Meck

Meck (vene keeles Мекк) oli Sileesia päritolu baltisaksa aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa rajajaks peetakse Reinhold Mecki, kes oli Sileesia hertsogi nõunik. Tema pojapoeg Jakob Meck (suri 1575) siirdus XVI sajandi keskpaiku Liivimaale.^[1] 1567. aasta 15. veebruaril sai ta renovatsiooni kaudu Poola aadlikuks.^[2] Ta oli viimane Riia peapiiskopkonna toomdekaan; pärast peapiiskopkonna likvideerimist läänistati talle 1568. aastal varem dekaanile kuulunud Suntaži mõis. See valdus jäi tema järeltulijate omandusse kaheks sajandiks (1568−1763). Pojapoeg ooberstleitnant Engelbrecht Meck (1619–1665) oli Tallinna komandant (1646) ja Pärnu asehaldur (1656). Tema poegadest sai alguse suguvõsa neli peamist liini.

Rootsi liin[muuda | muuda lähteteksti]

Vanem poeg Erich Johann Meck (1644−1703) rajas suguvõsa Rootsi haru. Tema pojad said 1723. aastal naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikeks ja nad introdutseeriti samal aastal Rootsi rüütelkonda. See haru kustus meesliinis 1895. aastal.^[3]

Gustav von Meckist (1649−1689) sai alguse Suntaži liin, mis suri välja 1771. aastal. Wilhelm von Meck (1650−1704) oli Ķeveļmuiža-Liepupe liini rajaja. Kastrāne liini esiisaks oli Engelbrecht von Meck (1658−1707).^[4]

1747. aastal võeti perekond Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.^[5] Nad võeti Smolenski ja Tuula kubermangu aadliraamatusse.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob Meck (suri 1575), vaimulik
Engelbrecht von Meck (1619−1665), ooberstleitnant, Pärnu asehaldur
Erich Johann von Meck (1644−1702), ooberst
Magnus Fredrik Meck (1680−1727), ooberst
Erich Johann von Meck (1727−1771), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Georg Gustav Friedrich von Meck (1769−1794), mõisaomanik
Karl Jakob von Meck (1772−1844), suurtükiväekapten, Volmari politseimeister, mõisaomanik
Karl Otto Georg von Meck (1821−1876), ettevõtja
Karl Ludwig Adelbert von Meck (1839−1899), kindralmajor, polgukomandör
Woldemar von Meck (1852−1892), kammerjunkur, kolleegiumiassessor, raudteeseltsi president, metseen, kunstikoguja
Alexander von Meck (1864−1911), arheoloog, kirjanik

Mecki suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Kiievi kubermang:
- Kopõlov (Kopiliv) (alates 1882)
Kronoborgi lään (Rootsis):
- Askenäs (XVIII sajandil)
Kuramaa:
- Ēķupe (Eckhof) (1798−1805, pandivaldus), Kaltiķi (Kalticken) (1798−1809, pandivaldus), Slampe (Schlampen) (1820−1835, rendivaldus)
Liivimaa eesti distrikt:
- Karksi (Schloß Karkus) (oli 1730, rendivaldus)
Liivimaa läti distrikt:
- Brieži (Bresemoise) (XVIII sajand, liideti Suntaži mõisaga), Jaunjērcēni (Wohlfahrtslinde) (1804−1812), Kārtūži (Schöneck) (enne 1786−1793 pandi-, 1793−1795 pärusvaldus), Kastrāne (Kastran) (1682−1724 ja 1730−1761), Ķeiži (Keysen) (XVIII sajandil), Ķemere (Kemmershof) (oli 1739, rendivaldus), Ķeveļmuiža (Kewel) (a-st 1682, liideti Suntaži mõisaga), Liepupe (Pernigel) (XVIII sajandi algus−1829), Lakstene (Hohenheyde) (1747−1752), Lode (Lohdenhof) (oli 1740ndad, rendivaldus), Mujāni (Schloß Mojahn) (1759/1761−1801), Ozoli (Absenau) (1682−1753), Plātere (Weißensee) (1747−1752), Sarkaņi (Heydenfeld) (kuni 1747 pärus-, 1765−u 1770, pandivaldus), Smerle (Smerle) (1695−? pandi-, 1730−? pärusvaldus), Sproģi (Owerbeck) (XVIII sajandi algus−1829), Stalbe (Stolben) (1759/1761), Suntaži (Sunzel) (1568−1763), Tūja (Taubenhof) (kuni 1727), Valtenbergi (Schloß Salisburg) (1715−u 1724, rendivaldus), Vecbaldiņi (Baldwinshof) (XVIII sajand, liideti Suntaži mõisaga), Veide (Weidenhof) (1832−1834), Volmari (Wolmarshof) (1712−1715, rendivaldus)
Preisimaa:
- Rosanau (XVIII sajandil)
Stockholmi lään (Rootsis):
- Ora (XVIII sajandil)
Tuula kubermang:
- Brailov na Podolje, Hruslovka, Pleštšejevo

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 1.
↑ Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd. VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 379.
↑ Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930, lk 213, 214.
↑ Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 105.
↑ Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. – Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 8.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 361-362; tabel lk 358 järel.
Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930. Lk 213-216 [1].
Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. I. Band. Urkunden und Regesten. Riga: Gedruckt in der Buchdruckerei "Hansa", 1913 [2].
Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931.

[1] Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 1.

[2] Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd. VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 379.

[3] Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930, lk 213, 214.

[4] Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 105.

[5] Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. – Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 8.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]