Marcabru

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Marcabru vida ja pilt temast käsikirjas BnF MS 12473 fo 102

Marcabru (oksitaani hääldus: [maɾkaˈbɾy]; sündinud 12. sajandi esimesel poolel, loomeperiood ca 1130–1150), on üks varastest Lõuna-Prantsusmaa trubaduuridest. Teise põlvkonna trubaduuridest on ta Jaufré Rudeli kõrval üks kuulsamaid. Teda peetakse trobar clus leiutajaks ja ta on esimeste teadaolevate pastorelli ning tentsooni autor.

Tema kohta pole palju teada, käsikirjades leidub Marcabru luuletuste eel küll kaks elulookirjeldust (oksitaani keeles vida), kuid mõlemad paistavad tuginevat vihjetele, mille annavad luuletaja tekstid, mitte faktidele.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnevõrra ebatavaline varase perioodi trubaduuride hulgas on luuletaja mittearistokraatlik päritolu. Lühikese eluloo järgi käsikirjas BnF MS 12473, oli Marcabru (seal nimevorm Marcabrun) pärit Gascogne'ist ja oli Marcabrunela-nimelise vaese naise poeg (marca bruna võib tähendada oksitaani keeles tume märk = sünnimärk?[1] või ülekantud tähenduses keegi, kes kirjutab hämaralt[2]). See vihje on pärit ta luuletusest "Dire vos vuoill ses doptanssa".

Pikem elulookirjeldus käsikirjas MS. Vat. Lat. 5232 väidab, et Marcabru jäeti lapsena rikka mehe ukse taha ühegi viiteta tema päritolule. Vida järgi kasvas ta üles Aldric del Vilari juures, õppis luuletama Cercamonilt, algul kutsuti teda Pan-perdut (oksitaani keeles on pan perdut 'kaotatud leib') ja hiljem Marcabru, sai kuulsaks ja Gascogne'i krahv, kelle kohta ta oli palju halba kirjutanud, tappis ta lõpuks[3]. See elulookirjeldus paistab lähtuvat Aldrici luuletusest "Tot a estru" ja Marcabru tekstist "D'aiso lau Dieu" (sõnavahetus Aldric del Vilari ja Marcabru vahel) ja puhtalt oletustest.

Tänapäeval tehtud oletused luuletaja päritolu ja käekäigu kohta põhinevad tekstide keeleteaduslikul analüüsil ja kaudsetel vihjetel kirjalikes dokumentides. Pärit tõesti suure tõenäosusega Gascogne'ist (murdepärasused luuletaja tekstides toetavad seda), on ta 1130. aastatel juba seotud krahv Guilhem X (Akvitaania hertsogi, esimeseks trubaduuriks peetava Guilhem d'Aquitaine'i poeg) õukonnaga Poitiers's. 1137. aastal saadab ta hertsogi tütart Eleanore'i Pariisi selle tulevase abikaasa, Prantsuse kuninga Louis VII õukonda. Sinna ei jää Marcabru kauaks, vaid reisib Alfonso Jordani, Toulouse'i krahvi kaaskonnas Põhja-Hispaaniasse Kastiilia ja Leóni kuninga Alfonso VII õukonda, kus tehakse ettevalmistusi Pürenee poolsaare tagasivallutamiseks. Alfonso õukonna jaoks loob luuletaja 1140. aastatel poliitilist luulet kavandatava sõjakäigu kiituseks. Ladinakeelse algusreaga ristisõjalaulus (canso de la crozada) "Pax in nomine Domini!" nimetab ta rekonkistat pesuruumiks (lavador)[4], milles hinged saavad niisama puhtaks kui ristiretkel Pühale Maale.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tekstid[muuda | muuda lähteteksti]

Marcabrule omistatakse 44 luuletust (neli neist on säilinud koos kirjapandud meloodiatega). Ehkki luuletaja hariduskäigust pole midagi teada, paistab ta olevat õpetatud mees. Tekste on ta kirjutanud peaaegu kõigis rüütliluule žanrides. Luule stiil on intellektuaalne, sageli tahtlikult keeruline, mõnikord obstsöönne. Väga ebatavaline trubaduuri kohta on misogüünia Marcabru tekstides, ta on valdavalt kriitiline isandate ja aadlidaamide moraali suhtes, heites neile ette "vale", see tähendab vaid lõbujanule suunatud armastust, lisaks häbimärgistab ta kirikuinimeste silmakirjalikkust[5][6].

Marcabru on keerulise ja vaid kitsale ringkonnale arusaadava hämara trobar clus' stiili looja, mis läks trubaduuride seas moodi tema kirjutatud luule eeskujul (väljend trobar clus on hiljem tekkinud)[7]. Enamik tema luulest on keeruka meetrikaga, allusiooniderikas, hämarate metafooridega ja ümberütlev, ta sõnavara on väga rikkalik ja ta kasutab palju senitundmatuid sõnu, mis võivad olla tema enda leiutatud. Marcabru luulest on mõjutatud hilisemad trobar clus' viljelejad Peire d'Alvernhe, Raimbaut d'Orange, Arnaut Daniel ja ainsana naistest trobairitz Lombarda.

Marcabrult pärinevad esimesed teadaolevad pastorellid (pastorela), need aga pole mingid karjuseidüllid, vaid luuletaja kritiseerib tekstis lihahimu tühisust. Kõige tuntumas pastorellis "L'autrier jost' una sebissa" annab ühiskonna alamkihti kuuluv karjusneiu teda võrgutada püüdvale rüütlile arukaid vastuseid ja näitab tolle soove naeruväärsena[8]. Ühes teises annab võrgutajale äraütleva vastuse daam, kelle abikaasa on ristisõjas.

Marcabrule omistatakse ka esimene tentsoon (tenso), "Amics Marchabrun, car digam", milles ta debateerib trubaduur Ugo Catolaga armastuse loomuse üle ja arutleb käitumise allakäigust õukonnas[9]. Päris mitu tema luuletust on otsene vastus mõne teise poeedi loomingule[10].

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Marcabru luuletustest neli on säilinud koos meloodiaga[11]:

  • Pax in nomine Domini!
  • L'autrier jost'una sebissa[12]
  • Dire vos vuoill ses doptanssa[13]
  • Bel m’es cant son li frug madur

Samuti on teada veel kolm meloodiat luuletustele, mida peetakse Marcabru luule kontrafaktuurideks.

Tõlked eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Kantsoon (antoloogias nimetus romanss) "Rohtaias, kaevu lähedal" ("A la fontana del vergier"), tõlkinud Ain Kaalep. Ilmunud kogumikus "Maailmakirjanduse lugemik" (Koolibri, 1993).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]