Marie Reiman

Marie Reiman

Marie Reiman (Marie Anette Reimann) (11. detsember 1878 Suure-Jaani – 10. august 1963 Suure-Jaani) oli üks Eesti naisliikumise rajajatest ja esimestest Eesti naiste ajakirjade väljaandjatest.

Elulugu

Marie sündis Suure-Jaanis jõuka kaupmehe ja aktiivse kohaliku elu tegelase Karl Reimanni ning tema abikaasa Anna Marie Pauline (neiupõlves Sild) perekonnas. Karl Reimann oli Laulu- ja Mänguseltsi Ilmatar üks asutajatest 1887. aastal ja 1903. aastal üks Suure-Jaani Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu asutajatest. Marie ema Pauline oli riigimees August Rei ema Maria õde. August Rei on ise öelnud, et "Tartu eesti rahvuslikes ringides hästi tuntud prl. Marie Reimanil oli näojoontes nii palju sarnasust minu emaga, et kui vahe olnuks mõne aasta võrra väiksem, siis oleks teda igaüks lugenud mu ema nooremaks õeks."

Marie Reimani nimepilti võib näha mitmeti kirjutatuna. Millalgi 1920. aastatel hakkas ta end tema toimetatavates ajakirjades Käsitööleht ja Naiste Töö ja Elu enda eesnimeks märkima toimetaja eesnimena Mari, samal ajal hakkas ta kasutama perekonnanimena Reiman (näiteks 1926. ja 1927. aasta Käsitöölehtedes ja 1924–1927. aasta ajakirjades Naiste Töö ja Elu). 1924. aasta ajakirja Naiste Töö ja Elu numbrites 1 ja 2 võib märgata segadust, kus vastutava toimetaja nimena oli märgitud Marie Reimann kahe „n“-ga, kuid ajakirjas sees artikli autorina Marie Reiman ühe „n“-ga. Järgmistes 1924. aasta ajakirjanumbrites ja sealt edasi on vastutava toimetaja perekonnanimeks märgitud Reiman. Eesnime Mari asemel hakkas ta aga hiljem jälle nime Marie kasutama. Marie Reimani nime all tunti teda ka laiemalt. Sellist nimekasutust võib selgitada sellega, et rahvusliku mõtteviisi edendajana soovis ta vältida saksapärasust.

Marie pere kodumajas Suure-Jaanis käis vilgas kultuurielu. Seal pidas kohalik mängu- ja lauluselts Ilmatar lauluharjutusi, tehti näitemänge, peeti pidusid. Samas seltskonnas liikus helilooja Artur Kapp, kes oli Mariega samal aastal sündinud ning kellega ta oli koos koolis käinud. Artur kutsus Mariet "naabri Mariks" ning pühendas talle kui oma noorpõlvearmastusele Eesti esimeseks soololaulu klassikaks ja ühtlasi enim esitatud soololauluks peetud "Metsateel" Karl-Eduard Söödi sõnadele (esivärsiga "Ma kõnnin hilisel õhtul …"). Artur Kapi õed Marie, Margot ja Linda olid Marie head sõbrannad. Marie ja Arturi sõpruskonda kuulus ka helilooja Mart Saar, kes oli samuti nende kaasaegne ja pärit samast kandist, Suure-Jaani lähedalt Hüpassaarest. Marie Reimani vend oli Gustav Oskar Reimann, kes oli arst ning tegutses sõjaväearstina ka Vabadussõjas.

Haridus

Marie õppis Suure-Jaani kihelkonnas Taevere vallakoolis, Blossfeldti erakoolis ja Dumpfi tütarlastekoolis Viljandis; lõpetas Alfred Grassi Kõrgema Eratütarlaste Kooli Tartus 1898, kus õppis viis aastat. Hiljem õppis Tartus laulmist, maalimist, majapidamist ja käsitööd.

Tegevus Tartus

Reiman oli tegev Põllutöölehe talituses 1909, Käsitöölehe, pärastise Naiste Töö ja Elu toimetaja 1911–27, ühtlasi Tartu Naisseltsi Majapidamiskooli juhataja 1923–25; Tartu Lasteaia Seltsi üks asutajatest, hiljem kirjatoimetaja, raamatupidaja revident 1907. aastast, auliige 1926. aastast; Tartu Naisseltsi üks asutajatest ja kirjatoimetaja 1907–17, juhataja 1917. aastast; juhatuse liige Punase Risti Tartu komitees, Tiisikuse vastu võitlemise Seltsis, osaühingus Kodukäsitöö 1927–28 ja Tartu lastekodu Lastela hoolekogus; tegev olnud Tartu Pimedate Abiandmise seltsis, vaeste hoolekande alal, Eesti Rahva Muusemi Seltsis, Tartu Ühistöös 1919–20, Naisorganisatsioonide Liidus, Tartu Kodukaitses jm; edendanud rahvuslikku käsitööd Käsitöölehe, kursuste ja näituste kaudu.

Tartu Naisselts ja esimesed naisteajakirjad

Ta tegi tihedat koostööd mõttekaaslase Jaan Tõnissoniga. Naisliikumise kujunemise ja arenemise taga oli just Jaan Tõnisson, kelle juhitavast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi naiste käsitöökursusest tekkis esiti naisring, mille häälekandjaks oli alates 1906. aastast kord kuus ilmuv Käsitööleht (Põllutöölehe kaasanne). Seejärel loodi juba Tartu Naisselts (1907), kes võttis 1911 Eesti Põllumeeste Seltsilt üle Käsitöölehe välja andmise. Lehte täiendati Jaan Tõnissoni õhutusel ja lehe teoreetilise ja kirjandusliku osa nimeks pandi Naiste Töö ja Elu (kuni aastani 1915 Naesterahwa Töö ja Elu). Esimesel aastal ilmus kirjanduslik osa rohkem kaasandena Käsitöölehele. Hiljem kujunes peamiseks ajakirjaks Naiste Töö ja Elu. Aastat 1911, mil hakkas ilmuma Naisterahva Töö ja Elu loetakse aastaks, mil hakkab ilmuma Eestis esimene naiste häälekandja, nagu seda mõistetakse tänapäeval. Naisseltsi eesmärgiks sai Eesti käsitöökultuuri tõstmine ja rahvusliku maitse arendamine.

Jaan Tõnissoni eestvedamisel ja toetusel hakkas Marie Reiman rajama Tartu Lasteaia Seltsi (1905), mis avas sama aasta kevadel Eesti esimese rahvusliku suunitlusega lasteaia. 1910–1935 tegutses lasteaia juures ka vaeslaste varjupaik.

Tartu Naisseltsil oli roll ka Vabadussõjas, kui korjati ja valmistati sõtta minevatele väeosadele sooje riideid. Naisselts aitas sisse seada Eesti haigemaja ja sõjaväehaigemaja. Naisseltsi liikmetest oli moodustatud "öövalvurite kogu", kes käis abiks haavakliinikus kõige raskemate haigete ravimisel. Kui mõni sõdur suri, sai talle osaks lilleke ja naisseltsi "öövalvurid" sammusid leinarongkäigus. Edaspidi hoolitsesid naised langenud kangelaste haudade kordaseadmise eest. Naisseltsi liikmed hoolitsesid ka invaliidide eest ja organiseerisid nendele abi andmist. Just Marie Reiman oli see, kes Tartu vabastamisel esimesena Eesti vägede sissemarssimisel öösel Raekojas valmistas sõduritele suupisteid, kutsudes selleks appi mõnd Naisseltsi liiget.

Tartu Naisseltsi Majapidamiskool

1922. aastal asutati Naisseltsi juurde majapidamiskool. Tegevust alustati Tartu Linnavalitsuse antud endise rahvaköögi ruumides. Kuna Haridusministeeriumil ei olnud veel kutsekoolidele kindlaid juhtnööre anda, töötasid Auguste Kaarna ja Marie Reiman ise välja kooli põhikirja, õppekavad, kodukorra ja tunniplaani. Marie kutsus ka oma sõprade kaudu Saksamaalt 1924. aastal koolile majapidamise õpetajaks Gertrud Lenski. Kuna välismaalasena ei saanud Lenski luba Eestis kooli juhtida, valiti Majapidamiskooli juhatajaks Marie Reiman. Kooli juhatajaks oli ta kuni 1925. aastani.

Erakondlik tegevus

Ilmselt Jaan Tõnissoni mõjutusel astus Marie Reiman Eesti Rahvaerakonda ning jõudis seeläbi Tartu linnavolikokku (aastatel 1919–24 ja 1925–27). Ta oli ka rahvaerakonna Tartu osakonna juhatuse liige.

Elu pärast avalikust elust taandumist

Marie Reiman veetis vanaduspõlve Viljandimaal. Aastast 1935 elas ta perekonna talus Kõpu Vanaveskil, mida pidas tema vend Hans. Hans Reimann arreteeriti 1944. aastal koostöö pärast sakslastega ja saadeti 1945. aastal Karaganda oblastisse vangilaagrisse. Aastast 1949 elas Marie Suure-Jaanis oma venna Valteri tütre majas. Nõukogude võimu tulekuga natsionaliseeriti Marie perekonnale kuulunud vara suures osas, ta ise pääses napilt Siberisse saatmisest. Marie Reiman suri 10. augustil 1963.

Autasud

• 1921 – Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk
• 1938 – Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (teenete eest seltskondliku iseteadvuse alal).
• Eesti Kaitseliidu III klassi Valgerist
• Läti Invaliidide Valge Rist.