Maastikusõiduk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Maastikusõiduk ehk ATV (inglise keeles All-Terrain Vechicle) on kolme- või neljarattaline sõiduk, mis tuleb toime raskesti läbitaval maastikul. Eesti liiklusseaduse järgi on maastikusõiduk vähemalt kolmerattaline maastikusõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht on üle 90 cm3 ja mis on valmistaja poolt ette nähtud maastikul liikumiseks.[1] ANSI standardi kohaselt peavad maastikusõidukil olema järgmised omadused:

  • madala rõhu jaoks mõeldud rehvid;
  • iste juhi jaoks;
  • lenkstangid juhtimise jaoks;
  • üks või kaks istekohta.
Põllumajandustöödel kasutatav kuuerattaline 1000 cm3 ATV

Maastikusõiduki juhtimine sarnaneb väga mootorratta juhtimisega, kuid lisarattad tagavad aeglasematel kiirustel suurema stabiilsuse. Enamik maastikusõidukeid on neljarattalised, kuid erisõidukeid on ka kuuerattalisi. Seni jäävad maastikusõidukite mootorid vahemikku 49–1000 cm3.

Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Maastikusõidukeid kasutatakse eeskätt põllumajanduses veokite ja traktorite asemel.[2]

Maastikusõiduk millel on puksiirlaotur küljes

Maastikusõidukil on palju kasutusalasid tänu oma kiirusele, manööverdusvõime ja raskesti ligipääsetava maastiku läbimise suutlikkusele:[3]

  • piiripatrull
  • ehitus (keerulisel maastikul)
  • erakorralised meditsiiniteenused (mäestikus)
  • sõjavägi
  • mineraalide uurimine
  • otsimine ja pääste
  • metsandus
  • geodeesia
  • tulekahju kontroll

Keskkonnaprobleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus maastikusõidukitest on meelelahutuslikuks kasutamiseks, see tekitab looduslikku kulumist, eriti muldadel ja kividel, samuti kahjustab see ka puid. Keskmiselt on maastikusõidukite tahkete osakeste heitekogused 15 korda suuremad võrreldes krossiratastega. Maastiksõidukite sügavad rehvid on väga efektiivsed kivise, porise ning juurikatega kaetud maastiku läbimisel, kuid need rehvid suudavad ka kaevata kanaleid, mis võivad rabad tühjendada, tõsta setteid vees ja kahjustada hoolitsetud teid. Nõuetekohased maastikuteed võivad neid probleeme leevendada.[4]

Ohutus[muuda | muuda lähteteksti]

Vigastused ja surmajuhtumid on üks ühed suuremaid maastikusõidukite probleeme, sest maastikusõiduk pakub minimaalset kaitset. 1970-ndate alguses võeti kasutusele moodne maastikusõiduk, mis sattus kohe kriitika alla, sest lastel ja noortel tekkis selle tõttu palju vigastusi.[5] Riikliku traumaandmebaasi analüüsi põhjal on maastikusõidukid ohtlikumad kui mootorrattad, ilmselt sõiduki raskuse ja ohutusvahendite, näiteks kiivrite mittekasutamise tõttu.[6] Suremuse ja vigastuste skoori vaadates on maastikusõidukid sama ohtlikud kui mootorrattad. [7] Vigastada saab ka rohkem naisi ja lapsi, kes kasutavad kiivreid vähem.[8]

Õhku lennanud maastikusõiduk Klaperjaht Off-Road võistluses Eestis, 2009

Kuid kaitsevahendeid kasutades on võimalik vältida enamikku vigastusi. Enamik maastikusõidukite tootjaid soovitab "DOT" poolt heaks kiidetud kiivrit, kaitseprille, kindaid ja sobivaid jalatseid. Nõuetekohased rehvid mängivad samuti olulist rolli vigastuste vältimisel. Surmaga lõppenud õnnetused esinevad tavaliselt siis, kui sõiduk veereb ümber.[9]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Royal Enfield ehitas ja müüs esimese mootoriga neljarattalise sõiduki aastal 1893. Sellel oli palju jalgratta komponente, seashulgas juhtraud ja pedaalid. Royal Enfield sarnaneb stiililt tänapäevase ATV-ga, kuid sel ajal oli see hobuseta vanker, mis oli ette nähtud teedel kasutamiseks. [10]

Esimese modernse neljarattalise ATV ehitas ja tõi turule Suzuki. See oli 1982. aasta Quadrunner LT125 – vabaajasõiduk algajatele. Pärast selle mudeli edu töötas Suzuki välja ja tõi turule esimese mini-ATV, LT50, aastatel 1984–1987. Pärast seda müüs Suzuki esimese ATV koos CVT käigukastiga. [11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Maastikusõiduki tehnonõuded ja nõuded selle varustusele ning nendele nõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord". 
  2. Helmkamp, Jim. "Maastikusõidukid ja töö". Riiklik Tööohutuse ja Töötervishoiu Instituut(NIOSH). 
  3. Helmkamp, Jim. "Maastikusõidukid ja töö". Riiklik Tööohutuse ja Töötervishoiu Instituut(NIOSH). 
  4. "36 CFR osad212, 251, 261, ja 295; RIN 0596–AC11; Reisijuhtimine; Määratud teed ja alad mootorsõidukite kasutamiseks" (PDF). Föderaalregister (USA metsateenistus). 
  5. "Maastikusõidukite vigastused laste hulgas". 
  6. "Sõiduvigastused on hullemad neljarattalistel" artikkli koostanud Crystal Phend, MedPage Today
  7. "Neljarattaliste maastikusõidukitega seotud vigastused võrreldes mootorratastega". The Journal of Trauma 55 (2): 282–84. August 2003. PMID 12913638. doi:10.1097/01.TA.0000080525.77566.ED. 
  8. "Maastikusõidukite vigastused: kas need on ohtlikud? Kuueaastane kogemus I taseme tramakeskuses pärast seadusandliku akti aegumist". The American Surgeon 71 (11): 937–40; vestlus 940–1. November 2005. PMID 16372612. 
  9. Helmkamp, Jim. "Maastikusõidukid ja töö". Riiklik Tööohutuse ja Töötervishoiu Instituut(NIOSH). 
  10. "Arhiivitud koopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2015-09-09. Vaadatud 2015-01-28.  Royal Enfield Ajalugu
  11. "Toote ajalugu 1980. aastal". Global Suzuki. Suzuki Motor Corporation. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. Jaanuar 2015. Vaadatud 15. Juuni 2018.