Mater dolorosa

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maarja seitse valu. Pieter Pourbus, van Belle Triptühhoni kesktahvel. 1556
Valurikas Neitsi Salamanca Iglesia de la Vera Cruzi kirikus
"Siimeoni ettekuulutus". 19. sajandi Vene ikoon

Mater dolorosa (ladina keeles 'kannatav ema') ehk Valurikas ema ehk Valurikas Neitsi on pilditüüp kristlikus kunstis, mis väljendab neitsi Maarja kannatusi Kristuse risti all. Sage ikonograafiline motiiv on tema kujutamine mõõgaga või seitsme mõõgaga läbi torgatuna, ka lihtsalt nutvana.[1]

Motiivi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

See Maarja kujutamise ikonograafiline tüüp kujunes välja 15. sajandi lõpul, kui Madalmaade vaimulik Jean de Coudenberg, kellest hiljem sai Karl V sekretär, kasutas oma jutlustes esmakordselt kannatava ema Maarja kujundit[2] ja lõi 1492. aastal Maarja seitsmele kannatusele pühendatud vennaskonna. Ta selgitas, et soov ülistada Maarja kannatusi vastab tema kodumaa kannatusrohkele ajale 1490. aastatel pärast Burgundia Maria surma, mil tema lesk Maximilian soovis säilitada oma ülemvõimu Burgundia aladel. Kontemplatsioon Maarja kannatuste üle ja suhtumine temasse kui inimkonna lunastamise toesse polnud sel ajal enam midagi uut, kuid autoriteetse vennaskonna loomine andis kultusele kaalu kiriklike autoriteetide hulgas. Philippe IV soosis seda kultust, ta sai aastal ise 1494 vennaskonna liikmeks ja samal aastal andis paavst Alexander VI apostelliku kinnituse vennaskonna statuudile. Kultuse toetamiseks kasutati Maarja kannatusele pühendatud harduspilte, Coudenberg ise oli nende tellijaks ja donaatoriks tema hoolealustes kirikutes Brugges, Abbenbroekis ja Reymerwaelis. Need ei olnud veel sellised, kus oleks kujutatud narratiivseid stseene Maarja kannatustest, kuid kannatustele viidati piltidele lisatud ladinakeelses tekstis, kirjutatuna esimeses isikus, st otsekui neitsi Maarja enda suu läbi.[3]

Ikonograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Mater dolorosa süžee ei põhine otseselt pühakirjal, kuid see paigutatakse aega pärast Kristuse surma. Varane tuntud näide Maarja leina motiivist on Rogier van der Weydeni ristilöömise triptühhon donaatoritega aastaist 1443–1445[4], kuid ahastav Maarja on seal veel osa Kolgata grupist.

Tavaliselt, olgugi et mitte alati, on Maarja valu väljendatud tema ahastavas või nutvas näos, põskedel veerevates pisarates, mis skulptuuridel võivad olla klaasist või läbipaistvast vaigust. Kui tegemist on täisfiguuriga, seisab Maarja alati püsti ja ilma lapseta kätel. Valurikka Neitsi kujutis võib olla paarikuks Kristuse ecce homo kujule, näiteks diptühhonina.

Maarja kujutamine rinda või südamesse torgatud mõõgaga lähtub Siimeoni sõnadest Luuka evangeeliumis (Luuka 2:22-38) "ja sinu endagi hinge läbistab mõõk"[5]. Kui kujutatud on seitset mõõka, on lähtutud seitsmest valust, mille Maarja oma elu jooksul läbi elas (just neile viitavad Jean de Coudenbergi Maarja kannatuste vennaskonna tekstid):

16. sajandi Maarja kannatustele pühendatud piltidel võib Maarja olla kujutatud istumas suletud või langetatud silmadega keskel ja teda ümbritseb seitse medaljoni jutustavate stseenidega, mis kujutavad tema seitset valu.

Hilisematel skulptuuridel alates barokist võib Maarja kanda rinnal südant, millesse on torgatud väikesed, nõelataolised mõõgad.

Õigeusu kirikus on olemas sarnane ikoonitüüp "Siimeoni ettekuulutus" ehk "Kurjade südamete pehmendaja" (Умягчение злых сердец), millel Jumalaema on kujutatud seitsme mõõgaga südames. Mõõkade paigutus varieerub, need võivad olla rühmitatud kas kolm kummalgi küljel ja üks all või kolm ühel ja neli teisel küljel. Varaseimad seda tüüpi ikoonid pärinevad 17. sajandist.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]