Mercedes-Benz 190SL

Mercedes-Benz 190SL, tehasekoodiga W121 B II, on kaheistmeline rotster, mida Mercedes-Benz tootis aastail 1955-1963.

Mercedese võidusõiduauto 300SL (W194) edu põhjal oli firma USA maaletooja Max Hoffman veennud neid sellest looma tänavaversiooni, kuid samas ta mõistis, et see auto tuleb vägagi kulukas, mispeale veenis ta ka Daimler-Benzi disainima ja tootma sellest odavamat ja väiksemat sportlikku autot, mis oleks kättesaadav ka laiemale ostjaskonnale. Projekteerimine algas septembris 1953, firmasisene käsk oli hoida tootmiskulusid madalana ja kasutada ära olemasolevaid võimalusi, seega disainiti auto uue pontoon-tüüpi kandevkerega 180 (W120) sedaani põhjal, mille jaoks W120 platvormi tugevdati ja jäigastati kesktunnelit, samas teljevahet lühendati 2,65 meetrilt 2,4-le. Hoffman tahtis, et auto oleks võimalikult sarnane suuremale 300SL'le. Kui 300SL oli samanimelise võidusõiduauto baasil põhinev tõeline sportauto, siis 190SL kavandati rohkem sportliku grand tourerina, millega saab läbida pikki vahemaid kiirelt ja mugavalt. Esimesed kaks 190SL prototüüpi saadeti 1954. aasta alguses New Yorki, kus neid esitleti 300SLga veebruaris toimunud autonäitusel. Üks prototüüp oli võidusõiduautolik, väikese tuuleklaasiga juhile, madala profiiliga ustega ja ilma akendeta; teine oli rohkem grand toureri moodi. Nii 190SL kui ka 300SL said sooja vastuvõtu osaliseks, mispeale palus Hoffmann hakata 190SL Saksamaal masstootma, lubades osta 200 autot kuus.

Euroopas esitleti 190SL märtsis 1955 Genfi autonäitusel, tootmine algas mais. 190SL jaoks oli disainitud uus 1897 cm³ R4-mootor M121 (121.921) ühe ülanukkvõlli ja kahe karburaatoriga, võimsuseks 105 hj. Esimesena tuli müüki riidest katusega rotster (121.042), hinnaga 16 500 DEM/$3,998. Frankfurdi autonäitusel esitleti ka nn. kupeed (121.040), mis tegelikult oli rotster, kuid riidest katuse asemel oli nüüd eemaldatava alumiiniumsulamist kõvakatusega, hinnaks 17 650 DEM/$4,295. Rotsterist sai ka tellida kergema variandi, mis oli sarnane esimesele New Yorgis esitletud prototüübile, olles alumiiniumist uste, pleksiklaasist tuuleklaasi ja ilma külgakendeta, mida toodeti 17 eksemplari.

190SL suutlikkus jättis mõneti soovida - tippkiiruseks oli umbes 170 km/h ja 0-100 kiirendas auto 14.5 sekundiga. Samal ajal oli Mercedese kodulinnas Stuttgardis teises linna otsas Zuffenhauseni linnaosas tegutsev Porsche välja tulnud oma 356 uue variandi 356A mudeliga 1600S. Selle 75 hj mootor oli 190SL-st 30 hj nõrgem, kuid kaal 850 kg oli 190SLst ligi 300 kg (rotster Speedster lausa 400 kg) kergem, mistõttu suutis see pakkuda 190SLga võrdväärset võimekust ja ehituskvaliteeti paartuhat DEM odavamalt, olles ka palju sportlikum. Algselt kavandati uus prototüüpmootor M126, millele plaaniti üle tuua mõningaid osi 300SL W198 mootorist, kuid katsed prototüüpidega näitasid, et see mootor polnud toodanguautost palju võimsam, kuid tootmine olnuks kallim. Võidusõiduinsener Rudolf Uhlenhaut tegi ettepaneku paigaldada 190SL-le W186 300 kolmeliitrine R6-mootor, mis oli juba märkimisväärselt võimsam, kuid ka selle tootmiskulud oleksid olnud liiga kallid. Seejärel otsustati kasutada kuuesilindrise 220 (W180) sedaani kasutatavat 2,2-liitrist M180 reaskuuest, millele pandi kütuse sissepritse, nii saadi võimsuseks 120 hj. See paigaldatigi kahele prototüübile, mis said tehasekoodiks W127. Prototüüpe testiti juunis 1956 Nürburgringi Nordschleifel, kus nad olid tavalisest 190SLst 25 sekundit kiiremad ajaga 11 minutit 29 sekundit. Auto otsustatigi tootmisse anda mudelinime 220SL all, esitlus oli plaanitud Frankfurdi autonäitusele septembris 1957. Kuid sellest tuli loobuda, kuna kuuesilindrise kütuse sissepritsega mootori tootmisvahendid polnuks tähtajaks valminud. Kuna 190SL müüs endiselt hästi, siis W127 arendus jätkus, kuid madalama prioriteediga. Auto tootmine oleks saanud alata 1960. aastal, kuid vahepeal pidi välja tulema ka Mercedese uue "sabauime" (Heckflosse) disainiga sedaanide perekond (W111), mistõttu otsustati W127st loobuda ja disainida W111 kasutatava tehnoloogiaga täiesti uus auto.

Viimased 190SL toodeti veebruaris 1963, selle vahetas välja uus W113. Kuigi 190SL oli rohkem grand tourer kui sportauto, oli ta oma klassi kohta siiski suhteliselt edukas, kokku toodeti 8 aastaga 25 881 autot, kõik Stuttgardis Untertürkheimi linnaosas, millest enamus müüdi USA turul.

Saksamaal on 190SL hüüdnimeks saanud Nitribitt-Mercedes sellega sõitnud prostituudi Rosemarie Nitribitti järgi, kes omas musta 190SL punaste nahkistmetega.