Maarjamäe suvemõis

Maarjamäe suvemõis oli suvemõis praeguse Tallinna Tallinna Kadrioru asumi territooriumil. Suvemõisa peahoonet nimetatakse Maarjamäe lossiks.

Suvemõis asutati 17. sajandi lõpus. Strietbergile (või Streitberg, eesti keeles Riiumägi) asutas ilmselt esimese väikese suvemõisa raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Christian von Geldern 17. sajandi lõpuaastatel. Kohanimi on ilmselt seoses Liivimaa sõja ajal 1558. aastal toimunud kokkupõrkega Mustpeade väesalkade ja Vene tsaaririigi sõjaväe vahel.

Clementzi suhkruvabrik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1811 ostis suvemõisa kaupmees Johann Gottlieb Clementz, kes ehitas suvemõisa juurde suhkruvabriku ning sellega seotud laod, kontorihooned ja elumajad. 1820. aastal asus krundil lisaks vabrikuhoonele veel üksteist mitmesuguse otstarbega kiviehitist, puust elumaja, mitu kuuri, sepikoda, lubjapõletusahi, võlvitud jääkelder ning kanalitega bassein, millest juhiti vabrikusse vett. 1823. aasta J. G. Clementzi valduse ja hoonete loetelus on hiljem hävinud/lammutatud hooned – vabriku peahoone, ühekorruselised kivist ait ja ait, kaks ühekorruselist elumaja tehase meistritele, puust ühekorruseline elumaja, basseini piirdeaed ja kiviplaatidest äravoolukanalid, plaatkividest piirdeaed kivisöe hoidmiseks, kaks suurt kuuri, kaks lahtist kuuri, tugev kuur tehase savi hoidmiseks, tugev lubjaahi, kivist kahekorruseline elumaja ja 1816. aastal ehitatud kivist kahekorruseline elumaja, kivist ühekorruseline majapidamishoone, kivist ühekorruseline sepikoda. Suhkruvabrik ühes kõrvalhoonetega võttis oma alla terve suure krundi. Krunti piiras kiviplaatidest laotud aed pikkusega 253 sülda (540,42 m), kõrgusega 2 sülda (4,28 m), paksusega 2 jalga (0,60 m).

Suhkruvabrik andis esimeses toodangu mais 1812, oletatakse^[1], et Maarjamäel ei valmistatud peedisuhkrut, vaid ainult töödeldi ümber ehk rafineeriti mere kaudu sisseveetud pilliroosuhkrut. Toorsuhkur toodi tõenäoliselt Brasiiliast, Saksamaalt ja Inglismaalt. 1814. aastal tootis vabrik aastas 12 000 puuda rafinaadi, 15 000 puuda melassi ja 6500 puuda pruuni siirupit. Toorsuhkur toodi osaliselt välismaalt (samuti ka kütteks vajalik kivisüsi), osaliselt Peterburist. Osa toodangut realiseeriti kohapeal, osa Peterburis, Riias ja Moskvas. Töötajaid oli tol aastal 51, nende hulgas 1 meister, 6 selli, 35 kuupalgalist ja 10 päevilist. 1815. aastal andis vabrik rafinaadi 11 300, melassi 9072, siirupit 7320 puuda. Töötajaid oli 40^[2]. 1832. aastal müüs J. G. Clementz ettevõtte Peterburi I gildi kaupmehele Prokofius Ivanovitš Ponomarevile ning 1840. aasta Tallinna vabrikute nimistus suhkruvabrikut enam ei ole.

Suhkruvabriku aegadest on säilinud tänaseni osaliselt kivimüüritisest piirdeaed, ühekorruseline kivist elumaja peameistrile ja Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamud^[3],^[4],^[5]), kivist kahekorruseline ehitis, kivist hobusetall^[6], 1820. aastatel rajatud kivist ühekorruseline majapidamishoone, ait (teine korrus on hilisem juurdeehitus.^[7]) ja jääkelder^[8]

Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu
Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu
Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu. Vaade Pirita tee poolt
Maarjamäe suhkruvabriku meistrite elamu

Rotermanni tärklise- ja piiritusevabrik[muuda | muuda lähteteksti]

1861. aastal ostis Clementzi suhkruvabriku Tallinna raehärra ja Rotermanni kaubahoovi asutanud Christian Abraham Rotermann, kes lasi ehitada krundile Tallinna esimese auruveski ja lasi hooned ümber kohandada tärklise- ja piiritusevabrikuks. Rotermanni vabrik hävines 19. märtsil 1869 puhkenud tulekahjus ja Rotermann lõpetas Strietbergil tegevuse.

Orlov-Davõdovi suvemõis ja loss[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Maarjamäe suvemõisa loss

1873. aastal ostis Peterburis resideeriv krahv Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) Rotermanni pärijatelt krundi Strietbergil koos seal asuvate hoonetega. Anatoli Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg. Tänapäevane koha eestipärane variant Maarjamäe, läks käibele alles 1930. aastate lõpul.

Endise tehasehoone asukohale ehitati Maarjamäe suvemõisa loss, ilmselt kasutades vanu müüre. Krundi peavärav kaunistati vasksete kotkastega, randa pääsemiseks ehitati trepistik-terrass, mis ulatus mereni. Peahoone juurde ehitati ka ühekorruseline mansardkorrusega ristkülikukujulise põhiplaaniga Maarjamäe suvemõisa köök^[9], ehitis on ühendatud kinnise galeriiga suvemõisa peahoonega. Aastatel 1926–1928 viidi praegune Pirita tee mereäärse ranna kaudu, lõigates ära Maarjamäe suvemõisa lossi ja trepistiku ühendus mererannaga. Maarjamäe suvemõisa inglise stiilis pargiala oli märksa suurem kui tänapäeval, mõisaalal oli uhke paekivist müüridega kasvuhoone, mis asus praeguse Maarjamäe memoriaali kohal, aiake tiigiga, tenniseväljakud, krahvinna maalimisateljee ja hulk kõrvalhooneid.

Anatoli Orlov-Davõdovi poja A. A. Orlov-Davõdovi ajal ei üüritud suvemõisa ruume enam suvitajatele, vaid krahv asus kevadel oma teenijaskonnaga Marienbergi. Marienberg oli Peterburi kõrgema seltskonna poolt hinnatud suvituskoht, seda külastasid mitmed Peterburi kõrgklassi esindajad, nende hulgas ka Venemaa keisri ema Marja Fjodorovna. Külalistetoad asusid suvemõisa lossi põhja-idatiivas.

Suvemõisa peavärav kaunistati vasksete kotkastega
Krahv Orloff-Davõdovi loss Maarjamäel

Riviera Palais[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastatel üüris Maarjamäe suvemõisa Johannes Valdt, kes asutas lossi ruumidesse I järgu hotell-restorani Riviera Palais.^[viide?]

Lennukool[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal ostis Eesti vabariik Marienbergi suvemõisa ja asutas sinna Õhukaitse Lennukooli. Suvemõisa lossi peahoonesse paigutati Lennukooli auditooriumid, raamatukogu, köök ja abiruumid, söögisaal, võimla (endine kaminasaal) ja pesuruum, lugemistuba ja aspirantide eluruumid ja arhiiv, õppekomisjoni kantselei, raadiojaam, meteoroloogiajaam. Ümberehituste käigus lammutati lossi esiküljel asunud veranda ja rõdu ning muudeti oluliselt fassaadide ilmet. Mõisa ait-köök kohandati ümber praktika klassideks, osa eluhooneid lammutati, mõnele jäi eluhoone funktsiooni, ühte majutati staap ja meeskond. Tall leidis kasutust garaaži ja klassiruumidena, kuur võeti kasutusele tallina. Aiamaja-ateljee kohandati tennisemajaks, selle juurde rajati võrk- ja korvpalli ning tenniseväljakud. Koht muutus suletud sõjaväelinnakuks.