Matrjoška

Allikas: Vikipeedia
Matrjoška.

Matrjoška (oletatavasti hellitusvorm nimest Matrjona, mis tähendas "tähtsat daami") on vene rahvuslikuks sümboliks peetav puust mänguasi: kirevalt maalitud nukk, mille sees on samalaadsed väiksemad nukud. Tavapäraselt on nukke üksteise sees vähemalt kolm.

Peaaegu alati on matrjoška munakujuline, lameda põhjaga ning koosneb kahest osast: ülemisest ja alumisest. Traditsiooniliselt kujutatakse matrjoškal naisterahvast punases sarafanis ja kollases kleidis. Tänapäeval on maalingute teemad mitmekesised: muinasjutukangelased, Venemaaga seotud või perekonnad. Levinud on ka poliitikute paroodiad – see teema erineb suuresti matrjoškade tavapärasest maalingust, millel kujutati naist, mitte meest.

Matrjoškad on andnud nime ka multimeediafailide andmeformaadile Matroska Multimedia Container, mille failinimede laiendid on videol .mkv, helil .mka ja subtiitritel .mks.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Komplekt 37 matrjoškast.

1890. aastail tõi A. Mamontova Moskva mänguasjatöökotta "Детское воспитание" ("Lastekasvatus") Jaapanist daruma-kujukese, millele oli maalitud kiilakas vanamees Fukuruma. See koosnes mitmest üksteise sisse asetatud kujust. Töökoja puunikerdaja Vassili Zvjozdotškin valmistas puust sarnased kujukesed, kunstnik Sergei Maljutin maalis neile tüdrukud lihtrahva linnarõivas: sarafanis, põlles ja kukega kleidis. Ehkki esimesed matrjoškad olid kallid, oli nõudlus suur. Peagi valmistasid neid mitmed töökojad toona Moskvast 70 km põhjas asunud käsitöölinnakus Sergijev Possadis. 20. sajandi alguses hakati matrjoškasid massiliselt eksportima.[1]

Matrjoškade eeskujuks võib pidada ka Venemaal traditsioonilisi üksteise sisse paigutatud puust lihavõttemune. Matrjoškad erinevad siiski nii munadest kui ka darumadest selle poolest, et nad on alt lamedad. Darumad aga sarnanevad Eestiski tuntud jonnipunnidele: nad on alt ümarad, kuid madala raskuskeskmega, nii et pikali lükatud kujuke tõuseb alati püsti.

Matrjoškadega seostatakse ka Kirde-Venemaal ja Lääne-Siberis levinud müüti Kuldnaisest.

Matrjoškamuuseumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval tegutsevad mitmes linnas matrjoškamuuseumid: Moskvas Leontjevi põiktänavas, Nižni Novgorodis, Tveri oblastis Kaljazini linnas, Nižni Novgorodi oblastis Voznessenski asulas, Sergijev Possadis jm.

Matrjoškade valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alustuseks valitakse sobilik puit. Pehmuse tõttu eelistatakse enamasti pärna, harvem leppa või kaske. Puud raiutakse tavaliselt varakevadel ja kooritakse osaliselt, et puit kuivades ei praguneks. Palgid ladustatakse ja kuivavad mõne aasta hästi õhutatud paigas.

Puitu tuleb töödelda, kuni see on pool-, mitte täiskuiv. Iga matrjoška valmistamine koosneb enam kui kümnest etapist. Esimesena valmib kõige väiksem nukk, mis pole lahtivõetav. Järgmised tehakse suuruse järjekorras, viimasena kõige suurem. Iga nuku jaoks vajaliku kõrgusega tükk töödeldakse ning lõigatakse pooleks, esimesena valmib alumine osa. Seejärel eemaldatakse mõlema osa seest nii, et väiksem nukk sinna tihedalt sisse mahuks. Nukkude arv varieerub.

Tööprotsessi lõpus kaetakse kõik nukud õlilakiga. Pärast täiendavat kuivatust ja poleerimist asub kunstnik maalimise juurde. Värvidena tarvitatakse nii guašš- kui ka õlivärve.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]