta tuleb võtta sama mitmeti, nagu kategooriad jagunevad [διῄρηνται]." G. E. L. Owen (sarnaselt ka Christopher Kirwan) on seletanud asja nii, et seda, et miski kuulub millelegi, saab vastavalt kategooriale parafraseerida nii, et miski on millegi kvaliteet, kvaliteet jne. Ent siin jääb kahe silma vahele, et selles uues sõnastuses on kuulumine implitsiitselt sees, lisandub ainult kategooria. Võib-olla Aristoteles ei pannud seda tähele. Igatahes pole selge, kas ta tahtis öelda, et "kuulumise" tähendus on kategooriati erinev, või et kõigi kategooriate puhul kasutatakse sama väljendit. Konteksti tõttu on viimane palju tõenäolisem. Ja isegi kui Aristoteles tahtis siin öelda, et "kuulumise" tähendus on kategooriati erinev, on V raamatu 7. peatükist näha, et kui ta ütleb, et olevat öeldakse nii mitmeti, kui on kategooriaid, siis ta ei pea silmas mitte seda. Ta uskus küll seda, et koopulal "on" on kaks tähendust. "Kategooriates" ta eristab kahesugust predikatsiooni: ühe puhul preditseeritavat asja öeldakse subjekti kohta, teisel juhul väidetakse, et ta on subjektis. Teistes teostes esineb see eristus teises sõnastuses. Esimesel juhul ütleb predikaat, mis subjekt on, ja nii see on juhul, kui predikaat on subjekti liik või sugu või võib-olla liigierisus. Sellise predikatsiooni subjekt võib olla mis tahes kategooriast, ja predikaat on siis samast kategooriast. Seda nimetatakse tavaliselt olemuslikuks predikatsiooniks. Aristoteles selgitab seda "Toopikas" (103b27–39) nii: "Ja siit on selge, et see, kes tähistab, mis [see] on, tähistab kord substantsi, kord mingipaljut, kord missugust, kord midagi muude predikaatide [kategooriate] seast. Sest kui pannakse ette inimene, siis ta ütleb, et ettepandu on inimene või elukas, ta ütleb, mis [see] on, ja tähistab substantsi; kui pannakse ette valge värvus, siis ta ütleb, et see on valge või värvus, ta ütleb, mis [see] on, ja tähistab mingisugust. Samamoodi, kui pannakse ette küünrane suurus, siis ta ütleb, et ettepandu on suuruselt küünar, ta ütleb, mis [see] on, ja [103b35] tähistab mingipaljut. Samamoodi ka muu puhul, sest igaüks neist, öeldagu teda tema enda kohta või sugu tema kohta, tähistab seda, mis [see] on." Teine predikatsioonitüüp on aktsidentaalne predikatsioon ehk sattumuslik predikatsioon. Kõiki teisi predikatsioone, mida Aristoteles "Organonis" tunnistab, nimetatakse sattumuslikuks, ja ta väidab, et need kõik taanduvad ühele esmasele juhtumile, milles subjekt on substantsi kategoorias ja predikaat on mingis muus kategoorias. Seega on lihtsatel juhtudel kas subjekt substants ja predikaat mittesubstants (sattumuslik predikatsioon) või subjekt ja predikaat on ühes kategoorias (olemuslik predikatsioon). Kõik teised predikatsioonid saab analüüsida lihtsate predikatsioonide kombinatsiooniks. Seda eristust iseloomustab Aristoteles eri kohtades erinevalt. Näiteks kirjeldab ta olemuslikku predikatsiooni sageli nii, et predikaat esitab subjekti substantsi (olemuse). Sama tavaline kirjeldus on see, et predikaat ütleb, mis subjekt "iseenesest" (kath' hauto). Sellepärast on loomulik oletada, et eristus sattumuslikult oleva ja iseenesest oleva vahel V 7 alguses (1017a7–8) ongi sattumusliku ja olemusliku predikatsiooni eristus. Aga siis on ütlus, et substants on X, kus X on mittesubstants, sattumuslik predikatsioon, ja sattumuslikke predikatsioone käsitletakse hoopis peatüki alguses (1017a8–22). Ent seal pole sõnagi sellest, et vastaval "on-il" oleks predikaadi iga kategooria puhul erinev tähendus. Seda öeldakse hoopis iseenesest olemise kohta. Nii et katse selgitada olemise multivooksust olemise kui kuulumise ekvivooksuse kaudu hästi ei tööta. Jääb küll jõusse eristus olemasolemise esmase ja teisese tähenduse vahel, milles esmases tähenduses on olemas esmased substantsid ja teiseses tähenduses asjad, mida neile preditseeritakse. Pole aga selge, kuidas seda arusaama laiendada seletuseks, miks olemine peab olema igas kategoorias erinev.

V 7 algab sattumusliku ja iseenesest oleva eristusega, mis ongi predikatsiooni tüüpide eristus. Seejärel tuleb jutuks sattumuslik olemine, ja see on jutt sattumuslikest predikatsioonidest. Sellepärast võiks arvata, et kui nüüd läheb iseenesest olevale, siis ka olemuslikele predikatsioonidele. Aga öeldakse hoopis: "iseenesest olevaks aga öeldakse kõiki neid, mida tähistavad predikatsioonikujud [või: mis tähistavad predikatsioonikujusid]; sest nii mitmeti kui neid öeldakse, nii mitmeti olemine tähistab. Kuna aga preditseeritavatest mõned tähistavad seda, mis [see] on, mõned mingisugust, mõned mingipaljut, mõned suhtes olevat, mõned tegevust või talumist, mõned kus olevat, mõned millal olevat, siis igaühe puhul neist tähistab olemine sedasama mis igaüks neist." (1017a22–27) Need, mis tähistavad predikatsioonikujusid või mida tähistavad predikatsioonikujud, on eri kategooriatesse kuuluvad asjad, ja need on Aristotelese järgi iseenesest, ja nende kohta ta ütleb lihtsalt "on" ilma öeldistäitega, nii et jutt on olemasolemisest, ja see "on", mis esineb olemuslikus predikatsioonis, ei puutu üldse asjasse. Ent sel juhul ei ole õiget vastandust enne käsitletud sattumusliku olemise ja siin käsitletava iseenesest olemise vahel. Osaline lahendus oleks niisugune. Nagu nähtub VII 6, ei vastanda Aristoteles sattumuslikku ja iseenesest olevat ainult predikatsiooni puhul, vaid ütleb ka ühenduse järgi öeldu, näiteks muusalise inimese kohta, et sellest räägitakse sattumuslikult, ning ühenduseta öeldu kohta, et sellest räägitakse iseenesest. Seega saab sattumuslikust olemisest rääkida nii predikatsiooni "on-i" kui ka olemasolu "on-i" puhul. Need väljendid on omavahel vastavuses, sest muusaline inimene on (sattumuslikult) olemas siis ja ainult siis, kui on olemas inimene, kes on (sattumuslikult) muusaline. Aristotelese näidetes alguses (1017a8–13) on tegu sattumusliku predikatsiooni-"on-iga", aga a18 on kahtlemata tegu olemasolu-"on-iga" ("mittevalge on"). Kokkuvõtte (a19–22) alguses jääb mulje, nagu oleks tegu olemasolu-"on-iga", kuigi jätku ei saa mõista ilma predikatsioone silmas pidamata. Christopher Kirwan oletab oma kommentaaris (lk 145), et Aristoteles ei pannud grammatiliste tarindite erinevust tähele, sest mõned näited on selles suhtes kahemõttelised. Näiteks ho mousikos anthrōpos estin võib tähendada kas 'muusaline inimene on [olemas]' või 'muusaline on inimene'. Aga igatahes ei omistanud Aristoteles sellele erinevusele filosoofilist tähtsust ning selline kahemõttelisus ei mõjuta esimese lõigu sisu. Nüüd saab esimese ja teise lõigu vastandust tõlgendada nii, et esimesel juhul on jutt sattumuslikust olemasolu-"on-ist" (ühenduse järgi öeldu puhul) ja teisel juhul iseenest oleva olemasolu-"on-ist" (ühenduse puhul). Tundub, et Aristoteles näebki V raamatu 7. peatükki nii, kui ta VI 2 alguses nimetab seal käsitletud nelja olemise liiki lihtsalt (haplōs) oleva juhtumitena (1026a33–b2): "Aga kuna lihtsalt öeldavat olevat öeldakse mitmeti, millest üks oli sattumuslik, teine tõene, ja mitteolev väärana, nende kõrval aga on predikatsiooni kujud [kategooriad] (nagu näiteks miski, mingisugune, mingipalju, kuskil, millalgi, ja kui miski muu niimoodi tähistab), edasi nende kõrval kõik võimalikkuses ja tegelikkuses, siis öeldakse olevat mitmeti." Sest "lihtsalt olev" vastandub tavaliselt "üks või teine olemisega", et näidata, et öeldistäidet pole tarvis. Aga vaevalt oleks Aristoteles saanud V 7 "on-i" tähendustest rääkides saanud unustada koopulat, ja sattumuslikku olevat käsitledes räägibki Aristoteles ka sattumuslikust koopulast. Faktiliselt võtab ta seda "on-i" ekvivalentsena sattumusliku olemasolu-"on-iga". Puudu on jutt olemusliku predikatsiooni koopulast. Siin on ahvatlev kasutada G. E. L. Oweni ("Aristotle on the Snares of Ontology") spekulatsiooni: Aristoteles võrdsustab ka iseenesest oleva predikatsiooni-"on-i" iseenesest oleva olemasolu-"on-iga". Aga kuidas saab neid "on-e" samastada? Et selgitada, milles üht või teist liiki mittesattumusliku oleva olemine (olemasolemine) seisneb, tuleb selgitada, mis liiki asi see on. See on faktiliselt asja osaline või täielik defineerimine. Näiteks selleks, et lävi oleks (olemas), peab ta olema selles-ja-selles asendis, ja see ongi läve definitsioon (VIII 2, 1042b25–28): "niisiis on selge, et "on" öeldakse samamitmeti: sest [miski] on lävi sellepärast, et ta niimoodi asetseb. ja selle olemine tähistab selle niimoodi asetsemist." Selle spekulatsiooni kasuks räägib kolm kaalutlust. Üks on see, et Aristoteles seob kogu aeg selle, mis on mingi asja puhul olemine ehk mis on see asi olemine, sellega, mis asi see on. Tundub, et see sulatab olemasolu-"on-i" kokku koopulaga iseenesest oleva predikatsioonis. Teine kaalutlus on see, et see seletaks V 7 ülesehitust. Kolmas kaalutlus on see, et see selgitaks, miks Aristotelesele nähtavasti tundus ilmne, et olemine (olemasolu) on eri kategooriate puhul erinev: kui öeldakse, mis eri kategooriatesse kuuluvad asjad on, siis öeldakse igal juhtumil midagi erinevat. Ilmne raskus on see, et siis peaks olemise liike olema palju rohkem kui kategooriaid. Aga võib-olla annab vastata, et Aristotelest huvitavad ainult kõige üldisemad olemise liigid, ja kõik olemise viisid langevad mõnda neist. Aristoteles väidab, et on viga arvata, et olemine ise on sugu, mille alla kõik kategooriad langevad (nt III 3, 998b22: "Aga ei üks ega olev ei saa olla olevate üks sugu: sest iga soo erisused peavad igaüks nii olema kui ka olema üks, aga võimatu on preditseerida soo liike omaste [οἰκείων] erisuste kohta või sugu ilma tema liigita, nii et kui üks või olev on sugu, siis ükski erisus ei ole üks ega olev."; Teine analüütika II 7, 92b14; Michael Loux (Aristotle on the Transcendentals. – Phronesis, 18, 1971, lk 225–239) selgitab seda argumenti.) Võib vaielda, kas see vastus lahendab raskuse. Aristotelese õpetus, et oleva liike on sama palju kui kategooriaid, leidub töödes, mis on palju varasemad kui "Metafüüsika" 7. ja 8. raamat, aga alles VIII 2 on mingi seletus, mis need oleva liigid on ja kuidas nad tekivad. Seal küll öeldakse, et need tekivad sellepärast, et asjadel on erinevad definitsioonid, kuid definitsioonis ei rõhutata mitte sugu, vaid liigierisust. Kui tahta näidata, et olemise liike on sama palju kui kategooriaid, tuleb rõhutada sugu ning viidata sellele, et kategooriad on kõrgeimad sood. Aga VIII 2 järgi definitsioon ei sisaldagi sugu, mittesubstantsidest pole juttu ning lihtsalt tehakse järeldus, et olemisel on väga palju sugusid. Nii et sellest peatükist meie spekulatsioon kuigi palju tuge ei saa. Seal küll seotakse definitsiooni-"on" ja olemasolu-"on", kuid see seos põhineb suuresti VII raamatus esimest korda esitatud kaalutlustel. Võib-olla nägi Aristoteles sarnast seost algusest peale, aga igatahes pole sellest jälgi.

Oleva multivooksuse kohta on niisiis kaks teooriat. Teooria A ütleb, et olemine (olemasolemine) on igasugustel asjadel, aga esmastel substantsidel esmaselt ja kõigil muudel asjadel tuletuslikult. Substantsidel on olemine tähenduses, mis on fundamentaalne ja analüüsimatu või vähemalt seni analüüsimata. Aga mittesubstantside olemine on sobivas suhtes olemine substantsiga, mis on (olemas) esmaselt. Paistab, et nii öeldakse IV 2, 1003b6–9: "sest mõnesid asju öeldakse olevaks sellepärast, et nad on substantsid, mõnesid sellepärast, et nad on substantsi seisundid, mõnesid sellepärast, et nad on tee substantsi poole, või substantsi või substantsi kohta öeldava hävimised või ilmaolekud või kvaliteedid või tekitajad..." Nii et kõik olevad on substantsid või substantsidega kuidagi seotud, aga nad on seotud eri kombel. Sellepärast ongi palju oleva liike, mitte ainult kaks (substantsid ja kõik muu). Aga kui tahta meie peatüki algust sellega selgitada, siis tuleb eeldada, et igasse kategooriasse kuuluvad asjad, on substantsidega, millele nad kuuluvad, seotud eri kombel. Aga siis "on", mis seob substantsi kui subjekti mittesubstantsi kui predikaadiga, st sattumusliku predikatsiooni räägib iga predikaadikategooria puhul erinevast suhtest. Ent pole häid tõendeid selle kohta, et Aristoteles oli sellel seisukohal, ja on päris head tõendid selle vastu: V 7 ei räägi sellest sõnagi. Sellepärast tuleks otsida teist teooriat. Teooria B ütleb, et olemine (olemasolemine) on igasugustel asjadel. See on sattumuslikel asjadel, mis on ühendusega öeldavad, aga seal see lihtsalt tähendab, et ühenduse üks element kuulub teisele või mõlemad elemendid kuuluvad mõnele teisele, kusjuures teine on igal juhtumil asi, mis on iseenesest olev. Nii et olemine on ka iseenesest olevatel asjadel, mis on ühenduseta. Aga niisuguste asjade olemine on eri juhtudel erinev, sest seda, mis mingi asja olemine on, ütleb täielikult selle asja täielik definitsioon, mis on eri juhtudel erinev. Sellegipoolest on mõistlik öelda, et sama soo alla langevatel asjadel on sama liiki olemine, sest neist iga asja definitsioonis figureerib sama sugu, ja nii võib järeldada, et olemise kõrgeimad liigid, mis ei ole edasi analüüsitavad, vastavad asjade kõrgematele sugudele – kategooriatele. Nõnda on olemise kõrgemaid sugusid sama palju kui kategooriaid. See mõttekäik on vähemalt Aristotelese jutuga kooskõlas. Teooria A aga ei näita, miks olemise liike on sama palju kui kategooriaid. Ent teooria A eeldab algusest peale, et substants on esmane, aga teooriast B see seni ei tulene, nii et kui substants on esmane, on tarvis lisaargumenti, et seda näidata.

28a10–20: olevat öeldakse mitmeti; esmaselt ja teiseselt olev

Ülesehitus

Aristoteles tuletab meelde, et on palju oleva liike, ning ütleb siis, et esmane liik on "mis [see] on". See on substants – kas substantsi kategooria või üksik substants – ja ta põhjendab seda sulgudes. Lõpuks ta selgitab, kuidas teisi asju öeldakse olevaks.

"Mis [see] on"

"Mis [see] on" peab siin käima substantsi kategooria kohta, sest lõigu lõpus öeldakse, et muid asju öeldakse olevaks suhte järgi esmase olevaga. "Muud asjad" on ilmselt need asjad, mis ei ole substantsid, niisiis peavad need olema vastandatud substantsidele. Tavalise tõlgenduse järgi (mille Michael Frede on küsimärgi alla pannud), kasutab Aristotelese väga tihti substantsi kategooria kohta, ja see väljend esineb juba "Toopikas" I 9 103b23 kategooriate nimekirjas: "Aga pärast seda tuleb nüüd määratleda predikaatide sood, millesse mainitud neli kuuluvad. Neid on arvult kümme, mis [see] on, mingipalju, mingisugune, millegi suhtes, kuskil, millalgi, asend, omamine, tegevus, talumine." See on eksitav, sest nagu samas (b27–b37) edasi öeldakse, saab "mis see on" küsida ja vastata igas kategoorias: "Ja siit on selge, et see, kes tähistab, mis [see] on, tähistab kord substantsi, kord mingipaljut, kord missugust, kord midagi muude predikaatide [kategooriate] seast. Sest kui pannakse ette inimene, siis ta ütleb, et ettepandu on inimene või elukas, ta ütleb, mis [see] on, ja tähistab substantsi; kui pannakse ette valge värvus, siis ta ütleb, et see on valge või värvus, ta ütleb, mis [see] on, ja tähistab mingisugust. Samamoodi, kui pannakse ette küünrane suurus, siis ta ütleb, et ettepandu on suuruselt küünar, ta ütleb, mis [see] on, ja [103b35] tähistab mingipaljut. Samamoodi ka muu puhul, sest igaüks neist, öeldagu teda tema enda kohta või sugu tema kohta, tähistab seda, mis [see] on." Seda saab võib-olla seletada nii. Tundub, et Aristoteles kujutab kategooriaid ette nii, et ta võtab mingi asja subjektiks ning küsib selle kohta erinevaid küsimusi, nii et vastused on eri kategooriatesse kuuluvad. Sellepärast ongi paljud kategooriate nimetused kreeka keeles küsisõnad. Sõna "mis" või "mis [see] on" on siis küsimus, mille vastused on substantsi kategoorias. Seda küsimust tuleb siis nii mõista, et vastusteks on ainult küsimuse all oleva asja liik või sugu (Kategooriad 5, 2a14–19). Selleks et saada vastused substantsi kategoorias, tuleb eeldada, et asi, mille kohta küsitakse, on ise substantsi kategoorias. Seda eeldust tuleb käesoleva lõigu (a17: "ja kui me räägime, mis ta on, ei ütle me teda valgeks ega soojaks ega kolme jala pikkuseks, vaid inimeseks või jumalaks") tõlgendamisel silmas pidada: eeldatud on, et küsitakse substantsi kohta. Aga see piirang ei ole suvaline, sest Aristoteles eeldab vähemalt "Organonis", et teised küsimused käivad ainult substantside kohta: ta ei räägi näiteks kvaliteedi kvaliteedist ega kvantiteedi kvaliteediks. Vastusena küsimusele "mis [see] on" peab Aristoteles silmas peamiselt subjekti liiki või sugu, mida ta nimetab teisesteks substantsideks. (Pole selge, kas vastus võib olla ka liigierisus.) Tundub, et Aristoteles ei pea kunagi silmas selliseid vastuseid nagu "Sokrates", mis on esmase substantsi nimed. Nii et "mis [see] on" kategooria nimetusena tundub olevat orienteeritud rohkem predikaatidele selles kategoorias kui indiviididele, mille predikaadid need on.

Mingi see

Võib-olla sellepärast öeldaksegi alguses (a11–12) "seda, mis [see] on, ja mingit seda", et tahetakse nimetada nii teiseseid substantse kui ka esmaseid substantse. Igatahes "Kategooriates" ütleb Aristoteles "mingi see" ainult esmaste substantside kohta. Aga "Metafüüsika" 7. raamatus kasutatakse seda väljendit ka teistmoodi, sellepärast jääb lahtiseks, mida siin mõeldakse.

Millised substantsid on esmaselt olevad?

Selle peatüki põhiline tõlgendamisprobleem on see, kas Aristoteles tahab esmase olemise omistada esmastele substantsidele, teisestele substantsidele või mõlemale. Selle lõigu viimase lause järgi tundub loomulik järeldada, et jutt on esmastest substantsidest. Väide, et "muid asju öeldakse olevaks selle järgi, et nad on niisuguse oleva kvaliteedid või kvantiteedid" jne, jätab loomuliku mulje (nagu teoorias A), et kvantiteedid jne on (olemas) niivõrd, kui neid esmaste substantside kohta tõeselt preditseeritakse, ja sellepärast on esmaselt (olemas) esmased substantsid. Aga teisest küljest, kuigi esmased substantsid võivad "mis [see] on" rubriigi alla käia, annab asjaolu, et Aristoteles kaldub seda väljendit kasutama substantsi kategooria kohta, aluse öelda, et "mis [see] on" tähistab substantsi, ja see alus rõhutab teiseseid substantse. Kui küsitakse, mis [see] on, siis vastus on "inimene" või "jumal", ja see vastus ütleb, mis liiki asi subjekt on, mitte milline üksik asi ta on. Sellepärast on raske väita, et Aristoteles peab silmas ainult esmaseid substantse. Võimalik on aga oletada, et ta peab alati silmas teiseseid substantse. Igatahes "Kategooriates" (2b37–3a6) ta ütleb, et kõiki mittesubstantse preditseeritakse teiseste substantside kohta sellistes predikatsioonides nagu "mõned inimesed on kahvatud", ja esitab selle ühe argumendina selle kasuks, et teisesed substantsid väärivad substantsi nime. Võib-olla ta tahab nüüd siit edasi minna ja öelda, et mittesubstantsid on tänu sellele, et neid preditseeritakse teiseste substantside kohta.

Tähistamine

1028a11 öeldakse "sest ta tähistab [sēmainei] kas seda...". Aristoteles kasutab sõna sēmainei 'tähendab, tähistab ebamääraselt ja ebasüstemaatiliselt, kuigi Terence Irwin arvab teisiti. See sõna eeldab, et jutt on väljendist, nii et kui Aristoteles räägib tähistamisest, siis jutt liigub asja pealt väljendi peale.

Olekud

28a19 mainitakse olekuid ehk seisundeid (pathĕ). Pathos tähendab etümoloogiliselt millegi all kannatamist, millegi talumist, millegi mõju all olemist. vastandina tegevusele, mõjutamisele. Talumine ongi Aristotelesel eraldi kategooria, kuigi ta leiab, et pikaajalisi talumisi võib pidada kvaliteetideks: "Niisiis, mis tahes niisuguseid nähtusi, mis saavad alguse mingitest raskesti muudetavatest ja alalistest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks; sest kui [keha] loomuliku ehituse järgi tekib kahvatus või mustsus, siis seda nimetatakse kvaliteediks (sest meid nimetatakse nende järgi mingisugusteks), ja samuti juhul, kui kahvatus või mustsus satuvad tekkima pikaajalise haiguse või põletava kuumuse tõttu ning nad ei lähe kergesti üle või isegi jäävad eluks ajaks, siis nimetatakse ka neid kvaliteetideks (sest samamoodi nimetatakse meid nende järgi mingisugusteks). Sarnaselt nendega nimetatakse talutavateks kvaliteetideks ja talumisteks ka hinge järgi. Sest neid, mis tekivad kohe sündimisel mingitest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks, nagu näiteks hullumeelsus ja ärrituvus ja niisugused, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks – hullumeelseteks ja kergestiärrituvateks. Samamoodi ka igasugused kõrvalekalded, mis ei ole loomupärased, vaid tekivad mingisugustest muudest nähtustest, millest on raske lahti saada või mis on täiesti muudetamatud, on samuti kvaliteedid, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks." (Kategooriad 9b19–10a10). Aga seda sõna kasutatakse kasutab Aristoteles "Metafüüsikas" ja mujal sageli väga üldiselt, nii et selle alla mahuvad kõik asja omadused, mis ei ole talle olemuslikud.

1028a21–30: kõndimine ja kõndiv

Siin vastandab Aristoteles kõndimist jne kõndivale jne. Ta ütleb, et võib kahelda, kas kõndimine on olemine, aga kõndiv tundub "rohkem" olevana, sest see sõna eeldab mingit kindlat üksikut substantsi, kes kõnnib. Ta järeldab, et tänu (üksikule?) substantsile saabki öelda, et ka kõndimine on, ning et (üksik) substants ongi esmaselt olev. On selge, et siin mõeldakse olemise all olemasolemist, ning et "substants ja indiviid" tähendab üksikut substantsi. Nii et on loomulik oletada, et, nagu ütleb teooria A, esmased substantsid on esmaselt, ja kõik muud asjad on tänu sellele, et neid esmaste subjektide kohta tõeselt preditseeritakse. Nii et tõepoolest on siin jutt üksikutest substantsidest. Aga saab lugeda ka teisiti. Aristotelesel on kaks alust kahtlemiseks, et kõndimine on olev: kõndimine ei ole oma loomult iseenesest olev ja kõndimine on substantsist lahutamatu. Paistab, et mõlevad tähendavad lihtsalt, et kõndimine on ainult tänu sellele, et on substantsid, kes kõnnivad, mis nähtavasti tähendab lihtsalt seda, et on kõndivad. Aga Aristoteles ei ütle, et substants, kes kõnnib, on sama mis kõndiv. Ta ütleb hoopis, et substants on kõndiva subjekt. Substants ja kõndiv on eri asjad ning substants on kõndivale aluseks, all-lebav. Meile tundub see mõttetusena, sest inimene ongi kõndiv. Aga Aristoteles räägib väljenditest "inimene" ja "kõndiv". Need osutavad samale asjale, kuid kirjeldavad seda erinevalt: üks ütleb, mis see asi olemuslikult on, teine kirjeldab selle sattumuslikku seisundit. Ja "kõndiv" saab midagi kirjeldada ainult, kui sellel juba on olemuse kirjeldus, näiteks "inimene", "koer", "ämblik". Umbes niisugune on Aristotelese "essentsialism". Selle järgi teatud kirjeldused ja iseloomustused ilmutavad nende olemust ja ütlevad, mis nad on, nii nagu teised seda ei tee. (Gareth P. Matthews. ütleb Aristotelese teooria kohta rohkem. Meie esitame selle teooria asju ja kirjeldusi hoolikalt eristades, aga Aristoteles räägib nii, et see erinevus ähmastub. Ja mõnes kohas see hägustab ka tema mõtlemist. (Sattumuslikust samasusest ja ühtsusest räägivad Gareth Matthews ja Frank Lewis.) Niisiis on Aristotelese järgi siin juttu vähemalt kolme sorti entiteetidest, nimelt üksikutest substantsidest (inimestest), üksikutest kõndivatest ja kõndimisest endast. Esimene on teise subjekt. Aga mis suhtes on esimene kolmandaga ja teine kolmandaga? Tekstist vaevalt midagi otseselt selgub. Aga võib-olla Aristoteles peab silmas, et üksikud substantsid on üksikute kõndivate subjekt ja üldised substantsid on üldise kõndimise subjekt.

1028a28–b2: substantsi esmasus

Eelmises lõigus on väidetud, et esmaselt on substants. Nüüd on jutt "esmase" kolmest tähendusest: logose (definitsiooni) poolest, teadmise poolest ja ajaliselt. Pole päris selge, kas ta peab silmas, et peale esmasuse olemise poolest on veel kolm esmasuse viisi või need kolm on olemise poolest esmasuse viisid.

Ajaline esmasus (esmasus lahutatavuse järgi)

Et kohe järgnevalt tuleb juttu esmasusest logose poolest ja esmasusest teadmise poolest, siis "Sest ükski muudest preditseeritavatest ei ole lahus, ainult see" (a33–34) käib ajalise esmasuse kohta. Nähtavasti ei pea Aristoteles silmas, et substants on teistest kategooriatest sõna otseses mõttes varasem. Ta ütleb, et ükski muu kategooria ei ole χωριστός, ja pole selge, kas see sõna tähendab 'lahus' või 'lahutatav'. Võib-olla see tähendab kord üht, kord teist. Kui võtta arvesse, et ülalpool (a23–24) öeldakse, et "kõndiv" jne ei saa olla substantsist lahus (dynaton chōrizesthai), siis siin on nähtavasti mõeldud 'lahutatav'. Aristoteles peab siis silmas, et teistesse kategooriatesse kuuluvaid asju ei saa substantsidest lahutada, aga substantse saab neist lahutada. Ja kuna esimene väide tähendab, et teistesse kategooriatesse kuuluvad asjad ei saa olla, kui ka substantsid ei ole, siis nüüd väidetakse, et substantsid saavad olla, ilma et oleksid teistesse kategooriatesse kuuluvad asjad. Raskus aga on selles, kuidas sellist väidet mõistlikult tõlgendada. Kas siis substants saab olla ilma mingi kindla kvaliteedita, kvantiteedita jne? Myles Burnyeat (1979: 4) ja teised on pakkunud välja, et sellist asümmeetriat saab kaitsta, kui rääkida ainult üksikutest asjadest ning mõista üksikaktsidentse nii, et nende olemasolu sõltub üksiksubstantsidest, milles nad on (nii nagu seda on mõistetud "Kategooriate" 2. peatükis, 1a23–29: "teised aga on subjektis, aga neid ei öelda ühegi subjekti kohta (subjektis olevaks aga ütlen seda, mis millessegi mitte osana kuuluvana ei saa olla ilma selleta, milles ta on), nagu näiteks mingi kirjaoskus on subjektis, hinges, seda ei öelda aga ühegi subjekti kohta, ja mingi valge on subjektis, kehas, sest iga värvus on kehas, aga ühegi subjekti kohta seda ei öelda"). John Ackrilli järgi tuleb "Kategooriate" teksti nii mõista. Näiteks üksik kaal on see kaal, mis on Sokrateses, ja seda individueeribki see, et see on Sokrateses. Seda kaalu ei leidu milleski peale Sokratese, kuigi teistel asjadel võib olla sellega võrdne kaal. Aga Sokratesel ei pea olema see just see kaal, vaid ta võib olla ka kergem või raskem. Selle idee puhul tuleb eeldada, et kui Sokratese kaal muutub, siis see lakkab olemast see kaal. Muidu ei saaks Sokrates ikkagi olla ilma oma kaaluta. Peale selle pole selge, miks piirduda üksikute asjadega. Ja üldse, on vaieldav, kas Aristoteles "Kategooriates" tunnistas üksikaktsidentse. (Ackrilli tõlgendust on vaidlustanud G. E. L. Owen ja Michael Frede ning kaitsnud Gareth B. Matthews ja S. Marc Cohen, R. E. Allen ja James Duerlinger. Ülevaate diskussioonist on andnud Robert Heinaman..) On küll üldisi aktsidentse, ilma milleta kõik substantsid saavadd olla, näiteks kümnepuudasus, kuid kõik üldised aktsidentsid ei ole niisugused, eriti mitte sellised, mis kuuluvad mingi substantsiliigi definitsiooni või tulenevad sellest. Näiteks taju eristab Aristotelese järgi (Hingest 431b1–4) elukaid teistest elusolenditest ning elukas ei saa olla ilma tajuta. Tõsi küll, mõned substantsid saavad olla tajuta ja mõned saavad olla ilma kaaluta. Aristotelese Jumal on lahutatav selles mõttes, et ta on lahus kõigest materiaalsest, kuid ta ei ole lahutatav kõikidest aktsidentaalsetest kategooriatest, sest ta ei saa olla ilma talle omase tegevuseta, nimelt mõtlemiseta. Nii et paistab, et ükski substants ei saa olla ilma üldiste aktsidentsideta, kuigi need oleksid erisugustel substantsidel erinevad. Nii et substantsid ei ole selles mõttes aktsidentsidest lahutatavad. Kuidas veel võiks lahutatavust mõista? (D. R. Morrison pakub, et Aristoteles peab silmas, et esmased substantsid on omavahel lahus, aga pole arusaadav, kuidas see võiks anda neile esmasuse teiste kategooriate suhtes.) Võib-olla Aristoteles mõtlebki sõna-sõnalt, et "ükski muudest preditseeritavatest ei ole lahus, ainult see" (st substants). Siis on jutt ainult teiseste substantside lahutatavusest.

Teine peatükk

Tõlge

Arvatakse, et substants leidub kõige ilmsemalt kehades （sellepärast ütleme, et elukad ja taimed ja nende osad on substantsid, ja samuti looduslikud kehad, nagu tuli ja vesi ja maa ja igaüks niisugustest, ja kõik, mis on nende osad või koosnevad nendest, nagu taevas ja selle osad, tähed ja kuu ja päike); kas aga ainult need on substantsid või ka muud, või mõned nendest või ka muud, või mitte ükski nendest, vaid mingid teised, seda tuleb mõelda. Mõned arvavad, et keha piirid, nagu pind ja joon ja punkt ja ühik, on substantsid, ja rohkem kui keha ja tahke keha. Veel mõned arvavad, et peale aistitavate asjade niisuguseid ei ole, teised aga, et on rohkemad ja rohkem olevad igavesed olevad, nagu Platon arvab, et on ka eidosed ja matemaatilised asjad, kaks substantsi, ja kolmas aistitavate kehade substants, Speusippos arvab, et on veel rohkem substantse alates Ühest, ja iga substantsi alged, üks arvude oma, teine suuruste oma, siis hinge oma; ja sel teel ta pikendab substantse. Mõned jälle ütlevad, et eidostel ja arvudel on sama loomus, ja muud on sõltuvad, jooned ja tasandid, kuni taeva substantsi ja aistitavate asjadeni.

Nüüd tuleb nende asjade kohta mõelda, mida öeldakse õigesti või valesti, ja mis on substantsid, ja kas on substantse peale aistitavate asjade või ei ole, ja kuidas aistitavad asjad on, ja kas on mingi lahus substants, ning mille läbi ja kuidas, või pole mitte mingit, peale tajutavate asjade, visandades kõigepealt, mis see on.

Kolmas peatükk

Tõlge

Ousia öeldakse kui mitte rohkemati, siis kõige sagedamini vähemalt neljati; sest nii olemus [τὸ τί ἦν εἶναι] kui üldine [τὸ καθόλου] kui ka sugu arvatakse olevat ousia, ja neljas neist on substraat [ὑποκείμενόν], mille kohta muud öeldakse, seda ennast muu kohta aga enam ei öelda; sellepärast tuleb kõigepealt eristada selle kohta;

1029a

sest esmast substraati arvatakse kõige rohkem olevat substants [οὐσία]. Niisugusel teel me ütleme substraadiks mateeriat, teisel teel vormi, kolmandal teel neist koosnevat asja (ütlen mateeriaks näiteks vaske, vormiks kuju kujundust, neist koosnevaks asjaks skulptuuri, tervikut), nii et kui eidos on mateeriast esmasem ja rohkem olev, siis ta on sama põhjendi järgi ka mõlemast koosnevast esmasem.

Me oleme nüüd visandlikult välja uurinud, mis üldse on substants, nimelt see, mida ei öelda subjekti [ὑποκειμένου] kohta, vaid mille kohta öeldakse muud; tarvis on teha mitte ainult nii; sest sellest ei piisa; sest see on ise ebaselge, ja pealegi saab mateeriast ousia. Sest kui mateeria ei ole ousia, siis on teadmata, mis on ousia; sest kui kõik muu kõrvaldada, siis paistab, et mitte midagi ei jää järele; sest muu on kehade olekud [πάθη] ja saadused [ποιήματα] ja potentsid, ning pikkus ja laius ja sügavus on mingid kvantiteedid, kuid mitte substantsid (sest kvantiteet ei ole substants), vaid pigem see, mille juurde need esmaselt kuuluvad, on substants. Aga kui kõrvaldada pikkus ja laius ja sügavus, siis me ei näe, et midagi järele jääks, kui just mitte see, mida need piiravad, nii et nõnda vaadates peab paistma, et mateeria on ainus substants. Mateeriaks ütlen seda, mis iseenesest ei ole ei "mis" ega kvantiteet ega miski muu, mida olevat eristades öeldakse. Sest on miski, mille kohta igaüht neist preditseeritakse, mille olemine on teistsugune kui igal predikatsioonidest (κατηγοριῶν) （sest teisi preditseeritakse substantsi kohta, seda aga mateeria kohta), nii et viimane [substraat] ei ole iseenesest ei "mis" ega kvantiteet ega miski muu; ega ka mitte eitused, sest ka need kuuluvad sattumuslikult.

Sellest mõtlejatele järeldub nüüd, et substants on mateeria; see ei ole võimalik; sest nii lahus olemine kui ka "miski see" arvatakse kuuluvat kõige rohkem substantsile, sellepärast arvatakse eidos ja mõlemast koosnev olevat rohkem substants, kui seda on mateeria. Mõlemast koosnev substants, mõtlen mateeriast ja vormist koosnevat, tuleb kõrvale jätta, sest ta on teisene ja selge; ilmne on omal moel ka mateeria; kolmanda kohta tuleb aga uurida, sest ta valmistab kõige suuremat raskust.

Ollakse nõus, et mõned aistitavatest asjadest on substantsid, nii et otsimist tuleb alustada nendest.

1029b

Sest asjale tuleb kasuks minna üle teadaolevama juurde. Sest tunnetus sünnib kõigil niimoodi loomu poolest vähem teadaoleva läbi rohkem teadaoleva poole; ja see asi on, nagu tegudes igaühele heast lähtudes üldiselt hea tegemine igaühele heaks [Eetika 1129b5], endale teadaolevamast lähtudes loomu poolest teadaoleva tegemine endale teadaolevaks. Igaühele teadaolev ja esmane on sageli pisut teadaolev, ja selles on vähe olevat või mitte üldse; aga samamoodi tuleb püüda pisut teadaolevast, aga endale teadaolevast lähtudes teada saada üle minnes, nagu öeldud, nendesamade asjade läbi.

Kirjandus

• Myles Burnyeat (toim). Book Zeta of Aristotle's Metaphysics being the record by Myles Burnyeat and others of a seminar held in London, 1975–1979, Oxford: Sub-faculty of Philosophy 1979, ISBN 9780905740171.
• David Bostock (tlk, komm). Metaphysics Books Z and H, Clarendon Press 1994.