Martüroloogium
Martüroloogium on katoliku märtrite, pühakute ja õndsate ning nende mälestuspäevade nimistu koos lühielulugudega. Bütsantsi kultuuris ja õigeusu kirikus vastavad sellele menologion ja synaxarion.[1]
Katoliku kirikus on ametlikuks martüroloogiumiks Martyrologium Romanum. Selle panid kokku 1583. aastaks paavst Gregorius XIII ettepanekul kardinal Guglielmo Sirleto ja Cesare Baronio. Lisaks pühakute päevadele on Martyrologium Romanumis ka teave kirikuaasta suurte pühade kohta, nende lugemised ja kirjakohad liturgiate jaoks.
Ajaloolised martüroloogiumid[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 9. sajandist on olemas rida martüroloogiume, milles on vaid pühaku nimi ja tema lühielulugu. Tuntumad varaste martüroloogiumide autorid on Beda Venerabilis (8. sajand), Florus Lyonist, Wandelbert Prümist, Rhabanus Maurus (u 845), Ado Vienne'ist (surnud 875), Notker Stammerer (896), Tallaght, Oengus ja Usuardus, kes on neist tuntuim ja kelle kirjutatud martüroloogiumil (u 875) põhineb Martyrologium Romanum.
-
Usuarduse martüroloogiumi esileht (9. sajand) -
Illumineeritud käsikirja palgelehel ulatab Wandelbert Prümist oma martüroloogiumi Ludwig Sakslasele (9.sajand) -
Tallaghti martüroloogium (u 1180)
Teada on, et Tallinna dominiiklased kasutasid 15. ja 16. sajandil Usuarduse martüroloogiumi, kuid kohandasid seda kohaliku liturgilise praktikaga[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=mart%C3%BCroloogium&F=M&C06=et
- ↑ T. Kala. Jutlustajad ja hingede päästjad: Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina Konvent. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013