Falklandi saared

Falklandi saared ja sõltkonnad
	inglise Falkland Islands and Dependencies
	Falklandi saarte lipp Falklandi saarte vapp
	Pindala: 12 200 km²
	Elanikke: 3398 (2016)
	Rahvastikutihedus: 0,28 in/km²
	Keskus: Stanley

Falklandi saared on Suurbritannia meretagune ala, mida Malviini saarte (Islas Malvinas) nime all nõudleb ka Argentina. Pealinn on Stanley (endine Port Stanley).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Avastuslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ajal, kui eurooplased Falklandi saared avastasid, olid need asustamata. Ometi näitavad nooleotsaleiud Ida-Falklandi lõunaosast ja puukanuu jäänused, et indiaanlased, tõenäoliselt jaganid Tulemaalt, olid saarel korduvalt varemgi käinud ja võib-olla ka elanud. On oletatud, et just nemad viisid neile saartele falklandi rebased ja võib-olla isegi aretasid need.

Saarestiku esmaavastaja pole teada. Kaartidele ilmus ta 16. sajandil, nii et avastajatena on nimetatud Amerigo Vespuccit (1502), Fernão de Magalhãesi (1520) ja Esteban Gómezt (1520). Viimane nimetas saared Sansóni saarteks (pigem käis see Jasoni saarte kohta), mis tegelikult on Falklandi saarte loodepoolne, asustamata osa. Seda nime kasutati 16. sajandil kogu Falklandi saarte ala kohta.

9. augustil 1592 ajas torm saarte juurde inglase John Davise laeva. Davis oli Thomas Cavendishi ekspeditsiooni ühe laeva kapten. Davis uskus, et ükski inimene pole neid saari varem näinud, ja Inglismaal tunti seda maa-ala hiljem mõnda aega Davise maana.

1594 külastas saari Richard Hawkins, kes iseenda ja neitsiliku kuninganna Elizabeth I nime järgi nimetas saarestiku Hawkinsi Neitsimaaks.

1600 külastas saari Hollandi kapten Sebald de Weert, kes nimetas nad Sebaldi saarteks. Selle nime all tunti neid Hollandis kuni 19. sajandini.

Inglise kapten John Strong seilas 1690 esimesena läbi Ida- ja Lääne-Falklandi vahelise väina ja nimetas selle Falklandi kanaliks admiraliteedi töötaja Anthony Cary, vikont Falklandi järgi, kes oli ekspeditsiooni rahastanud. Pärastpoole sai Cary admiraliteedi juhiks ja väinale antud nimi kinnistus kogu saarestikule.

Koloniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kolonistid Falklandi saartel olid prantslased, kes 1764 rajasid Louis Antoine de Bougainville'i juhtimisel Ida-Falklandile Port Louis' asula. Kolonistid nimetasid saarestiku Bretagne'i poolsaarel asuva sadamalinna Saint-Malo järgi Malviinideks (Îles Malouines). Sealt pärineb ka saarestiku hispaaniakeelne nimi Islas Malvinas.

Aastal 1765 saabus inglise kapten John Byron, kes nimetas Lääne-Falklandil asuva loodusliku sadama Port Egmontiks ja kuulutas kogu saarestiku Suurbritannia asumaaks. Ta ei teadnud, et Ida-Falklandil juba elavad prantslased.

1766 asutas kapten John McBride Port Egmontisse briti asula. See oleks viinud äärepealt sõjani Suurbritannia ja Hispaania vahel, kes mõlemad saart endale taotlesid. Prantsusmaa nõustus oma kolonistid ära viima. Nende asemele tulid hispaanlased, kes nimetasid Port Louis' Port Soledadiks.

Hispaanlased likvideerisid brittide asula 1770, see taastati 22. jaanuaril 1771 ja hävitati uuesti 1774. Suurbritannia loobus saari asustamast, ent kinnitas oma pretensioone saartele. Port Soledad lõpetas tegevuse 1811. See allus Buenos Airesele ja kui asula likvideeriti, teatas ka Hispaania oma võimu jätkumisest saarte üle.

Argentina teatas iseseisvudes 1816 nõudlusest Malviinidele ning alustas 1820 koloniseerimist. 1823 saabusid esimesed elanikud, kellest Luis Vernet määrati 1829 saarestiku esimeseks kuberneriks.

Selgus, et põllunduseks on saar ebasoodne, aga piraatluseks väga soodne, sest valitsus seda ei takistanud. 1831 purustas ameeriklasest kapten Silas Duncan Port Soledadi, leidis seal märke vähemalt 4 USA kalalaeva kaaperdamisest ja paljaksröövimisest ning viis kogu elanikkonna, mis küündis umbes 40 inimeseni, oma laevaga Argentinasse tagasi, vahistades neist 7 piraatluse süüdistusega.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1974 esitas Suurbritannia Argentina president Juan Perónile kava, mille kohaselt oleksid Falklandi saared Suurbritannia ja Argentina ühisomand – näiteks oleks saareelanikel olnud nii Suurbritannia kui ka Argentina kodakondsus. Kuigi Perónile see kava meeldis, suri ta kõigest 20 päeva pärast 1. juulil. Kuna Suurbritannia ei usaldanud tema järglast presidenditoolil, tema leske Isabel Peróni, siis jäi plaan täitmata.^[2]

Tüli saarte kuuluvuse üle põhjustas 1982. aastal Falklandi sõja, mille Suurbritannia võitis. Sõjategevuse käigus sai surma üle 1000 inimese, maasse kaevati 20 000 maamiini, mida ei ole siiani kahjutuks tehtud. Argentina ei ole siiski loobunud nõuetest saartele.