Meeleparandus

Allikas: Vikipeedia

Meeleparandus (vanakreeka keeles μετάνοια metanoia tegusõnast μετανοῶ metano) on põhjalik muutus inimese südames või hinges, vaimne pöördumine või uuenemine.

Meeleparandus Uues Testamendis[muuda | muuda lähteteksti]

Meeleparandus Uues Testamendis on tihedalt seotud patu mõistega ja tähendab, et patt on tegu või mõte, mida saab parandada inimese sisemise muutumise kaudu.[1] Sisuliselt lähedased piibellikud terminid on ka „pöördumine“ ja „uuekssünd“[2]. Uue Testamendi sünoptilistes evangeeliumides viitab meeleparandus otsustavale ärapöördumisele kõigest, mis takistab inimest kogu ihust ja hingest usaldamast Jumalat. Selle mõiste juurde kuuluvad alatihti armastuses Jumala poole pöördumine ja kuulekus[3].

Tähendusväljad[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamatus ning Pauluse ja Peetruse kirjades ning Ilmutusraamatus seostatakse meeleparandust ristimise ja elu algusega Kristuses (Ap 2:38), usuga (Hb 6:1) ja andestusega (Ap 3:19). See on ärapöördumine kurjast (2Kr 12:21) ja tagasipöördumine Jumala juurde (1Pt 2:25), mis tugineb Kristuse tegevusele (Ap 5:31). Meeleparandus on ühtaegu lunastust taotleva inimese kohustus (Ap 17:30) ja Jumala kingitus (Rm 2:4) Püha Vaimu kaudu (Ap 10:45).

Johannese evangeeliumis ei mainita meeleparandust kordagi, kuid nagu Pauluse puhul, on ka evangelist Johannese jaoks meeleparandus usu loomulik osa, need kaks on sama mündi kaks poolt. „Paulus kõneleb usust kui liidust Kristusega, vana loomuse surmast, uue inimliku näo saamisest, uue elu sünnist ja uuestiloodust. Johannese kirjutistes kujutatakse elu Kristuses taassünnina, liikumisena surmast ellu ja pimedusest valgusesse, või ka kui tõe võidukäiku valskuse üle, armastuse triumfi viha üle ning Jumala võitu maailma üle.“[4]

Ilmutusraamatus maalitakse pilt meeleparanduseta inimsummast, mil Jumal valab oma viha maa peale välja (Ilm 9:20). Selle asemel, et pöörduda pika meelega Jumala poole patukahetsuses ja meelt parandada, et tema õiglase kohtumõistmise eest pääseda, jätkavad patused oma nurjatusi (Ilm 9:21) ja neavad, mitte ei kiida Issandat (Ilm 16:9). Tõeline meeleparandus – olgu uskliku või uskmatu puhul – pälvib aga Jumala armuliku andeksanni, mis on jätkuvalt saadaval kogu inimkonnale Jeesus Kristuse kaudu (Lk 24:47).

Piibellik alus[muuda | muuda lähteteksti]

Jeesuse käsk meelt parandada eeldab loobumist kõigest, mis rikub või takistab inimese suhet Taevase Isaga. Eriti on meeleparanduse korraldus suunatud maise vara tagaajamisele, nagu loos rikkast noormehest, kes ei olnud nõus müüma kõik, mis tal oli, et järgneda Jeesusele (Mt 4:18–22). Nii Ristija Johannes kui ka Jeesus seovad üleskutse parandada meelt sellega, et Jumalariik on lähedal (Mk 1:15)[1] ja kes meelt ei paranda, annab end Jumala kohtu alla (Mt 12:39-42).[1]

Meeleparanduse teeb võimalikuks usk, kuna meeleparanduse käsu täitmisega ehk Jumala juurde tagasipöördumisega ei reageerita enam pelgalt Vana Testamendi seadusele, vaid tullakse vastu Jeesuse isiklikule palvele. Järeldus: ilma, et inimene võtaks vastu Naatsareti Jeesuse jumalikku sõnumit, ei saa toimuda tõelist meeleparandust.[4]

Jeesus Peetrusega vee peal kõndimas

Usalduse tähtsust Jeesuse vastu illustreerib lugu sellest, kuidas Peetrus Jeesusega vee peal kõndis (Mt 14:25–33):

Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides.
Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama.
Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!”
Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!”
Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.
Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!”
Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”
Ja kui nad astusid paati, rauges tuul.: Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”

Ajalugu ja teoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Teoloog Elmar Salumaa ülevaate[2] kohaselt on meeleparanduse praktikad kiriku ajaloos arenenud patukahetsuse sakramentaalseteks aktideks, nagu patukahetsus ja patulunastus avaliku ja erapihi kaudu kuni patulunastuskirjadeni välja. Taolist arengut mõjutas selliste mõistete areng, nagu patt, arm, pühitsus ja kirik, aga ka vahetegemine andeksantavate pattude ja surmapattude vahel. Koguduse ees oma pattude tunnistamisele pidid järgnema meeleparanduslikud teod, nagu paastumine, palvetamine, almuste andmine jne, mille kord kujunes läänekirikus välja juba III sajandiks, kus andeksand toimus piiskopi käte pealepanemise avaliku akti kaudu.

Kui kristlus tõusis riigiusundiks, kehtestati meeleparandusele kindel kord, mille tingis rahva juurdevool kirikusse, ent V sajandiks on avalik patukahetsus pigem taandunud surmaks valmistumise ja raskelt haigete rituaaliks. Kirikuisa Augustinuse dogmaatiliste jõupingutuste kiuste jätkab meeleparanduspraktika raugemist, kuni on keskaja algupooleks saavutanud pihi olemuse, mis ei toimu enam avalikult koguduse ees, vaid individuaalselt nn erapihina.

Alates IX sajandist muudeti selline praktika üleüldiselt kohustuslikuks ning andeksandmise vormiks saab hüvitav karistus, mille vastuvõtja preester pihtijale vastavalt tema patu suurusele määrab. IV Lateraani kirikukogu (1215) otsusega peab iga usklik oma patud pihtima vähemalt kord aastas. Nii omandas piht sakramendi staatuse, millele Thomas Aquinost arendab aga juurde teoloogilise käsitluse, kus materiaalsed hüvitusteod ühinevad absolutsiooni vormiga, mis üheskoos võimaldavad patuse õigeksmõistu.

Martin Luther, kes lähtus meeleparanduse piibellikust käsitlusest, tekitab teoloogilise ja praktilise pöörde, kuulutades et „meeleparandus ei seisne sakramentaalseis aktides, vaid on kristlase eluvorm üldse, mis võrsub ehtsa sisemise meeleparandusena armastusest Jumala vastu“. Meeleparanduse nurgakivi on küll pattude andeksandmine, aga selle eeldus pole mitte inimese kahetsus, vaid usk sellesse, mille Kristus end ohvriks tuues meile kinkis. Luther kaotas ka pihi kui meeleparandusliku akti sakramendi staatuse, kuna ei leidnud sellele kindlat alust Pühakirjas ja kuna pihil peab olema vabatahtlik iseloom. Pihti tuleb vaadelda vaid meeleparanduse ühe aspektina, „sest viimselt on ju kogu kristlik elu ise lakkamatu meeleparandus, nii nagu see kajastub Meie Isa viiendas palves“.

Perno Postimees ehk Näddalileht

Huvitavat[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Voldemar Jannsen pöördus 1857. aastal „Pärnu Postimehe“ esiknumbris Eesti rahva poole nii:

[---] Olleme hirmo ja kartust, kurbdust ja ahhastust näinud; olleme ka önne ja römo maitsnud, keik sedda möda, kuida se meile hea olnud, kui moistsime armu andede eest tännada ja karristamisse witsale suud anda. Raksed päwad on meil kül olnud: Merri kinni, Ma kinni, toit kallis, tenistus kasin, kurwad päwad, paljo ahhastust! Agga kas teate mikspärrast? Keik Jummala karristamissed hüawad: „Pöörge pattust ja parrandage meelt!“ ja keik Temma armo annid maenitsewad: „Tundke ja maitske, kui hea Issand on ja andke Temmale tänno!“ [---][5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 David Noel Freedman (1992). The Anchor Bible Dictionary, vol. 5. New York: Doubleday. Lk 672.
  2. 2,0 2,1 Elmar Salumaa (2008). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 298-301.
  3. Joel B. Green ; et al., toim-d (1992). Dictionary of Jesus and the Gospels. Leicester: InterVarsity Press. Lk 669. {{raamatuviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |toimetaja= (juhend)
  4. 4,0 4,1 The Interpreter´s Dictionary of the Bible: An Illustrated Encyclopedia. Nashville: Abingdon Press. 1962. Lk 34.
  5. Johann Voldemar Jannsen (5. juuni 1857). "Perno Postimees ehk Näddalileht". Nr 1, lk 2. Vaadatud 23.10.2020.