Mine sisu juurde

Malailased

Allikas: Vikipeedia
Malai perekond traditsioonilises riietuses
Malai rahvuskangelane Hang Tuah oma kuulsaima tsitaadiga: Ta' Melayu Hilang Di-Dunia 'Malai ei kao maailmast'
Malailased Terengganus. Miniatuur Boxeri koodeksist (1590)
Malai abielupaar traditsioonilises rõivastuses pärast abielutseremooniat (akad nikah) bersanding '​i tseremoonia ajal. Peigmees kannab baju melayu '​t koos songkok '​i ja songket '​iga, pruut aga baju kurung '​it koos tudung '​iga

Malailased (malai keeles Orang Melayu või Melayu, jawi kirjas اورڠ ملايو‎) on austroneesia rahvaste hulka kuuluv etnoreligioosne rühm, kes elab põhiliselt Kagu-Aasias.

Malailased on ajalooliselt pärit Malaka poolsaarelt, Sumatra saare idaosast, Kalimantani saare rannikult ja nende vahel asuvalt väiksematest saartest koosnevast Riau saarestikust[1]. Algselt rännati Ida-Sumatralt Malaka poolsaarele või Riau saarestikku.

Malailased on keele, kultuuri, kunstide ja elukorralduse poolest mitmekesised. See on tingitud sadade aastate pikkusest sisserändest ning etnoste ja hõimude assimileerumisest Mere-Kagu-Aasias. Malailased pärinevad varajastest malai keeli kõnelevatest austroneeslastest ja austroaasia hõimudest, kes rajasid merekaubandusriike ja kuningriike (Brunei, Kedahi, Langkasuka, Gangga Negara, Chi Tu, Nakhon Si Thammarati, Pahangi, Melayu, Srivijaya, Pattani ja Chăm Pa).[2][3]

Melaka sultanaadi rajamine 15. sajandil vallandas suure pöörde malailaste ajaloos, mille tähtsus seisneb selle kaugeleulatuvas poliitilises ja kultuurilises pärandis. Arvatakse, et tol ajal kujunesid välja tavalised malailuse tunnused – islam, malai keel ja malai traditsioonid –, mille tagajärjel toimus malailaste kui etnoreligioosse rühma etnogenees.[4] Kirjanduses, arhitektuuris, kulinaarias (malai köök), traditsioonilises rõivastuses, etenduskunstides, võitluskunstides ja õukonnatraditsioonides lõi Melaka eeskuju, mida hilisemad malai sultanaadid jäljendasid. Malai sultanaatide kuldajal Malaka poolsaarel, Sumatral ja Kalimantanil islamiseerimiti ja malaistati palju nende elanikke, eriti hõimudest, nagu batakid, dajakid, Orang Asli ja Orang Laut.[5] Malailaste mõistet on ajaloo vältel laiendatud ka teistele malai maailma etnostele. Tänapäeval kasutatakse seda tähendust peamiselt Malaisias ja Singapuris, kus nende rühmade immigrantide järeltulijaid nimetatakse anak dagang 'kaupmeeste lapsed' (vt Indoneesia päritolu malaislased). Nad pärinevad valdavalt Indoneesia saarestikust, näiteks atšehitest, bandžaritest, baweanlastest, bugidest, mandailingi batakitest, minangkabaudest ja jaavalastest.

Etnonüüm

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Malaisia#Nimi
Muaro Jambi templikompleks Jambi provintsis, mis on seatud islamieelse Melayu kuningriigiga. Melayu–Srivijaya riigi elanikud rajasid oma pealinnas, suuremates linnades ja tähtsates keskustes keerulisi ehitiste süsteeme
Bukit Seguntang (Seguntangi küngas) Palembangis. "Sejarah Melayu" ("Malai annaalide") järgi ilmus sellele mäele Sang Sapurba, mitme Sumatra, Malaka poolsaare ja Kalimantani malai kuningasuguvõsa legendaarne esiisa

Nimetus on võtnud eurooplastele tuttava kuju portugali keeles, kust see jõudis hollandi ja inglise keelde.

Eepos "Malai annaalid" ("Jambi ajalugu") seostab nime Melayu päritolu väikese Melayu jõega Sumatral. See jõgi voolab Batang Hari jõe (tänapäeval Muara Jambi) lähedal Jambi provintsis Sumatra saarel. Eepos väidab ekslikult, et see jõgi suubub Musi jõkke Palembangi juures. Tegelikult suubub see Batang Hari jõkke Jambi provintsis. Melaka rajaja Parameswara oli ühe versiooni järgi Palembangi prints, kes kuulus malayu rahva hulka.[6]

Arvatakse, et nimi tuleb malai sõnast melaju, mis koosneb tegusõna eesliitest me- ja juurest laju ('kiire' või 'kiirenema'). Sellega kirjeldati jõe kiirenevat tugevat voolu.[7]

Teiste seletuste seas on jaava sõna mlayu 'jooksma; põgenev' või malai sõna melaju 'aina kiirenema', mis viitaksid selle rahva suurele liikuvusele ja rändavale loomule.

Fernão Lopes de Barros ("Décadas da Ásia", 1552) mainis, et Parameswara poeg Iskandar Shah[a] nimetas malailased Malaios (malailased) selle järgi, et tema isa pagendati. Afonso de Albuquerque aruande järgi põgenes (malayo) Parameswara Palembangi kuningriigist Melakasse.[8]

Kohanimena

[muuda | muuda lähteteksti]

Paistab, et enne 15. sajandit tähistasid "Melayu" ja selle sarnase kõlaga variandid vana kohanimena Malaka väina piirkonda üldiselt.[9]

Rahvanimena

[muuda | muuda lähteteksti]
Portugali akvarell Melaka malailastest. Umbes 1540. "Códice Casanatense"
Malailaste paar. Illustratsioon Georg Franz Mülleri raamatust "Reise nach Batavia". 1669–1682

Arvatakse, et sõna Melayu hakati etnonüümina laialdaselt kasutama 15. sajandil, kui Melaka sultanaadist sai vägev riik. Sellega eristati kohalikku päritolu elanikke eriti jaavalastest ja taidest.[27] Seda kinnitab 16. sajandi alguse malai sõnaloend, mille koostas Antonio Pigafetta, kes osales Fernão de Magalhãesi ümbermaailmareisil. Selles mainitakse, et väljendit chiara Malaiu (cara Melayu) 'malai moodi' kasutati Mere-Kagu-Aasia tähenduses al parlare de Malaea 'malai keel'.[28]

Klassikalises malai kirjanduses mõisteti malailasi kitsamalt kui tänapäeval. "Hikayat Hang Tuah" (umbes 1700, käsikiri umbes 1849) määratleb malailased Melaka sultanaadi alamatena; Brunei sultanaadi alamaid ei peetud tol ajal malailasteks. "Hikayat Patani" (käsikiri 1876) ei seosta malailastega näiteks Patani sultanaati ega Brunei sultanaati, vaid ainult Johori sultanaati. Kedahi sultanaat ei ole malailaste hulka arvatud ka Kedahi kroonikas "Hikayat Merong Mahawangsa" (umbes 1821). "Hikayat Aceh" (umbes 1625, käsikiri umbes 1675) seostas malailastega ainult Johori sultanaati, kuid kindlasti mitte Acehi sultanaati ega Deli sultanaati.[29][30]

Arv

[muuda | muuda lähteteksti]

Malailasi on üle 30 miljoni[b], sealhulgas Malaisias 17 600 000[c][31], Indoneesias 8 553 791[d][32][33], Tais 2 150 950[34], Singapuris 545 498[e][35], Bruneis 314 560, araabia maades umbes 50 000[36][37], Sri Lankal 40 189, Austraalias 33 183[38], Suurbritannias umbes 33 000, Ameerika Ühendriikides 29 431, Myanmaris 27 000, Kambodžas 18 000, Kanadas 16 920[39] ja Jaapanis 11 287[40]. Erinevad arvud võivad sõltuda sellest, kui laialt malailasi mõistetakse. 2012. aasta andmetel oli malailasi umbes 23 miljonit.[41]

Religioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Peaaegu kõik malailased (üle 99%) on sunniitliku islami järgijad. On ka kristlasi, hinduiste, budiste ja traditsiooniliste usundite järgijaid.

Keel

[muuda | muuda lähteteksti]

Malailased kõnelevad austroneesia keelte hulka kuuluvaid malai keeli, mille standardkeeled on malai keel ja indoneesia keel. Malai keele kirjapanemiseks kasutati algul üht lõunaindia kirja, 14.–15. sajandist araabia kirja (jawi). Praegu kasutatakse põhiliselt ladina kirja. Bruneis on araabia kiri tavaline. Malai keel on Malaisia riigikeel.

Indoneesia malailased kasutavad indoneesia keelt.[42] Tai malailased kasutavad tai keelt. Laialdaset kasutatakse inglise keelt. Religioossel otstarbel kasutatakse araabia keelt. Kapi malailaste emakeel on afrikaani keel.

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Malailaste nahavärv varieerub heledast pronksivärvist tumepruunini.

Levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Nad elavad peamiselt Malaka poolsaarel, Sumatra idaosas ja Kalimantani rannikul. Tänapäeval elavad malailased Malaisias, Indoneesias (Ida- ja Lõuna-Sumatra, Bangka Belitungi saared, Lääne-Kalimantani provints, Riau saared ja Ida-Kalimantani provintsi rannik), Tai lõunaosas (Pattani provints, Satuni provints, Songkhla provints, Trangi provints, Krabi provints, Yala provints ja Narathiwati provints), Singapuris, Brunei ja Myanmari lõunaosa (Taninthayi piirkond)[43]. Malailasi elab ka Ida-Timoris, Madagaskaril ja Filipiinidel, vähemal määral Austraalias, Kanadas, Komooridel, Saksamaal, Jaapanis, Hollandis, Palaul, Saudi Araabias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Hainanil, Hongkongis, Mayotte'il, Uus-Kaledoonias, Põhja-Mariaanidel, Réunionis ja Ameerika Ühendriikides.

Rahvastiku enamiku moodustavad malailased Malaisias (umbes 51%), Brunei sultanaadis (umbes 66%), Tai kolmes lõunapoolses provintsis (66–80 %; vt Tai malaised) ja Indoneesia Bangka-Belitungi provintsis (umbes 72%).[44] Singapuris moodustavad malailased üle 13% elanikkonnast. Nad on suuruselt teine etniline rühm hiinlaste järel. Kõigis Lääne-Malaisia osariikides moodustavad malailased elanikkonna enamiku (alates 53 protsendist Johoris ja Selangoris kuni 95 protsendini Terengganus). Pulau Pinangis ja Kuala Lumpuris on nende osakaal vastavalt 42% ja 41%, mis on peaaegu võrdne hiinlaste osakaaluga. Kahe Ida-Malaisia osariigi Sabahi ja Sarawaki malailased on seevastu selges vähemuses, vastavalt 7,5% ja 23%.

Lõuna-Aafrika Vabariigis elab hinnanguliselt 200 000 Kapi malailast (nende esivanemad pärinesid Hollandi-Indiast), kes moodustavad seal suurima islami kogukonna, kuid on nüüdseks omaks võtnud afrikaani keele. Omaette rühm on ka Sri Lanka malailased.

Riietus

[muuda | muuda lähteteksti]
Mehed, kes kannavad cekak musang '​it ja songket '​it (kõige vasakpoolne) või sarongi (kain sarung)

Meeste traditsiooniline rõivastus koosneb pikast särgist ja pükstest (baju Melayu) ning sarongist, mis mähitakse ümber talje ja mida kantakse pükste peal. Peakatteks on müts songkok. Kõige pidulikumatel puhkudel kantakse eriliselt kokkuvolditud pearätti (tanjak või tengkolok).

Naised kannavad sarongi ja pikka avarat pluusi (baju kurung) või lühikest liibuvat pluusi (baju kebaya) koos sarongiga.

Kunst ja kultuur

[muuda | muuda lähteteksti]
Joget, traditsiooniline malai tants, mis pärineb Melaka sultanaadist

Vanimate kirjandusvormide seas on pantunid (neljarealised salmid), sejarah '​id (kroonikad ja sugupuud), hikayat '​id (rüütliromaanid) ning muinasjutud, näiteks muinasjutt kantšilist. Moodsa kirjanduse rajajaks peetakse Abdullah Abdul Kadir Munshit (1796–1854). 1961. aastal loodi Kuala Lumpuris Malaisia Rahvuslik Kirjanike Liit. Muusikas on omapärane laulustiil keroncong. Rahvuslik orkester kannab nime nobat ning koosneb kolmest trummist, kahest flöödist ja gongidest. Juhtpartiid mängib flööt serunai. Rahvusteater on wayang kulit (nahknukkude teater).[45] Arenenud on ka rahvatantsud. Malai ooper bangsawan rändas külast külla ja andis etendusi rahvamajades. 20. sajandil tõrjus selle kõrvale kino, kuid hiljem see taaselustati.

Meelelahutustest on eriti populaarsed kukevõitlus ja pühvlivõitlus (praegu keelatud), tuulelohede lennutamine (wau),[46] sepak takraw (malai võrkpall),[47] vurride keerutamine (gasing), paadivõistlused ning rahvuslikud võitluskunstid (silat),[48] mis sarnanevad näiteks karatega.

Üleminekuriitused

[muuda | muuda lähteteksti]
Malai pulm (Kuala Lumpur, 2005)

Üleminekuriituste seas on lapse sünniga seotud kombed, tüdrukute kõrvade augustamine 5–10 aasta vanuses ja poiste ümberlõikamine (khitan), samuti kihlus ja pulmad, millega kaasnevad pidusöögid ja araabiakeelsete palvete lugemine. Abielu sõlmitakse islami seaduste kohaselt, kuid pulmad sisaldavad rohkesti islamieelsete uskumuste elemente.[49] Ka matuserituaal järgib islami tavasid: surnukeha mähitakse valgesse surilinasse ja maetakse peaga Meka poole.

Malai köök

[muuda | muuda lähteteksti]
Vürtsikas roog bubur pedas

Toidu põhiosa moodustab riis koos erinevate koostisosadega: liha, köögiviljad, kala. Paljude roogade oluline komponent on kookospiim (santan) ja erinevad vürtsid. Toiduks ei tohi kasutada sealiha, kiskjate ja röövlindude liha, närilisi, roomajaid, usse, surnud või ohverdatud loomi.[50][51]

Pühad

[muuda | muuda lähteteksti]
Paastu lõpu tähistamine ramadaanikuu järel (Pahang-Tua küla, Pahangi osariik, 2011)

Peamised pühad on religioossed: Aidilfitri ehk Hari Raya Puasa (ramadaani lõpp), Aidiladha ehk Korban (ohverdamispäev), Maulud Nabi (prohvet Muḩammadi sünnipäev) ja Awal Muharram (palverändurite päev).[52]

Määratlus Malaisia põhiseaduses

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Malaisia põhiseaduse artikkel 160

Malaisia põhiseaduse artikli 160 lõike 2 kohaselt loetakse malailasteks kõik isikud, kes tunnistavad islamit, kõnelevad malai keelt, järgivad malai traditsioone ning on sündinud Malaisias või Singapuris enne 31. augustit 1957 (Malaia iseseisvumine) või olid sel kuupäeval seal alalised elanikud, samuti nende järeltulijad.

Selle etnoreligioosse rühma identiteedi järgi ei saa olla mitteislamiusulisi malailasi. Mitteislamiusulised või islamist taganenud malailased loetakse ametlikult mittemalailastest Malaisia kodanikeks.

Sellisele religioossele määratlusele on ka vastuseisu. Mõned malailased, eelkõige rahvuslased, kuid ka vasakpoolsed, toetavad malailaste määratlemist vereõiguse põhimõttel.[53]

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Protomalai mudelid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Austroneesia rahvad ja Austroneesia keeled

Protomalailased (malai keeles Melayu asli 'põlismalailased', Melayu purba 'muinasmalailased'), pärinevad Austroneesia rahvaste seast. Arvatakse, et nad rändasid Malai saarestikku 2500–1500 eKr.[54] Tänapäeva tuntumad protomalailaste rühmad on mokenid, džakunid, duanod, temuanid ja Orang Kanaq.[55] "The Encyclopedia of Malaysia: Early History" on toonud välja kolm protomalailaste päritolu teooriat:

  • Yunnani teooria (avaldatud 1889) järgi on protomalailased pärit Yunnanist, kust nad umbes 4000–6000 aastat tagasi välja rändasid. Seda teooriat toetasid Robert Heine-Geldern ja tema meeskond, kelle arvates protomalailased rändasid Mekongi jõe piirkonnast Malaka poolsaarele. Seda teooriat toetavate tõendite seas on Malai saarestikust leitud kivist tööriistad, mis sarnanevad Sise-Aasia tööriistadega, näidates malailaste ja assamlaste kommete sarnasust.[56]
  • Uus-Guinea/meresõitjate teooria järgi (avaldatud 1965) olid malailaste esivanemad väga head meresõitjad, kes liikusid Uus-Meremaa ja Madagaskari vahelisel alal saarelt saarel. Selle teooria järgi olid protomalailased siis negroidide sarnased.[56]
  • Taiwani teooria (avaldatud 1997) järgi rändas rühm inimesi umbes 6000 aastat tagasi Lõuna-Hiinast välja; osa neist liikus Taiwani saarele (tänapäeva Taiwani põlisrahvad on nende järeltulijad), seejärel Filipiinidele ja hiljem Kalimantanile (umbes 4500 aastat tagasi; tänapäeva dajakid ja teised rühmad). Need muistsed rahvad jagunesid seejärel: osa suundus Sulawesile, teised liikusid edasi Jaavale ja Sumatrale. Kõik need rahvad kõnelevad tänapäeval austroneesia keeli. Viimane rändelaine jõudis Malaka poolsaarele umbes 3000 aastat tagasi. Üks Kalimantanilt pärit alamrühm rändas umbes 4500 aastat tagasi Chăm Pa piirkonda tänapäeva Kesk- ja Lõuna-Vietnami alal. Lisaks leidub jälgi ka Dong Soni kultuuri ja Hòa Bìnhi kultuuri rändest Vietnami ja Kambodža alalt. Kõigil neil rühmadel on ühine geneetiline ja keeleline päritolu, mis ulatub tagasi Taiwani saarele, ja nende muistsete esivanemate juured on Lõuna-Hiina alal.[57]

Deuteromalailased

[muuda | muuda lähteteksti]
Palembangi naised traditsioonilises rõivastuses, songket '​ist tehtud baju kurung '​is. Seda riietust seostatakse tavaliselt malai päritolu naistega

Deuteromalailased on rauaaja rahvas, kes osalt põlvneb hiljem saabunud austroneeslastest, kes tõid kaasa arenenud põllumajandustehnikad ja uued teadmised metallidest.[58][59][60] Deuteromalailased ei olnud nomaadid nagu nende eelkäijad: nad elasid kampungites (külades), mis olid ühiskonna põhiüksused. Need paiknesid tavaliselt jõe või mere ääres. Nad olid üldiselt toidu ja muude esmavajaduste poolest eneseküllased. 1. sajandi lõpuks eKr hakkasid kampungid mingil määral välismaailmaga kauplema.[61] Deuteromalailasi peetakse tänapäeva malailaste otsesteks esivanemateks.[62]

Sundamaalt levimise mudel

[muuda | muuda lähteteksti]

Üks uuem teooria väidab, et Malaka poolsaare rahvastik ei tekkinud mitte mandrilt tulnud rände tulemusel, vaid Malaka poolsaare, Indoneesia saarestiku ja tollal üle veepinna ulatunud mandrilava (Sundamaa) jääaegne rahvastik kujunesid kohapeal esimestest sinna jõudnud inimestest ja levis sealt hiljem mandrile. Selle teooria pooldajate arvates annab selline levikumudel keeleliste, arheoloogiliste ja antropoloogilistele andmetele lihtsama ja loogilisema seletuse kui varasemad mudelid, eriti Taiwani mudel.[63] Seda teooriat toetavad ka uuemad geneetilised andmed, mille on esitanud Human Genome Organisation. Nende järgi toimus Aasia esmane asustamine ühe rändelainena läbi Kagu-Aasia. Selle rändetee keskseks piirkonnaks peetakse tänapäeva malailaste ala. Selle mitmekesisus kujunes suuresti kohapeal, ilma et oleks tarvis postuleerida suuri rändeid mandrilt. Rahvastiku levikut võis soodustada jääaja lõpus toimunud merepinna tõus, mis uputas suuri maismaa-alasid ja sundis inimesi uutele aladele liikuma.[64][65]

Selle teooria toetaja Stephen Oppenheimer on veel väitnud, et rahvaste edasine levik toimus kolme kiire lainena, mida ajendas meretaseme tõus jääaja lõpus, ja et see ränne levitas rahvaid ning nende kultuuri, müüte ja tehnoloogiat mitte ainult Kagu-Aasia mandrile, vaid Indiasse, Lähis-Itta ja Vahemeremaadele välja. Kriitikud on leidnud, et tema ideed esialgse asustuse ja leviku kohta väärivad edasist uurimist, kuid on olnud skeptilised tema väidete suhtes laiema leviku kohta.[66][67][68]

Geneetilised tõendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Malailased on austroneesiakeelne etniline rühm Mere-Kagu-Aasias ja Malaka poolsaarel. Ühe 2015. aasta uuringu andmetel on Lääne-Malaisia, Singapuri, Indoneesia ja Sri Lanka malailastel neli peamist päritolukomponenti: austroneesia (17%–62%), protomalai (15%–31%), Ida-Aasia (4%–16%) ja Lõuna-Aasia (3%–34%). Kuid austroneesia ja Kagu-Aasia põlisrahvaste komponent olid Malaka poolsaare, Singapuri ja Indoneesia malailaste puhul olulisemad kui Ida-Aasia ja Lõuna-Aasia komponent. Seevastu Sri Lanka malailastel on Lõuna-Aasia päritolu umbes 34%, nii et nad on geneetiliselt suhteliselt eristuvad.[69]

Ühes 2021. aasta uurimuses jõuti järeldusele, et Ida-Aasia basaalliin ehk Ida- ja Kagu-Aasia liin ehk ESEA (vaata Ida-Aasia rahvad), millest põlvnevad tänapäeva ida- ja kaguaasialased, polüneeslaste ja Siberi põlisrahvad, tekkis umbes 50 000 eKr Mandri-Kagu-Aasias ja laienes mitme rändelainena lõuna ja põhja poole. ESEA liin ja hilisem austroaasia keeltega seotud liin levisid Mere-Kagu-Aasiasse enne austroneesia keelte levikut. Austroneesiakeelsed inimesed jõudsid siis Taiwani ja Põhja-Filipiinide aladele oletatavasti 10 000–7 000 eKr Lõuna-Hiina rannikult ja levisid sealt kogu Kagu-Aasia saarestikku. Uurijad järeldasid, et austroneesia keelte levik Kagu-Aasia saarestikku ja Polüneesiasse sai alguse Filipiinidelt, mitte Taiwanilt, ning tänapäeva austroneesiakeelsed rahvad, sealhulgas malailased, on pärinevad peamiselt kõige varasematest ESEA rühmadest, Mandri-Kagu-Aasiast pärit austroaasia migrantidest ja Filipiinide austroneesiakeelsetest meresõitjatest, ilma suurema segunemiseta varasemate kohalike rühmadega.[70][71]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

India mõju

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Suur-India
Chedi Phra Borommathat, stuupa Tais Nakhon Si Thammaratis. See oli tunnistajaks vägeva budistliku kuningriigi Tambralinga tõusule ja langusele. See riik suutis vallutada Jaffna kuningriigi Sri Lankal

Pole kindlaid tõendeid selle kohta, millal leidsid aset indialaste esimesed merereisid üle Bengali lahe, kuid ettevaatlikel hinnangutel jõuti malai rannikule hiljemalt 2000 aastat tagasi. Bujangi orust on avastatud kaide jäänuseid, rauasulatuskohti ja 110. aastasse pKr dateeritud savitellistest rituaalne ehitis. See näitab, et mereline kaubatee Lõuna-India tamili kuningriikidesse (vt Tamil Nadu) oli juba 2. sajandil olemas.[72]

Kaubanduse kasvu tõttu Indiaga puutus suure osa Mere-Kagu-Aasia rannikualade elanikud kokku suurte usunditega – hinduismi ja budismiga. Kogu selles piirkonnas avaldas India väga sügavat mõju. Paistab, et just sealt toodi arhitektuur, skulptuur, kiri, monarhia, usund, raud, puuvill ja hulk kõrgkultuuri elemente. India usundid, kultuuritraditsioonid ja sanskrit hakkasid kogu piirkonnas levima. Ehitati India stiilis hinduistlikke templeid, kohalikud valitsejad hakkasid end nimetama radžadeks ja võtsid valikuliselt üle India valitsemissüsteemi jooni.[73]

Kristliku ajaarvamise alguses tekkisid Sumatra ja Malaka poolsaare rannikualadel malai riigid, sealhulgas Srivijaya, Nakhon Si Thammarati kuningriik, Gangga Negara, Langkasuka, Kedah (Bujangi org), Vana Pahangi kuningriik, Melayu kuningriik ja Chi Tu. 7.–13. sajandil said paljud neist väikestest sageli jõukatest merekaubandusriikidest Srivijaya mandala osadeks.[74] See oli suur linnriikide konföderatsioon, mille keskus asus Sumatral.[75][76] Selle perioodi algusest on teada sõna Malayu esimesed kirjalikud mainimised, nimelt hiina allikatest 644 pKr. Hiljem, 14. sajandi keskel, oli sõna "malai" juba sarnase päritolu, kultuuri ja keelega rahva tunnustatud nimetus.[77]

Srivijaya mõju ulatus kõigile Sumatra ja Malai poolsaare rannikualadele, Lääne-Jaavale ja Lääne-Borneole, samuti Malai saarestiku ülejäänud piirkondadesse. Srivijayal olid head suhted nii Hiina kui ka Indiaga. Hiina ja India vaheline merekaubandus kulges läbi Malaka väina. Srivijaya rikkus tuli peamiselt rahvusvahelisest merekaubandusest (sadamamaksudest, vahenduskaubandusest ja kaupmeeste teenindamisest). Riigi hiilgeajal oli ametlik keel vanamalai keel, millest sai sanskriti asemel piirkonna lingua franca.[78] Srivijaya ajastut peetakse malai kultuuri kuldajastuks.

Srivijaya hiilgus hakkas aga järsult kaduma, kui tamilite Chola riik korraldas 11. sajandil rea rüüsteretki. Pärast Srivijaya langemist 1025 pKr sai Melayu kuningriigist Jambis Sumatral piirkonna kõige mõjukam malai riik.[79] 13. sajandi lõpuks aga hävitasid jaavalastest sissetungijad Pamalayu ('sõda malailaste vastu') sõjakäiguga malai impeeriumi viimasedki jäänused Sumatral.[80]

Aastal 1299 rajas Palembangi päritolu malai prints Sang Nila Utama impeeriumi ustavate teenijate Orang Lauti toetusel Singapuri kuningriigi Temasekis.[81] Tema dünastia valitses seda saareriiki 14. sajandi lõpuni, mil malailasi jälle ründasid jaava sissetungijad. Aastal 1400 suundus tema lapselapselapselaps Parameswara põhja poole ja rajas Melaka sultanaadi.[82] See uus riik sai Srivijaya järglaseks ning päris suure osa selle kuninglikest ja kultuurilistest traditsioonidest, samuti märkimisväärse osa oma eelkäija territooriumist Palembangis.[83][84][85]

Srivijaya laienemine Palembangist 7.–13. sajandil; riiki hakati hiljem enne selle hävingut nimetama Melayu kuningriigiks. 14. sajandil rajas Palembangis sündinud prints Parameswara Melaka sultanaaadi, tuues uude riiki kaasa vana Palembangi õukonna traditsioonid ja identiteedi

Poolsaare põhjaosas täitis pärast Srivijaya kokkuvarisemist tekkinud võimuvaakumi 12. sajandil kiiresti tugevnev Tambralinga kuningriik. 13. sajandil ja 14. sajandi alguse vahel suutis see riik oma mandalasüsteemi kaudu allutada suure osa Malaka poolsaarest. Sõjakäik, mida juhtis Chandrabhanu Sridhamaraja (1230–1263), vallutas aastatel 1247–1258 Jaffna kuningriigi Sri Lankal. Lõpuks sai ta aga 1263. aastal lüüa Tamil Nadust tulnud Pandya riigi vägedelt ia Pandya riigi valitseja Sadayavarman Sundara Pandyan I vend tappis ta.[86] See sissetung oli Kagu-Aasia ajaloos erakordne sündmus: see oli ainus kord, kui korraldati meresõjaretk nii kaugele Kagu-Aasiast.

Malai riigikorraldus levis sellel ajal ka väljapoole Sumatrat ja Malaka poolsaart. Näiteks üks Tambralinga prints krooniti Lavo kuningriigis Kesk-Tai alal. Tänapäeva Lääne-Kalimantani provintsi alal rajati Tanjungpura kuningriik.

Islamistamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Islami levik Aasias ja Malaistamine
"Dajaki-malai" vendluse monument Lääne-Kalimantani provintsimuuseumis, Pontianak, Indoneesia

11.–15. sajandis jõudis piirkonda islam ja Malaka poolsaare edelarannikule rajati suur sadamalinn Melaka[87] Need kaks sündmust olid malailaste ajaloos pöördelised.

Kampung Lauti mošee, Tumpat, Kelantani osariik. See Malaisia vanim säilinud mošee ehitati 1730ndatel

Islam jõudis Kedahi, Peraki, Kelantani ja Terengganu osariigi ala rannikule juba 12. sajandi alguses.[88] Kõige varasem arheoloogiline tõend islami levikust Malaka poolsaarel on 14. sajandist pärinev Terengganu kirjakivi, mis leiti Malaisia Terengganu osariigist. Alates 13. sajandist hakkas islam kujunema malai identiteedi üheks määravaks osaks. Selle levikut ja arengut piirkonnas mõjutasid kaubandus, islamiõpetlaste tegevus ja Kagu-Aasia piirkonade vaheline suhtlus.


Malai rassi levik Meyeri konversatsioonileksikoni (1885) järgi

Rassiteooria

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Malai rass

Johann Friedrich Blumenbachi rassiteoorias nimetati malailasteks peaaegu kõiki Kagu-Aasia rahvaid ja nad paigutati mongoliidsesse rassi.[89]

Märkused

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Portugallaste traditsioonis on Parameswara ja Iskandar Shah eri isikud.
  2. ↑ Malailaste määratlused võivad riigiti erineda. Eriti erinevad on need ühelt poolt Malaisias ja Singapuris, kus need langevad peaaegu kokku, ja teiselt poolt Indoneesias.
  3. ↑ Malailaste määratluse kohta Malaisias vt Malaisia põhiseaduse artikkel 160.
  4. ↑ See arv hõlmab üksnes neid etnilisi rühmi, mis kuuluvad Indoneesia valitsuse kriteeriumi järgi nimetuse "malai" (Melayu) alla, nimelt Melayu Asahan, Melayu Deli, Melayu Riau, Melayu Langkat, Melayu Palembang, Asahan, Melayu, Melayu Lahat ja Melayu Semendo mõnes Sumatra piirkonnas.
  5. ↑ Selle alla käivad malailased ja Indoneesia päritolu inimesed, nagu näiteks jaavalased, baweanlased ja bugid.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Yusop, Siti Haliza (14.03.2015). "Asal usul Melayu". Bharian. Vaadatud 10.02.2026.
  2. ↑ Milner 2010: 24, 33.
  3. ↑ Barnard 2004: 7, 60.
  4. ↑ MelayuOnline.com’s Theoretical Framework, melayuonline.com.
  5. ↑ Milner 2010: 200, 232.
  6. ↑ Anthony Reid. Understanding Melayu (Malay) as a Source of Diverse Modern Identities. – Journal of Southeast Asian Studies, kd 32, nr 3, 2001, lk 295–313, siin lk 298. Resümee.
  7. ↑ Abdul Rashid Melebek, Amat Juhari Moain. Sejarah Bahasa Melayu, Utusan Publications & Distributors 2006, ISBN 978-967-61-1809-7, lk 9–10.
  8. ↑ John Crawfurd. A Descriptive Dictionary of the Indian Islands and Adjacent Countries, London: Bradbury and Evans 1856.
  9. ↑ Barnard 2004: 3.
  10. ↑ Phani Deka. The great Indian corridor in the east, Mittal Publications 2007, ISBN 978-81-8324-179-3, lk 57.
  11. ↑ Govind Chandra Pande. India's Interaction with Southeast Asia: History of Science, Philosophy and Culture in Indian Civilization, kd 1, osa 3, Munshiram Manoharlal 2006, ISBN 978-81-87586-24-1, lk 266.
  12. ↑ Lallanji Gopal. The economic life of northern India: c. A.D. 700–1200, Motilal Banarsidass 2000, ISBN 978-81-208-0302-2, lk 139.
  13. ↑ Diwan Chand Ahir. A Panorama of Indian Buddhism: Selections from the Maha Bodhi journal, 1892–1992, Sri Satguru Publications 1995, ISBN 978-81-7030-462-3, lk 612.
  14. ↑ Radhakamal Mukerjee, The culture and art of India, Coronet Books Inc 1984, ISBN 978-81-215-0114-9, lk 212.
  15. ↑ Gerolamo Emilio Gerini. Researches on Ptolemy's geography of eastern Asia (further India and Indo-Malay archipelago), New Delhi: Oriental Books Reprint Corporation 1974, lk 101.
  16. ↑ I Ching, Takakusu, Junjiro (toim). A Record of the Buddhist Religion As Practised in India and the Malay Archipelago (A.D. 671–695), Asian Educational Services 2005, ISBN 978-81-206-1622-6.
  17. ↑ Melayu Online 2005.
  18. ↑ Hermann Kulke, K. Kesavapany, Vijay Sakhuja (toim). Nagapattinam to suvarnadwipa: Reflections on the chola naval expeditions to Southeast Asia, Singapore: Institute of Southeast Asian Studies 2009, lk 77–78, 170.
  19. ↑ John M. Miksic. Singapore and the Silk Road of the Sea, 1300–1800, NUS Press 2013, ISBN 978-9971-69-558-3, lk 405.
  20. ↑ al-Idrisi's A guide to Pleasant Journeys into Faraway Lands, Singapore Bicentennial Office 2019.
  21. ↑ Gerini, G. E.,Royal Geographical Society (Great Britain). (1909). Researches on Ptolemy's Geography of Eastern Asia (further India and Indo-Malay Archipelago), Royal Asiatic society, Royal geographical society 1909, lk 535.
  22. ↑ Slamet Muljana. Kuntala, Sriwijaya dan Suwarnabhumi, Jakarta: Yayasan Idayu 1981, lk 223.
  23. ↑ 元史, 列传第九十七, 列传第九十七, 外夷三, guoxue.com.
  24. ↑ Daniel George Edward Hall. History of South East Asia, Macmillan 1981 ISBN 978-0-333-24163-9, lk 190.
  25. ↑ Henri Cordier. Ser Marco Polo; notes and addenda to Sir Henry Yule's edition, containing the results of recent research and discovery, Bibliolife 2009, ISBN 978-1-110-77685-6, lk 105.
  26. ↑ Thomas Wright. The travels of Marco Polo, the Venetian: the translation of Marsden revised, with a selection of his notes, Kessinger Publishing LLC 004, ISBN 978-1-4191-8573-1, lk 364–365.
  27. ↑ Barnard 2004: 4.
  28. ↑ Milner 2010: 22.
  29. ↑ Anthony Milner. The Malays. John Wiley & Sons 2011, ISBN 978-1-4443-9166-4, lk 91–92.
  30. ↑ Käsikirjade dateeringut vaata: Malay Concordance Project.
  31. ↑ Minister: Census shows Malaysia's oldest man and woman aged 120 and 118; preliminary census findings to be released in Feb 2022, Malaymail, malaymail.com, 17.1.2022.
  32. ↑ Ananta, Aris; Arifin, Evi Nurvidya; Hasbullah, M Sairi; Handayani, Nur Budi; Pramono, Agus (2015). Demography of Indonesia's Ethnicity. Institute of Southeast Asian Studies. ISBN 978-981-4519-87-8. Lk 119.
  33. ↑ Ethnic Group, indonesia.go id, Indonesian Information Portal, 2017.
  34. ↑ Thailand, World Population Review, 2022.
  35. ↑ Census of Population 2020|Population
  36. ↑ Jejak Melayu di bumi anbiya, Utusan Online.
  37. ↑ Jabal Ajyad perkampungan komuniti Melayu di Mekah, Kosmo Online.
  38. ↑ Australia – Ancestry, .id community.
  39. ↑ Census Profile, 2016 Census, Statistics Canada, 8.2.2017.
  40. ↑ 在留外国人統計(旧登録外国人統計) 結果の概要 | 出入国在留管理庁, moj.go.jp.
  41. ↑ James B. Minahan. Ethnic Groups of South Asia and the Pacific. An Encyclopedia. ABC-CLIO: Santa Barbara (CA) jt 2012, sissekanne Malays.
  42. ↑ Peter Lowenberg. Malay in Indonesia, Malaysia, and Singapore: Three Faces of a National Language. – Florian Coulmas (toim). With Forked Tongues: What are National Languages Good For?, Ann Arbor, MI: Karoma 1988, lk 146–179. ISBN 978-0-89720-084-4.
  43. ↑ "Melayu kaum pendatang di Tanah Melayu?". Persatuan Linguistik Malaysia. Vaadatud 10.02.2026.
  44. ↑ Leo Suryadinata, Evi Nurvidya Arifin, Aris Ananta. Indonesia's Population. Ethnicity and Religion in a Changing Political Landscape, Institute of Southeast Asian Studies, Singapore 2003, lk 42.
  45. ↑ Соломоник. И. Н. Малайзия. Представление кожаных кукол. – Азия и Африка сегодня, 1996, nr 1, lk 66—68.
  46. ↑ Виктор Погадаев. Светлый месяц-змей кружится. — Восточная коллекция, 2009, nr 4.
  47. ↑ Виктор Погадаев. Сыграем в волейбол… Ногами. — Восточная коллекция, 2008, № 3.
  48. ↑ Виктор Погадаев. Ученик чародея, или как я осваивал силат. — Восточная коллекция, 2010, № 4.
  49. ↑ Погадаев, В. Любовь приходит после свадьбы. — Азия и Африка сегодня, nr 4, 1999, lk 79—80.
  50. ↑ Виктор Погадаев. А дуриан совсем недурен. Секреты малайзийской кухни. — Восточная коллекция, 2001, nr 4.
  51. ↑ Погадаев, В. Кухня Малайского архипелага. – Азия и Африка сегодня, nr 11, 1999, lk 77—79.
  52. ↑ Виктор Погадаев. Краски всей Азии. — Восточная коллекция, 2006, nr 3.
  53. ↑ Lowell W. Barrington. After independence : making and protecting the nation in postcolonial & postcommunist states, University of Michigan Press: Ann Arbor 2006, ISBN=978-0-472-02508-4
  54. ↑ Neil Joseph Ryan. A History of Malaysia and Singapore, London: Oxford University Press 1976, ISBN 978-0-19-580302-0, lk 4–5.
  55. ↑ Orang Asli Population Statistics, Center for Orang Asli Concerns, coac.org.m.
  56. 1 2 Shalini Parthipan, Seri Mirianti Ishar. Perspective on Ancestral Lineages and Genetic Markers of Malay Population in Peninsular Malaysia. – Journal Sains Kesihatan Malaysia, 2022, kd 20, nr 1. Täistekst..
  57. ↑ Barnard 2004.
  58. ↑ George Peter Murdock. Studies in the science of society, Singapore: Books for Libraries Press 1969, ISBN 978-0-8369-1157-2, lk 278.
  59. ↑ Keat Gin Ooi. Southeast Asia: a historical encyclopedia, from Angkor Wat to East Timor, ABC-CLIO 2004, ISBN 978-1-57607-770-2, lk 495.
  60. ↑ Karl Anderbeck.Suku Batin – A Proto-Malay People? Evidence from Historical Linguistics. The Sixth International Symposium on Malay/Indonesian Linguistics, 3 – 5 August 2002, Nirwana Resort Hotel, Bintan Island, Riau, Indonesia.
  61. ↑ Jamil Abu Bakar. A design guide of public parks in Malaysia, Kuala Lumpur: Penerbit UTM 2002, ISBN 978-983-52-0274-2, lk 39.
  62. ↑ Taman Negara Rain Forest Park and Tourism, TED, 1999.
  63. ↑ Stephen Oppenheimer. The 'Austronesian' Story and Farming-language Dispersals: Caveats on the Timing and Independence in Proxy Lines of Evidence from the Indo-European Model. – Bacas, Elizabeth A.; Glover, Ian C.; Pigott, Vincent C. (toim). Uncovering Southeast Asia's Past' Singapore: NUS Press 2006, lk 65–73, ISBN 978-9971-69-351-0.
  64. ↑ M. A. Abdulla jt (HUGO Pan-Asian SNP Consortium). Mapping Human Genetic Diversity in Asia. – Science, 2009, 326 (5959): 1541–1545. Resümee.
  65. ↑ Pedro Soares jt. Climate Change and Postglacial Human Dispersals in Southeast Asia. – Molecular Biology and Evolution, 2008, 25 (6): 1209–1218. Täistekst.
  66. ↑ Aidila Razak. Geneticist clarifies role of Proto-Malays in human origin, 25.1. ja 31.1.2012, malaysiakini.com.
  67. ↑ John Edward Terrell. Think Globally, Act Locally. – Current Anthropology, 1999, 40 (4): 559–560.
  68. ↑ A. S. Baer. "Eden in the East, Stephen Oppenheimer. London: Weidenfeld and Nicolson, 1998". – Book Reviews. Asian Perspectives, 1999, 38 (2): 256–258.
  69. ↑ Deng, Lian; Hoh, Boon-Peng; Lu, Dongsheng; jt. Dissecting the genetic structure and admixture of four geographical Malay populations. – Scientific Reports, 5, 14375, 2015. Resümee.
  70. ↑ Larena, Maximilian; Sanchez-Quinto, Federico; Sjödin, Per; McKenna, James; Ebeo, Carlo; Reyes, Rebecca; Casel, Ophelia; Huang, Jin-Yuan; Hagada, Kim Pullupul; Guilay, Dennis; Reyes, Jennelyn. Multiple migrations to the Philippines during the last 50,000 years. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 118 (13) e2026132118, 2021. Täistekst.
  71. ↑ Melinda A. Yang. A genetic history of migration, diversification, and admixture in Asia. – Human Population Genetics and Genomics, 2022, 2 (1), 0001: 1–32. Täistekst.
  72. ↑ Devan, Subhadra New interest in an older Lembah Bujang, usm.my, 2010.
  73. ↑ Zaki Ragman 2003: 1–6.
  74. ↑ Sabrizain. Early Malay kingdoms, Sejarah Melayu, https://www.sabrizain.org/malaya/early.htm
  75. ↑ Paul Michel Munoz. Early Kingdoms of the Indonesian Archipelago and the Malay Peninsula, Singapore: Editions Didier Millet 2006, ISBN 978-981-4155-67-0, lk 171.
  76. ↑ John N. Miksic, Goh Geok Yian. Ancient Southeast Asia, London: Routledge 2017.
  77. ↑ Syed Muhd Aljunied. Islam in Malaysia: An Entwined History, Oxford University Press 2019, lk 27, ISBN 978-0-19-092519-2.
  78. ↑ Zaki Ragman 2003: 1–6.
  79. ↑ John N. Miksic, Goh Geok Yian. Ancient Southeast Asia, London: Routledge 2017, lk 359, 397, 398.
  80. ↑ John N. Miksic, Goh Geok Yian. Ancient Southeast Asia, London: Routledge 2017, lk 464.
  81. ↑ Ministry of Culture, Singapore. Singapore: facts and pictures 1973.
  82. ↑ George Cœdès. The Indianized states of Southeast Asia, University of Hawaii Press 1968, ISBN 978-0-8248-0368-1.
  83. ↑ James Alexander. Malaysia Brunei & Singapore, New Holland Publishers 2006, ISBN 978-1-86011-309-3, lk 8, 126.
  84. ↑ Peter N. Stearns. The Encyclopedia of World History, kd 1, Houghton Mifflin Harcourt 2001, ISBN 978-0-395-65237-4, lk 138.
  85. ↑ Oliver William Wolters. History, culture, and region in Southeast Asian perspectives, Singapore: Cornell University Southeast Asia Program Publications 1999, ISBN 978-0-87727-725-5, lk 33.
  86. ↑ Govind Chandra Pande. India's Interaction with Southeast Asia: History of Science, Philosophy and Culture in Indian Civilization, kd 1, osa 3, Munshiram Manoharlal, 2006, ISBN 978-81-87586-24-1, lk 286.
  87. ↑ Marshall Cavendish. World and Its Peoples: Eastern and Southern Asia, New York: Marshall Cavendish 2007, ISBN 978-0-7614-7631-3, lk 1174.
  88. ↑ Hussin Mutalib. Islam in Southeast Asia, Singapore: Institute of Southeast Asian Studies 2008, ISBN 978-981-230-758-3, lk 25.
  89. ↑ H. Autrum, U. Wolf (toim). Humanbiologie: Ergebnisse und Aufgaben, Springer Berlin/Heidelberg/New York 1973, ISBN 978-3-540-06150-2, lk 76–82.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Малайцы: Этногенез, государственность, традиционная культура (МИИ. Вып. IV). М.: Московский филиал РГО, 1991.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Malailased&oldid=7109663"