Meelekujund

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Meelekujund või meeleolu (sanskriti keeles saṃskāra või caitasika või chitta samskara; paali keeles saṅkhāra[1] või cetasika; tiibeti keeles ’du byed; hiina keelesxing; jaapani keeles an) on budismis mõiste, mis tähistab kõiki inimest tegutsema sundivaid tegureid ning mida võib mõista kui teadlikke ja alateadlikke ajendeid, kujutlusi, tunge ja motiive.

Meelekujundid on üks isiksuse koostisosadest ja sõltuvusliku tekkimise ahela teine lüli. Meelekujundid tekivad varasemate (ka eelmiste elude) tegude tulemusel talletatud püsivate muljete põhjal ning jagunevad kolmeks: headeks (pälvimuslikeks), halbadeks (ebapälvimuslikeks) ja neutraalseteks. Inimene teeb tegusid ja kogub teovilju vastavalt sellele, missugune neist kolmest domineerib, kujundades niiviisi oma edasist elu. Budismis peetakse oluliseks vähendada halbade ja suurendada heade meelekujundite osakaalu.[2]

Hinduismis tähistab see mõiste inimisiksust moodustavaid komponente, mis pärinevad eelmiste elude tegudest ja meeleseisunditest.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Pali Text Society's Pali-English Dictionary: sankhāra [1]
  2. Ida mõtteloo leksikon: meeleolu. [2]
  3. Ida mõtteloo leksikon: meeleolu. [3]