Mari Vallisoo

Allikas: Vikipeedia

Mari Vallisoo (12. november 1950 Sassukvere – 4. august 2013 Tartu) oli eesti luuletaja.

Vallisoo loomingut peetakse üheks kõige iselaadsemaks Eesti XX sajandi viimase veerandi luules.[1][2][3]

Elu ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo sündis Sassukveres. Ta õppis Ranna 8-klassilises koolis, Tartu 8. keskkoolis ja Tallinna majandustehnikumis, mille lõpetas 1973. aastal programmeerijana.[4][5] Vallisoo töötas aastaid programmeerijana, oli vabakutseline kirjanik Tartus, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1983.[4][6] Mari Vallisoo oli isikuna tagasihoidlikult varjujääv[7], kaldus hoiduma avalikkuse tähelepanust, avalikest üritustest ja intervjuudest.[8] Vallisoo sai surma Tartus liiklusõnnetuse tagajärjel, kus auto talle ülekäigurajal otsa sõitis.[9][10][11]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo andis välja 10 luulekogu. Kaks luulekogu on avaldatud postuumselt. Mari Vallisoo laiemalt tuntumaks teoseks loetakse luuletust "Kõik saame murelipuudeks", mille viisistas Eino Tamberg ning mis sai 1969. aasta lauluvõistlusel Heli Läätse esituses kolmanda koha.[12] Mari Vallisoo luulekogudest on esile tõstetud "Rändlinnud kõrvaltoas"[13] – tunnustati eesti luules 1983. aasta parimaks.[14]

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo luules torkab silma autori värsistamisanne ja kirjutamiskergus.[15] Tema looming on väljakutsuvalt algupärane nii sisu kui mängleva vormi poolest,[16] väga stiilipuhas, “erinev kõigest, mis eesti luules seni kirjutatud,” tõdes Udo Uibo 1983. aastal.[14] “Kordumatult vallisoolik poeetika,” võttis Mart Velsker kokku Mari Vallisoo luule tagasivaatavalt.[17]

Mari Vallisoo kirjutas luuletusi, mis võivad jätta jahmatava jälje.[17][18] Tema luule toimib kujundlikel vaistudel ja kaunil keeleloomel.[19] Mari Vallisoo valdas sõna ja rütmi nii täiuslikult, kui vaid vähesed eesti luuletajad.[20] Ära on märgitud Mari Vallisoo erilist keeletundlikkust[21] ja liivilikku lihtsust.[22] Vabavärsi poole pöördus Vallisoo vähe, lõppriimist tavatses kinni hoida.[17] Kujundid on tema luuletustes puhtad ja täpsed.[20] Mari Vallisoo puhul on rõhutatud tema uuendustetooja rolli.[23] Luuletustes kasutas ta kõnelisi rütme ja intonatsiooni.[24] Vallisoo pani inimeste hääled oma luuletustes kõnelema.[25]

Ballaadilisus[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo luulet loetakse ballaadiliseks.[17][4][13] Hinged rahvaluulest ja usundist tegutsevad tema luules justkui rõõmsa värvilise valguse käes.[14] Vallisoo üheks lemmikvõtteks oli reaalse ja irreaalse segiajamine,[7] metafüüsilise sõnumi edasiandmine nii argimaailma kui pauside kaudu.[23] Tema luuletustes ületatakse mängeldes ka suured ajalised ja ruumilised vahemaad.[26] Mari Vallisoo kui matemaatikust luuletaja hilisema perioodi loomingus hakkas igapäevasus kohtuma aga pigem teaduse ja haridusega.[17] Vallisoo luuletas lihtsatest ja olulistest asjadest, mis inimese jaoks esmatähtsad. Tema sõnumiks näib olevat mõistmine, halastus ja armastus.[16] Arvustajad on nimetanud kergust, millega Mari Vallisoo käsitles ka kõige raskemeelsemat ainet.[13] Vallisoo kirjutas isegi surmakujundid romantilise iluga.[15] Lugejale jääb "õhku-tõusva, hõljutava rõõmu tunne. Nagu kiigel," kirjutas Hando Runnel, "kus allapoole liugleja tunneb südame alt külmaks minekut kah ikka kõhedavõitu rõõmu, mitte kurbuse ega traagikana.”[26] Traagilise kõrval tavatses Mari Vallisoo kohe esitada koomilist, kujundades neist lahutamatu paari.[27] Mari Vallisoo luuletuste juures on pandud tähele, et ta kasutas sõnu ka varjamiseks ja ütlemata jätmiseks ning et tema varjamine polegi niivõrd varjamine, vaid meeleheitlik osutamine. Vallisoo ütlematajätmine tuleb eriti esile luuletustes, milles küsitakse, aga vastust ei anta.[7] Sageli pööras Vallisoo üllatava käiguga luuletuse hoopis teiseks[6] või viis paari viimase reaga seniöeldu uuele, müütilisele tasandile.[7] Mari Vallisoole on omistatud justkui nägijapilk, mis jälgis elu ja maailma kusagilt kõrgelt ja kaugelt.[28][13] Mõnede Vallisoo luuletuste juures on tunnetatud nagu võluväge.[29]

Võrdlusi teiste luuletajatega[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisood on tõstetud esile kui olulist ja originaalset eesti luuletajat.[21] Tema luulet on võrreldud Anna Haava,[26] Juhan Liivi,[22] Betti Alveri,[30][31] Marie Underi,[31] Doris Kareva[19][31] ja Viivi Luige omaga.[19]

Kodavere murrak[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo luuletas ka kodavere murrakus[19][4][32][11] ning teda on Juhan Liivi ja Anna Haava kõrval tunnustatud kui selle keelekuju kõige silmapaistvamat kasutajat värsivormis.[17][25][3]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Vallisoo luuletusi on tõlgitud inglise, hollandi ja galeegi keelde,[20] samuti itaalia, saksa, vene, ungari ja rumeenia[10] ning kreeka keelde.[33]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kallid koerad", Eesti Raamat 1979
  • "Kõnelen sinuga kevadekuul", Eesti Raamat 1980
  • "Rändlinnud kõrvaltoas", Eesti Raamat 1983
  • "Kõnelevad ja lendavad", Eesti Raamat 1986
  • "Sünnisõnad ja surmasõnumid", Eesti Raamat 1991, ISBN 5450011784
  • "Ainsuse olevik", Ilmamaa 2000, ISBN 9985878760
  • "Laotuse õlman. Kõllane õtak. Ussisõnad" (kassett koos Hendrik Adamsoni ja Mats Traadiga), Ilmamaa 2001, ISBN 9985770366
  • "Ussisõnad: Kodavere keeles", Ilmamaa 2001
  • "Koidutäht koolivihikus", Ilmamaa 2011
  • "Tabamatu toalävel: valik 1979–2000" (valikkogu), Tartu Ülikooli Kirjastus 2011
  • "Viimane vihim", 2013
  • "Mälestusi maailmast : 1966-2013", Ilmamaa 2015

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Tartu Ülikool: Estonian Writers Online Dictionary
  2. ↑ Hellar Grabbi, Vabal häälel: Mõtteid kahesajast eesti raamatust, Tallinn, Virgela, 1997, lk 257
  3. ↑ 3,0 3,1 Mari Niitra, Mari Vallisoo kõnetab lugejat Kodavere kiälen, Postimees AK 27.05.2023, lk 4A
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Eesti kirjanike leksikon, lk 645, Tallinn: Eesti Raamat, 2000
  5. ↑ 5,0 5,1 Janika Kronberg, Muinasjutuvestja argises maailmas: Mari Vallisoo 50, Eesti Päevaleht, 13.11.2000, lk 10A
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Rutt Hinrikus, Märkamatu luuletaja Mari Vallisoo, Eesti Päevaleht, 23.02.2001
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Tiia Toomet, Mari Vallisoo Rändlinnud kõrvaltoas, Edasi, 26.11.1983, lk 5
  8. ↑ Tuuli Vallisoo ja Ann Kilk, Saateks Mari Vallisoo raamatus "Mälestusi maailmast", Tartu, Ilmamaa, 2015, lk 8
  9. ↑ Rein Veidemann, Kodukotuse kauged kajad, Postimees, 15.02.2014, lk 7
  10. ↑ 10,0 10,1 Ann Kilk, Mari Vallisoo elulugu vanema õe silmade läbi Mari Vallisoo raamatus "Mälestusi maailmast", Tartu, Ilmamaa, 2015, lk 598
  11. ↑ 11,0 11,1 Arno Oja, Sassukvere luuletav õunapuu, raamatus "Kajaloodi vari: artikleid ja arvustusi 1989 - 2016", Eesti keele sihtasutus, 2016, lk 69
  12. ↑ 12,0 12,1 Ilmar Palli, Lapsepõlve lummavad lõhnad, Maaleht, 12.10.2006, lk 21
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 Tiia Toomet, Luuletaja, kelle soontes voolab kodaverd, Mari Vallisoo raamatus "Mälestusi maailmast", Tartu, Ilmamaa, 2015, lk 10 - 27
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Udo Uibo, Eesti luule 1983, Looming, 1984 nr 3, lk 401
  15. ↑ 15,0 15,1 Andres Langemets, Armastus ja kaotus, Keel ja Kirjandus, 1980 nr 11, lk 689
  16. ↑ 16,0 16,1 Sirje Olesk, Eksistentsiaalne luule. Liiga püha?, Sirp ja Vasar, 23.01.1987, lk 5
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 Mart Velsker, Üks luuletaja ja tema muutumised, Keel ja Kirjandus 2016, nr 5, lk 383 - 388
  18. ↑ Rein Veidemann, Ammu olnud, Postimees AK, 21.05.2016, lk 9
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Sirje Kiin, Valvab, et meil surm ei ununeks, Sirp, 17.01.1992, lk 4
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Jüri Talvet, saatesõnad Mari Vallisoo luulekogu Tabamatu toalävel ümbrispaberi sisekülgedel, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011
  21. ↑ 21,0 21,1 Jüri Talvet, Kõnelen sinuga sügiskuul, Looming, 2000 nr 11, lk 1702 - 1704
  22. ↑ 22,0 22,1 Rein Veidemann, Parimatest parimad luulekogud, Postimees, 25.02.2012, lk 9
  23. ↑ 23,0 23,1 Tiit Hennoste, Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal, Vikerkaar, 1997 nr 1 – 2, lk 118 - 124
  24. ↑ Hasso Krull, Muusikat ja kirjatähti, Looming, 1991 nr 12, lk 1705 - 1707
  25. ↑ 25,0 25,1 Mart Velsker, Luulejutud, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 202 –204
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud, Looming 1980, nr 8, lk 1194 - 1196
  27. ↑ Anneli Mihkelev, Kohtumine olevikus, Sirp, 11.02.2000, lk 6
  28. ↑ Veronika Kivisilla, Ka viimse vihma taga on päike, Looming, 2014 nr 2, lk 273 - 274
  29. ↑ Doris Kareva, Vallisoo Valhalla-vaip, Eesti Ekspress, Areen, 23.02.2000, lk B13
  30. ↑ Aivo Lõhmus, Kitsus ja laius, kodu ja kodutus, Looming, 1979 nr 8, lk 1187 - 1188
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 Sulev Oll, Luuletaja Mari Vallisoo lõplik vaikimine, Maaleht, 15.08.2013, lk 24
  32. ↑ Ain Kaalep, Kolm kingitust ühes karbis, Looming, 2002 nr 8, lk 1256
  33. ↑ Estonian Literature Centre
  34. ↑ Tartu Linnaraamatukogu
  35. ↑ Tartu Kultuurkapitali 2000. aasta loomingulised stipendiumid, Sirp, 11.02.2000, lk 4
  36. ↑ Eesti Ekspress

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mari_Vallisoo&oldid=6454219"