Mine sisu juurde

Maxime du Camp

Allikas: Vikipeedia

Maxime Du Camp (8. veebruar 1822 – 9. veebruar 1894) oli Prantsuse kirjanik ja fotograaf.

Maxime du Camp sündis Pariisis eduka kirurgi pojana. Pärast ülikooli lõpetamist andis du Camp järele oma suurele reisiarmastusele, mida ta tänu oma isa varale teostada sai. Du Camp reisis Euroopas ja idas aastatel 1844–1845 ning uuesti aastatel 1849–1851 koos Gustave Flaubert'iga. Pärast tagasipöördumist kirjutas Du Camp oma reisikogemustest. Flaubert kirjutas ka oma kogemustest Maxime'iga.[1][2][3]

1851. aastal lõi Du Camp ajakirja Revue de Paris (mis keelati 1858. aastal), kus tema sõbra Flaubert'i "Madame Bovary" avaldati esmakordselt järjejutuna 1856. aastal. Ta oli sagedane kaastööline ajakirjale Revue des deux mondes. 1853. aastal sai temast Auleegioni ohvitser. Olles koos Garibaldiga vabatahtlikena 1860. aastal Kahe Sitsiilia kuningriigi vallutamisel, kirjeldas ta oma kogemusi teoses „Expédition des deux Siciles” (1861). 1870. aastal esitati ta senati kandidaadiks, kuid keisririigi langus nurjas tema valimise. 1880. aastal valiti ta Prantsuse Akadeemia liikmeks, väidetavalt peamiselt tänu oma kommuuni ajaloole, mis avaldati pealkirjaga „Les Convulsions de Paris” (1878–1880).

Du Camp oli varajane amatöörfotograaf, kes õppis fotograafiakunsti Gustave Le Gray käest vahetult enne oma 1849–1859. aasta reisi Egiptusesse.[4] Prantsuse haridusministeeriumi tellimusel pildistasid Maxime du Camp koos Gustave Flaubert'iga Egiptust, Nuubiat, Süüriat ja Palestiinat fotoreportaaži eesmärgil.[5] Tema reisiraamatud olid ühed esimestest, mida illustreeriti fotodega.

Du Camp, oma aja kuulsaim rändur, oli Baudelaire'i teose „Les Fleurs du Mal” viimase poeemi „Le Voyage” pühendaja, mis kirjutati 1859. aastal. Du Campi 1855. aasta luulekogus „Les Chants Modernes” on luuletus pealkirjaga „Le Voyageur”. Baudelaire’i algne pealkiri teosele „Le Voyageurs” oli „Les Voyageurs”. Algsel pealkirjal on ilmseid kajasid Du Campi luuletusest.[6]

Maxime Du Camp suri 1894. aastal ja maeti Pariisi Montmartre’i kvartalis asuvasse Cimetière de Montmartre’i.

Tehtud tööd

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Chants modernes (1855)
  • Convictions (1858)

Reisi ajal tehtud tööd:

  • Souvenirs et paysages d'orient (1848)
  • Egypte, Nubie, Palestine, Syrie (1852)

Kunstikriitika:

  • Les Salons de 1857, 1859, 1861

Novellid:

  • L'Homme au bracelet d'or (1862)
  • Une histoire d'amour (1889)

Kirjanduslikud uuringud:

Du Camp kirjutas väärtusliku 6-köitelise raamatu Pariisi igapäevaelust, Paris, ses organes, ses fonctions, sa vie dans la seconde moitié du XIXe siècle (1869–1875).[9] Ta avaldas mitu teost sotsiaalsetel teemadel, millest üks, „Auteurs de mon temps”, hoiti pitseeritult Bibliothèque Nationale'is kuni 1910. aastani. Tema teos „Souvenirs littéraires” (2 köidet, 1882–1883)[10] sisaldab palju teavet kaasaegsete kirjanike, eriti Gustave Flauberti kohta, kellega Du Camp oli varajane ja lähedane sõber. 1878. aastal avaldas ta Pariisi kommuuni kohta ülevaate pealkirjaga „Les Convulsions de Paris”, tuginedes samateemalistele artiklitele, mida ta oli kirjutanud ajakirjale Revue des deux mondes.[11]

  1. ↑ Francine Du Plessix Gray (1995). Rage and Fire: A Life of Louise Colet—Pioneer, Feminist, Literary Star, Flaubert's Muse. Simon and Schuster. p. 192. ISBN 0-684-80453-0. Retrieved 7 August 2010.
  2. ↑ Gustave Flaubert, Francis Steegmüller (1980). The Letters of Gustave Flaubert: 1830–1857. Harvard University Press. p. 112. ISBN 0-674-52636-8. Retrieved 7 August 2010.
  3. ↑ Deborah Hayden (2003). Pox: genius, madness, and the mysteries of syphilis. Basic Books. p. 138. ISBN 0-465-02881-0. Retrieved 7 August2010.
  4. ↑ "Heilbrunn Timeline of Art History". Metropolitan Museum of Art. Retrieved 31 March 2011.
  5. ↑ Linnap, P (2013). Maailma fotograafia ajalugu. Silmakirjad 7. Bookmill. Lk 43. ISBN 978-9985-9915-9-6.
  6. ↑ Alexandra Smith, University of Canterbury, New Zealand, Towards Poetics of Exile, Ars Interpres, No. 2
  7. ↑ Du Camp, Maxime (1890). Théophile Gautier. Les grands écrivains français. Paris: Hachette.
  8. ↑ "Review of Théophile Gautier by Maxime Du Camp, translated by J. E. Gordon, preface by Andrew Lang". The Academy. 44 (1121): 362–363. 28 October 1893.
  9. ↑ Du Camp, Maxime. Paris, ses organes, ses fonctions, sa vie dans la seconde moitié du XIXesiècle (deuxième ed.). Paris: Hachette; 6 vols., 1873–1875
  10. ↑ Du Camp, Maxime. Souvenirs littéraires. Paris: Hachette; 2 vols., 1882–1883
  11. ↑ "Du Camp's 'Convulsions of Paris'". The Nation. 8 March 1878. pp. 210–211. Retrieved 9 January2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maxime_du_Camp&oldid=7051119"