Martin Bleimann
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Martin Bleimann (4. aprill 1886 Paatsalu-Illuste vald, Hanila kihelkond, Läänemaa[1] – 1938 Nõukogude Liit) oli Eesti ja Nõukogude Liidu õpetaja ja poliitik.
Ta oli Peterburi Jaani koguduse 6-klassilise algkooli õpetaja, kolis 1917. aastal Tallinna ja astus esseeride partei liikmeks. 24. veebruarist 1918 kuulus ta Tallinna linnavolikokku. 25. novembril 1918 valiti ta Tallinna linnanõunikuks ja toitlusvalitsuse juhatajaks. 20. detsembril samal aastal ta arreteeriti süüdistatuna ametialases ja poliitilises kuriteos. Enda väitel kahjustas ta kodanlikku linnavalitsust partei ülesandel.
Märtsis 1919 Bleimann vabastati vanglast tingimusel, et ta loobub poliitikast. Aprillis üritas ta kaaperdada ja Kroonlinna viia hävitajat Lennuk.[2] Ise väitis ta, et vajas miiniristlejat Inglismaale toiduainete järele sõitmiseks. Selle ilmsikstulekul hakati teda hüüdma Admiraliks.[3] 5. septembrist 1919 kuni juunini 1920 oli ta eeluurimisvanglas. Novembrist 1920 varjas ta end, kuni valiti I Riigikogu liikmeks. Veebruaris 1921 mõisteti Bleimann kuueks aastaks vangi, kuid Riigikogu ei võtnud temalt saadikupuutumatust.
Riigikogu liikmena oli ta legaalse vasakpoolse partei, Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei peasekretär, ka tegutses ta Nõukogude Venemaa luurajana.[viide?] 5. juunil 1921 sõitis Bleimann Kominterni 3. kongressile ja ei pöördunud Eestisse tagasi. 6. detsembril 1921 andis Riigikogu loa tema arreteerimiseks, mille järel, 14. detsembril 1921, loobus ta Riigikogu liikme volitustest.
Nõukogude Liidus Bleimanni ei usaldatud, teda kuulati üle ja ta oli jälgimise all. Teda ei võetud Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse, aprillis 1922 heideti ta välja Eesti Iseseisvast Sotsialistlikust Tööliste Parteist. Ta oli Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli professor Leningradis, suhtles seal opositsiooniliste Eesti kommunistidega (fontannikutega). Ühtlasi võttis ta endale uueks perekonnanimeks Baltin.
1925. aastal mõisteti pedagoog Baltin töölisnoortega pederastia harrastamise eest kolmeks aastaks vanglasse.
Ta oli ka Nõukogude Liidus elades Eesti Kirjanduse Seltsi eluaegne liige.[4]
1938. aastal ta hukati.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Bleimani täht kustus". Rahvaleht nr 127, 27. oktoober 1932, lk 4
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Salakuulajad sõjavägede staabis". Eesti Politseileht nr 5, 7. jaanuar 1922
- Marko Tamming. "Juunipöördest ja juunikommunistidest". Postimees, 21. juuni 2010