Mary Whiton Calkins

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mary Whiton Calkins (30. märts 1863 Hartford26. veebruar 1930 Newton, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide filosoof ja psühholoog. Calkins oli esimene naine, kes sai Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mary Whiton Calkins sündis 30. märtsil 1863 Hartfordis, Connecticutis esimesena viielapselises peres.[1] 1880. aastal kolis ta koos perega kogu ülejäänud eluks Massachusettsi osariiki elama ning alustas seal ka oma haridusteed. Pärast keskkooli lõpetamist astus Calkins 1882. aastal Smithi kolledžisse ning lõpetas (hoolimata õe surmast ja aastasest õppepausist) 1884. aastal klassikalise kirjanduse ja filosoofia eriala.[2]

Pärast lõpetamist reisis ta perega 18 kuud Euroopas ning kasutas seda aega kreeka keele ja antiikkirjanduse lugemiseks. Naastes aitas Calkinsi isa ta õpetamispositsioonile Wellesley kolledžisse.[3] Pärast kolmeaastast õpetamiskogemust kreeka keele osakonnas pakkus üks psühholoogiaosakonna professor talle suurepärase soorituse tõttu õpetamispositsiooni. Selle pakkumise eelduseks oli, et ta õpib eelnevalt ühe aasta psühholoogiat. Calkins asus niisiis Harvardisse psühholoogiat õppima, kuigi tollane ülikooli president Charles William Eliot ei lubanud tal soo tõttu ametlikult üliõpilasena registreeruda.[4]

Harvardis olles uuris ta mälu ja kujundas paarisassotsiatsioonide teste, avastades selle käigus, et väga erksate stiimulitega kokku sobitatud stiimulid jäävad ka ise paremini meelde. Neid leide ja tema paarisassotsiatsioonide meetodit kasutasid hiljem Georg Elias Müller ja Edward B. Titchener ilma Calkinsile viitamata.[5]

Pärast lisahariduse omandamist naasis Calkins Wellesley kolledžisse psühholoogiadotsendi kohale, kus ta avas 1891. aastal koostöös Edmund Sanfordiga esimese naiste koolitusasutuse psühholoogialabori.[6]

Tema enda uurimus paarisassotsiatsioonidega õppimisest avaldati doktoritööna Hugo Münsterbergi juhendamisel 1896. aastal. Harvardi ülikool keeldus siiski Calkinsile ametliku doktorikraadi andmisest, hoolimata paljude akadeemikute, sealhulgas õpetaja ja kolleegi William Jamesi avaldustest.[7] James oli ülikooli suhtumisest jahmatunud ja kirjeldas Calkinsi sooritust kui "kõige suurepärasemat Ph.D. eksamit, mida Harvardis on nähtud."[8]

Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]

Calkins avaldas kirjutisi nii filosoofia kui ka psühholoogia valdkondades. Teda huvitasid mälu ja hilisemas elus "iseenese" (self) kontseptsioon. Ta püüdis mitmeid aastaid seda kontseptsiooni defineerida, kuid luges seda hiljem võimatuks, öeldes siiski, et see on "täielikkus, mitmetest koosnev üks... ainulaadne olevus selles suhtes, et mina olen mina ja sina oled sina..."[9]

Calkins oli esimene naine, kes läbis kõik doktorikraadiks vajalikud kursusetööd, eksamid ja uurimistöö ning kuigi seda ametlikult kunagi ei kinnitatud, peetakse teda esimeseks naiseks, kes psühholoogia valdkonnas doktorikraadi sai.[10] Wellesley kolledžis oli Calkins dotsent, seejärel professor ja lõpuks teadur-professor.[11] 1905. aastal valiti ta Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni presidendiks. 1908. aastaks järjestati ta Ameerika Ühendriikide parimate psühholoogide seas 12. kohale. Ameerika Filosoofide Assotsiatsiooni presidendiks sai ta 1918. aastal.[12]

Unenägude uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Edmund Sanfordi juhendamise all viisid Calkins ja Sanford iseenda peal läbi uurimuse unenägude sisu kohta. Nad äratasid end magamise jooksul äratuskella abil üles ning salvstasid unenäopäevikusse nähtu sisu – Calkins salvestas 205 unenägu ja Sanford 170. Igal hommikul käsitlesid nad projekti raames unenägudest salvestatut ning seostasid seda reaaleluliste kogemustega. Sellest analüüsist järeldas Calkins, et "unenäomaailma ja pärismaailma vahel on tihe seos." Sigmund Freud tsiteeris Calkinsi uurimistööd, kui ta lõi unenägudest oma kontseptsiooni.[13]

Mälu[muuda | muuda lähteteksti]

Üks Calkinsi töid Hugo Münsterbergi all tegeles "hiljutisuse" kontseptsiooniga. Arvude ja värvide paaride näitamisel katseisikutele tegi ta tähelepaneku, et eredamate värvidega koos esitatud arvud jäid inimestele paremini meelde kui neutraalsemate värvidega. Siiski oli värvi eredusest suuremaks meeldejätmise mõjutajaks stiimulite näitamise sagedus. Calkins järeldas sellest, et "hiljutisus" ehk stiimuli mälujälje värskus oleneb stiimuli eredusest, kuid et neid mõlemaid moduleerib sagedus.[14] Pärast seda on sarnaseid stiimulite paaridel põhinevaid õppemeetodeid laialt rakendatud (näiteks arendas seda edasi G. E. Müller Treffermethode nime all).[15]

Enesepsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Üks Calkinsi panuseid oli enesepsühholoogia (self-psychology) kontseptsiooni loomine, mida mõjutasid nii William Jamesi kui ka Josiah Royce'i tööd. See tegeles iseendaks olemise subjektiivse kogemusega. Calkinsi enesepsühholoogia kohaselt on inimeste iseenese kontseptsioon ehk "self" aktiivne tegija, mis käitub teadlikult ja eesmärgipäraselt.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.
  2. Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.
  3. Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.
  4. Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68.
  5. DiFebo, Holly (n.d.). "PSYography: Mary Whiton Calkins". PSYography: Internet Source for Biographies on Psychologists. Retrieved 30 April 2013.
  6. "Mary Whiton Calkins". 4000 years of women in science. Retrieved 3 November 2012.
  7. Furumoto, L. (1979). Mary Whiton Calkins (1863–1930) fourteenth president of the American Psychological Association. Journal of the History of the Behavioral Sciences, 15, 346–356.
  8. Hilgard, E. R. (1987). Psychology in America: A historical survey. San Diego, CA: Harcourt Brace Jovanovich.
  9. Calkins, M. W. (1930). Mary Whiton Calkins. In C. A. Murchison & E. G. Boring (Eds.), A history of psychology in autobiography (Vol. 1, pp. 31–62). Worcester, MA: Clark University Press.
  10. Furumoto, L. (1980). Mary Whiton Calkins (1863–1930). Psychology of Women Quarterly, 5, 55–68
  11. DiFebo, H. (n.d). Psyography: Mary Whiton Calkins. Kättesaadav http://faculty.frostburg.edu/mbradley/psyography/marywhitoncalkins.html
  12. Bumb, Jenn (n.d.). "Mary Whiton Calkins". Women's Intellectual Contribution to the Study of Mind and Society. Retrieved 3 November 2012.
  13. Furumoto, L. (1990). "Mary Whiton Calkins". In O'Connell, Agnes N.; Russo, Nancy Felipe. Women in psychology : a bio-bibliographic sourcebook (1. publ. ed.). New York: Greenwood Press. pp. 57–59. ISBN 978-0313260919.
  14. Calkins, M. W. (1930). Mary Whiton Calkins. In C. A. Murchison & E. G. Boring (Eds.), A history of psychology in autobiography (Vol. 1, pp. 31–62). Worcester, MA: Clark University Press.
  15. Zusne, L. (1984). Biographical dictionary of psychology. Westport, CT: Greenwood Press.
  16. Furumoto, L. (1990). "Mary Whiton Calkins". In O'Connell, Agnes N.; Russo, Nancy Felipe. Women in psychology : a bio-bibliographic sourcebook (1. publ. ed.). New York: Greenwood Press. pp. 57–59. ISBN 978-0313260919.