Magdeburg (laev 1911)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Magdeburg (ristleja))
SMS Magdeburg 1911. aastal
SMS Magdeburg 1911. aastal
Teenistuskäik
Saksa keisririik
Nimi Magdeburg
Nimetatud (auks) Magdeburg
Ehitaja AG Weser, Bremen
Kiil pandud 1910
Vette lastud 13. mai 1911
Kasutusele võetud 20. august 1912
Saatus Jooksis 26. augustil 1914 Osmussaare juures madalikule. Lammutati hiljem vanarauaks.
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp Magdeburg-klassi kergeristleja
Veeväljasurve 4570 t
Pikkus 138,7 m
Laius 13,4 m
Süvis 4,4 m
Sõsarlaevad SMS Breslau, SMS Strassburg, SMS Straslund
Peamasinad 3 auruturbiini koguvõimsusega 29 900 hj
Kiirus 27,6 sõlme (51 km/h)
Sõidukaugus 5820 meremiili kiirusel 12 sõlme (10 780 km kiirusel 22 km/h)
Meeskond 18 ohvitseri ning 336 allohvitseri ja madrust
Relvastus Suurtükid:
12x105 mm
Torpeedoaparaadid: 2x500 mm
Miinid: 120 tk
Soomustus Soomusvöö veepiiril:60 mm,
Tekk: kuni 60 mm,
Komandosild: 100 mm

SMS Magdeburg[a] oli esimene Magdeburg-klassi kergeristleja, mis Saksamaa Keiserliku Sõjalaevastiku (Kaiserliche Marine) jaoks ehitati. Samasse klassi kuulus veel kolm laeva: SMS Breslau, SMS Strassburg ja SMS Stralsund. Magdeburg valmis Bremenis AG Weseri laevatehases aastatel 1910–1912. Pärast valmimist arvati ta Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) koosseisu. Laeva pearelvadeks olid kaksteist 10,5 cm SK L/45 mereväesuurtükki ja maksimaalne kiirus oli 27,5 sõlme (50,9 km/h). Algselt kasutati Magdeburgi torpeedode testimiseks, kuid pärast Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal, võeti ta augustis aktiivsesse teenistusse ja paigutati Läänemerele.

Magdeburg tegi oma esimesed lasud sõjas 2. augustil 1914 Liepāja (Libau) sadama pihta. Augusti jooksul pommitas ta veel mitmeid Vene sihtmärke, muuhulgas ka Ristna tuletorni. Soome lahe suudmes Vene laevu otsides jooksis Magdeburg 26. augustil Osmussaare juures madalikule. Vaatamata meeskonna ja torpeedopaadi V 26 pingutustele seda enam vabaks ei saadudki. Kohale ilmusid Vene ristlejad ja laev tuli maha jätta. Katse laev õhku lasta õnnestus vaid osaliselt ja laeva hõivanud venelaste kätte langesid sakslaste koodiraamatud. Neid jagati ka inglastele, mis võimaldas viimastel sõja jooksul Saksa mereväeüksusi jälgida ja korduvalt üllatada, muuhulgas Jüüti merelahingus. Venelased lammutasid madalikul oleva laeva osaliselt, veel säilinud kere tehti vanarauaks alles Eesti Vabariigi ajal.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Magdeburg telliti algselt Ersatz Bussardi[b] nime all ja kiil pandi maha 1910. aastal Bremenis AG Weseri laevatehases. Laev lasti vette 13. mail 1911 ja seejärel algasid tööd laeva sisemuse kallal. Laev võeti Avamerelaevastikku 20. augustil 1912.[1] Magdeburg oli 138,7 meetrit pikk, 13,5 meetrit lai ja 4,4-meetrise süvisega. Kogu lahingvarustusega oli selle veeväljasurve 4570 tonni.[2] Laeval oli kolm auruturbiini AEG-Vulcan, mis ajasid ringi kahte 3,4-meetrise läbimõõduga sõukruvi. Plaanide järgi pidid turbiinid arendama võimsust 25 000 hobujõudu ehk 19 000 kilovatti, kuid saavutasid reaalselt 24 968 kilovatti. Vajaliku auru tootsid 16 kivisöega köetavat Marine-tüüpi katelt. Hiljem lisati võimalus kasutada ka kütteõli: põlemise intensiivsuse suurendamiseks pihustati õli ahjus söele. Jõuseadmed andisd laevale tippkiiruseks 27,5 sõlme ehk 50,9 km/h. Magdeburg mahutas 1200 tonni sütt, lisaks 106 tonni õli. Kiirusel 12 sõlme ehk 22 km/h suutis laev sellise kütusekogusega läbida umbes 5820 meremiili ehk 10 780 kilomeetrit. Meeskond koosnes 18 ohvitserist, 336 allohvitserist ja madrusest.[3]

Magdeburg oli relvastatud kaheteiskümne 10,5 cm SK L/45 mereväesuurtükiga, mis paiknesid ühekaupa pukkidel. Kaks suurtükki paiknes kõrvuti ruhvi ees, kaheksa paiknes pikki laeva külgi, neli kummalgi küljel ja kaks kõrvuti ahtris.[4] Kahurite maksimaalne tõstenurk oli 30 kraadi, mis võimaldas lasta kuni 12,7 kilomeetri kaugusele.[5] Laskemoona oli laevas 1800 mürsku ehk 150 tükki suurtüki kohta. Allpool veeliini paiknes kaks 50-sentimeetrist torpeedolaskeaparaati, kummalegi viis torpeedot. Lisaks oli võimalik pardale võtta kuni 120 meremiini. Veeliinil kaitses laeva 60 millimeetri paksune soomusvöö, komandotorni soomus oli 100 millimeetrit paks ja laevatekk oli kaetud kuni 60-millimeetriste soomusplaatidega.[1]

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast teenistusse võtmist kasutati Magdeburg torpeedode katselaevana.[1] Pärast Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal määrati Magdeburg augustis kontradmiral Robert Mischke alluvusse Läänemerel.[1] Esimesed lasud sooritas laev 2. augustil, kui pommitati Liepāja (Libau) sadamat, samal ajal kui kergeristleja Augsburg sadama ette miinivälja paigaldas. Tegelikult olid venelased juba Liepājast lahkunud ja selle hõivas Saksa armee. Augsburgi paigaldatud miiniväli oli halvasti tähistatud ja segas lõpuks sakslasi rohkem kui venelasi. Seejärel pommitas Magdeburg koos teiste Saksa Läänemere laevadega mitut Vene positsiooni: 12. augustil näiteks Ristna tuletorni. Mõned päevad hiljem, 17. augustil kohtusid Magdeburg, Augsburg, kolm hävitajat ja miiniveeskaja Deutschland kahte võimsa Vene soomusristleja Admiral Makarovi ja Gromoboiga. Venelaste komandör arvas ekslikult, et läheduses viibivad ka Saksa soomusristlejad Roon ja Prinz Heinrich ning otsustas ründamise asemel eemalduda. Sama tegid ka sakslased.[6]

Magdeburg madalikul[muuda | muuda lähteteksti]

Magdeburg madalikul

Prints Heinrich, Läänemere laevastiku ülemjuhataja, asendas Mischke kontradmiral Ehler Behringiga.[6] Behring plaanis väikese laevastikukoondisega Osmussaare ja Pakri poolsaare vahel valvavatele Vene ristlejatele torpeedorünnaku korraldada. Koondise lipulaevaks oli Augsburg ja lisaks Magdeburgile kuulusid sinna ka torpeedopaadid V 26 ja V 186. Soome lahe suudme poole asuti teele 25. augusti hommikul Gotlandi lõunatipust.[7] Õhtul langes Soome lahele udu ja nagu hiljem selgus, olid valveristlejad Pallada ja Bogatõr merele mineku asemel Paldiski reidile jäänud.[8]

Kell 23.00 jõudis Augsburg koos torpeedopaadiga V 186 Osmussaare-Hankoniemi joonele ja otsustas teadaolevalt ees paikneva Vene miinitõkke tõttu pöörata kursile 150°. Kuna merel oli udu ja pime, siis teatati Magdeburgile kursimuutusest raadio teel šifreeritud sõnumiga. Sõnumi dešifreerimine võttis aega ja Magdeburg muutis kurssi alles 7 minutit hiljem. Veel 20 minutit hiljem asus Magdeburg kursile 161°, et kompenseerida hilinenud kursimuutust.[7] Järgmine kursimuutus pidi plaanide kohaselt toimuma kell 00.30. Sel kellaajal saabus uus šifreeritud sõnum. See dešifreeriti kella 00.34-ks: "Kell 00.16 võtta kurss 79°." Et fregatikapten Habenicht oli sõnumi dešifreerimise ajal jätkanud vanal kursil, oli Magdeburg pööramisega 18 minutit hilinenud ja õigest kohast 6 miili ehk 11 kilomeetrit mööda sõitnud. Kapten käskis kohe kurssi muuta ja kolm minutit hiljem teatas roolimees käsu täitmisest, kuid kohe tunti viit-kuut tõuget vastu põhja ja laev jäi pool kilomeetrit Osmussaare tuletornist madalikule seisma.[8]

Madalikule jäänud Magdeburg oli veidi paremale kreenis ja vöör oli normaalsest 1,5 meetrit kõrgemale tõusnud. Kahjude hindamisel leiti, et ristleja kahekordse põhja väliskiht on ilmselt katki, kuid vett oluliselt laeva ei leki. Torpeedopaat V 26 jätkas midagi märkamata endisel kursil ja kui siis lõpuks Magdeburgi kadumise avastas ning tagasi pöördus, ei leidnud ta seda enne hommikut. Kell 1.03 teavitas Magdeburgi komandör Augsburgi oma olukorrast, kuid kontradmiral Behring jätkas Vene laevade otsimist ja seega pidi Magdeburg ise hakkama saama.[8]

Lihtsalt tagurpidikäigu kasutamine tulemusi ei andnud, mistõttu lasti merre mõlemad vööriankrud koos kettidega ja tassiti 160 mürsku esimesest laskemoonalaost vööri kergendamiseks ahtrisse. Kui ka sellest ei piisanud, heideti merre juba suurem osa laskemoonast, soomusluugid ja muud raskemad lahtised esemed, kuid endiselt ei suutnud laev end lahti saada.[8] V-26 leidis Magdeburgi kell 8.30 hommikul, kuid ka ühiste jõududega ei suudetud seda madalikult lahti tõmmata. Komandör Habenicht otsustas, et laeva pole võimalik päästa ja see tuleb õhku lasta. Kell 9.10 läideti süütenöörid, et õhkida vööri laskemoonakelder. Meeskond kogunes samal ajal ahtrisse, et päästepaatidesse minna ja parda äärde sõitnud torpeedopaadi V 26 peale asuda. Laskemoonakeldri plahvatus murdis lahti laeva vööri ning hävitas komandosilla ja esimese korstna. Seejärel suundus V 26 laevast eemale paatides ja vees olevaid mehi üles korjama.

Vene laevastiku tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaarel paiknes venelaste vaatluspunkt, kust Magdeburgi märgati ja selle pihta kell 1.30 vintpüssidest tuli avati. Kuulipildujatuli laevalt sundis venelased kümne minutiga vaikima. Teade saksa laevast edastati aga Tallinna kust see juba laevastikuni jõudis. Balti laevastiku staap saatis Hanko lähedal paiknenud kümnelaevalise hävitajate divisjoni Osmussaare juurde asja uurima, kuid viimased hoidsid teadlikult Osmussaare madalikest eemale ega leidnud udus midagi ja pöördusid oma ankrupaika tagasi. Teade sakslastest edastati ka valveristlejatele Pallada ja Bogatõr, kes ilma selginedes merele pidid minema.

Kell 7 hommikul hakkasid Tallinnast Osmussaare suunas liikuma hävitajad Rjanõi ja Leitnant Burakov 1. järgu kapteni Nepenini juhtimisel. Teisi Vene laevu nad piirkonnas viibivat ei teadnud. Mingi kommunikatsioonivea tõttu teatati ka Palladale ja Bogatõrile, kes kell 7.25 liikuma asusid, et nad on ainsad Vene laevad piirkonnas. Nii pidasidki udus kohtunud Vene laevad üksteist sakslasteks. Leitnant Burakovilt saatis Bogatõri poole teele torpeedo, millest viimasel õnnestus kõrvale põigata ja Pallada avas Leitnant Burakovi pihta oma 203-millimeetristest suurtükkidest tule, mis samuti ei tabanud. Venelaste õnneks varsti udu hajus ja omad laevad tunti ära. Lisaks ilmusid udu hajudes silmapiiril nähtavale ka Magdeburg ja selle juures askeldav V 26.[9]

V 26 suutis pardale korjata ligi 300 Magdeburgi meeskonnaliiget, enne kui lähenevaid Vene sõjalaevu märgati. Vene laevad avasid V 26 pihta tule ja viimane asus 30-sõlmese kiirusega eemalduma. Venelastel õnnestus V 26 kahe mürsuga tabada: üks neist lõhkes ahtri taga ja paiskas kaheksa meest üle parda ning teine tungis läbi parema parda ohvitseride ühiskajutisse, tappes kõik seal viibinud viisteist meest. Lisaks purustasid mürsukillud ühe aurutoru ja jahuti korpuse, mistõttu vasak auruturbiin tuli peatada. Kiirus langes 23 sõlmeni, kuid et venelased torpeedopaati jälitama ei asunud, pääses see minema.[9]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Magdeburgi madruste Mälestusmärk Gdanski Garnisoni kalmistul

Magdeburgi juurde jõudnud venelased võtsid sõjavangi 54 allohvitseri ja madrust ning kaks ohvitseri: fregatikapten Habenichti ja tema adjutandi, kes olid keeldunud laevalt lahkumast. Laeva läbiotsimisel leiti kaks sõjaaegsete lipusignaalide raamatut (üks tekilt ja teine laeva kõrvalt hulpimast) ja komandöri ruumidest raadiosignaalide šifritabeli ning ühe allohvitseri märkmikust miiniveeskaja Deutschland paigaldatud miinivälja koordinaadid. Väärtuslikku infot saadi ka vangide ülekuulamisel.[9]

Venelased tegid šifritabelist koopia ja andsid selle koos ühe lipusignaalide raamatuga 13. oktoobril[10] inglastele. Briti Admiraliteet oli äsja loonud dekrüpteerimisosakonna, mida tunti koodnime Kabinet 40 (Room 40) all ja kus töödeldi pealtkuuldud sakslaste raadiosignaale. Koos koodiraamatute ja šifrivõtmega suutsid britid jälgida enamiku Saksa laevade liikumisi ja selle infoga varustada Suurelaevastiku (Grand Fleat) ülemat, admiral John Jellicoed.[11] See info aitas inglastel korduvalt Saksa laevu varitseda, kõige edukamalt Doggerbanki merelahingus jaanuaris 1915 ja Jüüti merelahingus mais 1916.[12]

Magdeburgi üritasid karilt lahti saada ka venelased ,aga kui see ei õnnestunud, hakati seda kohapeal lammutama. Kõigepealt eemaldati relvad ja seejärel mootorid. Vraki kere lammutamiseni jõuti alles Eesti Vabariigi ajal.[13][14][15] Lammutustööde käigus hukkus üks eestlane: 26. augustil 1931 uppus Saaremaalt pärit tuuker Johannes Hergauki.[9]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

^a SMS on saksa keeles Seiner Majestät Schiff ehk 'Tema Majesteedi laev'. ^b Saksa sõjalaevad telliti ajutiste nimedega. Kui tegemist oli uue lisandusega laevastikule, siis oli selleks üksainus täht. Kui tellitav laev oli mõeldud mõne laeva väljavahetamiseks, siis kasutati nimekuju "Ersatz (väljavahetatava laeva nimi)".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Gröner 1990, lk 107
  2. Gröner 1990, lk 108
  3. Gröner 1990, lk 107–108
  4. Gardiner ja Gray 1984, lk 159
  5. Gardiner ja Gray 1984, lk 140
  6. 6,0 6,1 Halpern 1995, lk 184
  7. 7,0 7,1 Õun 2003, 66
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Õun 2003, 67
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Õun 2003, 68–69
  10. Halpern 1995, lk 36
  11. Herwig 1980, lk 150
  12. Herwig 1980, lk 151, 178
  13. Ristleja "Magdeburgi" ja miinilaeva kruvid tuuakse merepõhjast välja.. Waba Maa, nr 258, 3 november 1927, lk. 3.
  14. "Magdeburgi" kruvid jäävad merre.. Waba Maa, nr 160, 14 juuni 1928, lk. 3.
  15. Vana rauda merepõhjast. Waba Maa, nr 151, 29 juuni 1935, lk. 9.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mati Õun Laevahukud, Tallinn 2003 ISBN 9985-9455-0-6
  • Robert Gardiner, Randal Gray, eds. (1984). Conway's All the World's Fighting Ships: 1906–1922. Annapolis, MD: Naval Institute Press. ISBN 0-87021-907-3.
  • Erich Gröner (1990). German Warships: 1815–1945. Annapolis, MD: Naval Institute Press. ISBN 0-87021-790-9.
  • Paul G. Halpern (1995). A Naval History of World War I. Annapolis, MD: Naval Institute Press. ISBN 1-55750-352-4.
  • Holger Herwig (1980). "Luxury" Fleet: The Imperial German Navy 1888–1918. Amherst, New York: Humanity Books. ISBN 1-57392-286-2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]