Mary Hesse

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mary Brenda Hesse (15. oktoober 1924 Reigate, Inglismaa2. oktoober 2016) oli inglise teadusfilosoof.

Ta rõhutas analoogiate ja mudelite tähtsust ("Models and Analogies in Science").

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Metafoori tunnetuslikud pretensioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "The Cognitive Claims of Metaphor" ütleb Hesse, et igasugune keel on metafoorne.

Tavaline analüütiline keelefilosoofia eeldab, et tavalised kirjeldavad väljendid on literaalsed, püsivad ja univooksed. Kui keelefilosoofia tegeleb loogikaga, siis on see põhjendatud, sest kui sõnaeksemplari "tähendus" muutuv sõltuvalt ajast või kontekstist, siis ei saa see olla äratuntav ja asendatav formaalne element loogikasüsteemis, nii et ekvivalentsus ja kaasatoomine ei tööta. (Üldtunnustatud arvamust väljendab näiteks John Searle (Expression and Meaning): [[lause literaalne tähendus on täielikult määratud selle sõnade tähendusega ja selle süntaksireeglitega; literaalne tähendus erineb lausungitähendusest, mis sõltub kõneleja kavatsustest ning milles metafoor ei ole tähenduse, vaid lausungi omadus; väitlausete literaalne tähendus määrab tõesustingimuste komplekti, mille täidetus teeb lause tõeseks. Seega ei ole metafooril tunnetuslikku staatust, kui seda just literaalseks ümber ei sõnastada ei saa. Niisuguse literaalse tähenduse olemasolu kasuks ei ole Searle'il muud öelda, kui et see on seotud tõetingimuste, kaasatoomise, vastuolulisuse, arusaamise ja paljude muude semantiliste ja vaimumõistetega. Väide, et metafooril on tunnetuslik staatus, panebki küsimuse alla nende üldtunnustatud mõistete põhjendatuse.) Kui jutt on empiirilise maailma kirjeldusest tavakeeles, siis tähenduse muutuse ignoreerimine on tõsine moonutus. Et tagada sõnaeksemplaride tähenduse samasus, tuleb eeldada, et igal sõnal on üksainus kindel univookne või literaalne tähendus, või kui ei ole, siis sõnaeksemplar peab käima kahe või enama täiesti erineva sõna kohta, nii et me saame sellest teha kaks või rohken sõnaeksemplarim millel puudub seesmine tähendusseos. Siis tuleb välja, et sõnade metafoorsed tarvitused on mitteõietised või hälbivad või vähemalt nii perifeersed ja keeleteooriasse nii raskesti sobitatavad, et nende käsitlemise võib määramata ajaks edasi lükata. Hesse paneb ette tähenduse võrgustikuteooria ja väidab, et igasugune keel on metafooriline.

Aristotelese järgi on metafoor niisuguse nime ülekandmine, mis on õieti millegi muu nimi. Nimede õietise ja mitteõietise ning peaaegu kogu hilisema metafoorikäsitluse taga on Aristotelese universaalide teooria: universaalid on üldterminite õietise tarvituse korrelaadid reaalsuses, sellepärast tuleb metafoori tunnetusikku tähtsust arutada sel tasandil. Hesse esitab Aristotelese universaalideteooria ("absoluutne teooria") alternatiivi, mille algmõisted on sarnasuse ja erinevuse suhe, ja see viib metafoori ning selle tunnetusliku tähtsuse teooriani. Absoluutse teooria järgi on kvaliteeditermin P ("punane") objekti kohta õigesti preditseeritud objekti objektiivse kvaliteedi punasuse (universaali) tõttu. Ludwig Wittgensteini perekondlike sarnasuste teooria järgi võivad objektid moodustada klassi, mille liikmetele on predikaat P õigesti omistatud, eelduseta, et on olemas universaal P-sus, mis on igas objektis realiseeritud. Eeldame hoopis, et perekondlike sarnasuste klassis on sarnanevad kõik objektide paarid mingis P puhul olulises suhtes ning need sarnasused moodustavad ahelataolise struktuuri läbi klassi, nii et on suhteliselt selged juhtumid, kus objekt jääb sellesse klassi, ja suhteliselt selged juhtumid, kus ei jää. Võib olla piiripealseid juhtumeid, kus asi pole selge. Wittgenstein väitis, et on taandumatuid perekondliku sarnasuse juhtumeid. (Võib-olla otsustav erinevus "üldtunnustatud arvamuse" ning Wittgensteini perekondlike sarnasuste teooria vahel on see, et viimase järgi tähendus on tarvitus ning see ei tunnista lausetähenduse ja lausungitähenduse erinevust fundamentaalseks. Metafoori korral on see erinevus seotud universaalide absoluutse teooria ja perekondlike sarnasuste teooria erinevusega seotud nii. Kui objektid tegelikult ei mahu mugavasti loomulikesse liikidesse, vaid perekondlike sarnasuste klassidesse, üldterminite perekondlike sarnasuste teooria on kohasem kui absoluutne teooria. ) Perekondlike sarnasuste klassides kasutatavate predikaatide tähendusenihked on nagu metafoorilised tähendusenihked. Tähenduse laiendused sarnasuste ja erinevuste abil metafoori puhul on ainult kõige löövamad näited sellest, mis keelt moodustavas muutuvas ja holistlikus võrgustikus kogu aeg toimub. Selles mõttes on metafooriline tähendus normaalne ja midagi metafoori mehhanismist on olemuslik mis tahes kirjelduskeele tähendusele. Selles mõttes ongi igasugune keel metafooriline.

Nagu iga kord, kui jõutakse järeldusele, et mingi tuttav eristus ei olegi eristus, tuleb seletada, miks eristus ikkagi tehti ja miks erinevusi, millel see põhineb, tuleb pidada näilisteks või pinnapealseteks. Asi on selles, et literaalse ja metafoorse eristus ei ole semantiline, vaid pragmaatiline, mitte semantiline. See puudutab seda, kuidas kõnelejad oma keele sõnu õpivad, kasutavad ja vajaduse korral defineerivad. Literaalne tarvitus on kõige tavalisem tarvitus tuttavates kontekstides, see tarvitus, mis tähenduste võrgustikku kõige vähem häirib. Seda on kõige lihtsam vallata, õppida ja õpetada. Tõenäoliselt (kuigi mitte tingimata) on see sõna esimene tarvitus, mis ära õpitakse. Sageli on selle puhul võimalik ostensiivne definitsioon, nii et seda saab otseselt füüsiliselt rakendada lokaalsetele ja suhteliselt stabiilsetele "loomulikele liikidele", millega me oleme looduses ümbritsetud. Siin on kõige vähem võimalust vääritimõistmiseks ja vigadeks. See on see, mis sõnastikes tavaliselt esikohale pannakse, sellele järgnevad mõned võrdlemisi "[[surnud metafoor|surnud" metafoorid, ja mõned uuemad ja huvitavamad elus metafoorid jäetakse päris ära. See seletabki, miks tundub, et metafoori analüüs peab algama juba aru saadud "literaalsest" keelest, aga see ei tähenda üldse, nagu neil kaht sorti väljendil oleks radikaalselt erinev semantiline baas.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Forces and Fields: The Concept of Action at a Distance in the History of Physics, London, New York: T. Nelson, 1961, Dover 2005.
  • Models and Matter. – David Bohm, Nicholas Kemmer, Brian Pippard, Mary Hesse, N. R. Hanson, Maurice Pryce, Stephen Toulmin. Quanta and Reality, American Research Council 1962.
  • Models and Analogies in Science, Sheed and Ward 1963, University of Notre Dame Press 1966.
    • Aristotle's logic of analogy.
  • Theories and the Transitivity of Confirmation. – Philosophy of Science, 37 (1970), lk 50–63.
  • In Defense of Objectivity, 1972 [Annual Philosophical Lecture. Henriette Hertz Trust. British Academy].
  • The Structure of Scientific Inference, 1974.
  • Bayesian Methods and the Initial Probabilities of Theories. – Grover Maxwell, Robert M. Anderson, Jr.. Minnesota Studies in the Philosophy of Science; vol. VI: Induction, Probability, and Confirmation, 1975, lk 50–105.
  • Theory and Value in the Social Sciences. – C. Hookway, P. Pettit (toim). Action and Interpretation: Studies in the Philosophy of the Social Sciences, 1978, lk 1–16.
  • Revolutions and Reconstructions in the Philosophy of Science, 1980.
  • Epistemology without Foundations. – A. J. Holland (toim). Philosophy, its History and Historiography, 1985, lk 49–68, 87–90.
  • koos Michael Arbibiga. The Construction of Reality'', Cambridge UP 1986 (Gilfordi loengud Edinburghi ülikoolis).
  • The Cognitive Claims of Metaphor. – Journal of Speculative Philosophy, 2 (1988), lk 1–16.
  • Theories, Family Resemblances and Analogy. – D. Helman (toim). Analogical Reasoning, 1988, lk 317–340.
  • Socializing Epistemology. – Ernan McMullin (toim). Construction and Constraint: The Shaping of Scientific Rationality, 1988, lk 97–122.
  • Science beyond Realism and Relativism. – D. Raven, L. van V. Tijssen, J. de Wolf (toim). – Cognitive Relativism and Social Science, 1992, lk 91–106.