Mercantesca
.jpg)
Mercantesca ('kaupmehekiri') oli gooti kursiivide hulka kuuluv Itaalias kasutusel olnud kirjastiil, mis sai alguse 13. sajandi lõpul Toscana kaubalinnades, eelkõige Firenzes.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Mercantesca on kursiividele iseloomuliku vaba sulejooksuga, põhimõtteliselt puuduva heletumeduse kontrastiga, ümarate ja kokkusurutud tähtedega, kirjamärke iseloomustas püstne telg, lühikesed suletõmbed ja ümmargused silmused eriti ülapikendites, vähesed lühendid ning arvukad mõõtühiku- ja valuutasümbolid.[1]
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu on teada 16. sajandi kirjutamist käsitlevaist traktaatidest, tulenes mercantesca peamine õpetus praktikast. Kuni 16. sajandi teise pooleni oli mercantesca tavaline abbaco- ehk kaubandusmatemaatika koolides või poodides ja töökodades hariduse saanud kirjutajate hulgas: see oli kaupmeeste, pankurite, maalikunstnike, skulptorite, arhitektide, kunstkäsitööliste ja tööliste, kes kõik kuulusid kesk- või alamklassi, kirjastiil. Et kõik nad olid õppinud lugema ja kirjutama ainult rahvakeeles, on selles ka mercantesca 's kirjutatud tekstid.[1]
Kuigi mercantesca kujunes kirjana, mida kasutati peamiselt äridokumentide ja arvete kirjapanemiseks, hakati seda umbes 13. sajandi lõpus kasutama ka käsikirjalistes raamatutes. Vatikani raamatukogus asuv 13.-14. sajandi canzoniere Vaticano Latino 3793[2], vanim itaaliakeelseid laulusõnu sisaldav köide on üks selles kirjas kirjandusteos.[1]
Mercantesca 's kirjutatud raamat oli tüüpiliselt väheste kuludega tehtud raamat, kirjutatud paberile, keskmises kuni väikeses formaadis, joonteta lehekülgedega, vahel kaunistatud vesivärvi- ja sulejoonistega. Need raamatud sisaldasid eri tekste ühtede kaante vahel (taolisi raamatuid nimetati zibaldone, see oli tavaline raamatutüüp 16. sajandi lõpuni). Enamasti olid nende autorid mitteprofessionaalidest kirjutajad, kes kopeerisid emakeelseid tekste enda või oma pere tarbeks, dokumenteerides vajalikku nagu kõrgemasse klassi kuuluvad kaupmehed.[1]