MP3-mängija

Allikas: Vikipeedia
Philipsi Mp3 mängija

MP3-mängija on digitaalne muusikamängija. Selle esmane kasutus on hoida ja mängida digitaalset muusikat, kuigi enamik seadmeid on tänapäeval ekraaniga, mis võimaldab ka mängida mänge, vaadata videofaile ja pildifaile ning tihti pakuvad nad võimalust ka heli lindistamiseks. Andmete salvestamiseks kasutavad MP3-mängijad kõvakettaid, microdrive kettaid või välkmälu. MP3-mängijad on eksisteerinud 1998. aastast alates, alustades 32 MB mahutavate mängijatega kuni tänapäevaste mudeliteni, mille kettamaht ulatuvad sadadesse gigabaitidesse. Levinuimad MP3-mängijad on Apple iPodi sarja mängijad, kuid valik on tänapäevaks tõesti vägagi lai ehkki aina populaarsemaks eraldi MP3-mängijatest on muutunud MP3-mängijaga mobiiltelefonid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

IXI[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne MP3-mängijaid olid levinud kaasaskantavad CD- või kassetimängijad. Ühe esimese digitaalse meediamängija kujundas inglise teadlane Kane Kramer 1979. aastal. Ta nimetas oma disaini IXIks, aga seda ei hakatud kunagi tootma. Sellel oli 8 MB mälu ning võimaldas mängida muusikat 3,5 minutit. See patenteeriti alles 1981. aastal.[1]

Hiljem väitis Kramer, et tema ongi esialgne iPodi leiutaja mitte Apple, aga Apple selles probleemi ei näinud, kuna Krameri patent muutus juba 1988 kehtetuks. Pealegi oli juba enne iPodi igasugu MP3-mängijaid turul, mis olid disaini poolest sarnased tema IXIle.[2]

Saehan MPMan F10[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma esimene masstoodetud MP3-mängija oli Saehani nimelise Korea firma toodetud MPMan, mis tuli Aasias turule 1998. aasta kevadel. See kasutas andmete salvestamiseks välkmälu ning mahutas vaid 32MB, mis tähendab umbes 6 laulu.[3]

Diamond Rio PMP300

Rio PMP300[muuda | redigeeri lähteteksti]

1998. aasta septembris tuli turule Diamond Multimedia toode Rio PMP300 (PMP – portable media player, ing. kaasaskantav meediamängija). Ka see kasutas välkmälu ning mahutas 32 MB muusikat. See MP3-mängija tõstis kaasaskantavad muusikamängijate populaarsust tugevalt, sest temaga kaasnes suur kohtuhagi, kus plaadifirmad süüdistasid Rio PMP300 MP3-mängijat piraatmuusika levitamise õhutamises, aga kaotasid hagi.[4]

RaveMP 2100[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sensory Science'i RaveMP 2100 valmis 1999. aasta suvel, sellel oli 64 MB mälu, ehk kaks korda rohkem kui eelmistel mängijatel, lisaks sellele oli võimalik paigaldada veel lisa mälukaart, mis annaks juurde 32 MB. Lisaks sellele tutvustas RaveMP 2100 ka MP3-mängijate maailma helilindistajat ja lubas salvestada ja vaadata telefoninumbreid. Tema aku kestis 10 tundi ühe AA patarei peal ning toetas ka USB ühendust.[5]

Hango/Remote Solutions Personal Jukebox PJB-100[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene kõvakettaga varustatud MP3-mängija oli aga 1999. aastast pärit Hango Electronicsi Personal Jukebox PJB-100, mille töötasid välja Compaqi insenerid, aga patendeeriti Hango Electronics nime all. Hango Electronics muutis hiljem oma nimeks mis hiljem muutis nimeks Remote Solutions. See mudel kasutas 2,5-tollist sülearvuti kõvaketast, mis mahutas 4,8 GB, aga oli üsna suur ja raske. [3] [6]

Nomad Jukebox[muuda | redigeeri lähteteksti]

2000. aastal tuli turule järgmine kõvakettaga MP3-mängija, Creative'i Nomad Jukebox, mis sai väga menukaks, sest eelnev Personal Jukebox PJB-100 oli väga suur ja ebamugav. Nomad Jukebox mahutas 6 GB muusikat, pakkus palju funktsioone heliefektide seadistamiseks vastavalt kuulatavale keskkonnale.[5]

Intel Pocket Concert[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inteli Pocket Concert oli esimene 128 MB MP3-mängija, mis oli omal ajal väga populaarne, sest pakkus hea kombinatsiooni mälu ja hinna vahel.[5]

Apple iPod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Apple'i esimese generatsiooni iPod tuli turule 2001. aasta oktoobris. See kasutas 1,8-tollist 5 GB Toshiba kõvaketast. 2002. aasta juulis tuli iPodile uuendus, mis muutis selle ka Windowsiga ühilduvaks. Apple'i iPodidist on nüüdseks välja kasvanud üks populaarsemaid MP3-mängijaid.

Archos Jukebox Multimedia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välkmälu kasutav MP3-mängija

2002. aastal tuli turule Archos Jukebox Multimedia MP3-mängija, millel oli 1,5-tolline värviline ekraan, seega oli esimene MP3-mängija, mis võimaldas vaadata videoid ja fotosid. Lisaks sellele oli tal ka kaamera ja mahutas 10 või 20 GB vastavalt. Tema edu tagajärjel hakkasid kõik MP3-mängijate arendajad ekraanide kasutamise võimalust uurima. Järgmisel aastal tutvustas Archos uut mängijat AV300, millel oli 3,8-tolline ekraan ja 20 GB mälu. [5] [7]

Nomad Jukebox Zen/NX/Xtra[muuda | redigeeri lähteteksti]

2003. aastaks olid MP3-mängijate turu enamasti vallutanud Creative ja Apple. Creative tootis järjest kolm uut mängijat: Nomad Jukebox Zen, Nomad Jukebox NX ja Nomad Jukebox Xtra. Zen oli 20 GB kõvakettaga ning oli otsene iPodi konkurent, Zen NX oli vahetatava patareiga ja pisut väiksem, Zen Xtra oli 60 GB mängija, millel oli palju riistvaralisi probleeme.[5]

Mobiiltelefonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal hakati ka mobiilidesse lisama MP3-mängija funktsiooni ning 2005. aastast alates on enamik mobiiltelefonidest MP3-mängijaga. Peale seda on selliste mobiilide populaarsus tunduvalt tõusnud ning spekuleeritakse, et eraldiseisvad MP3-mängijad kaovad sootuks.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmised MP3-mängijad on tavalisest telefonist veidi pisemad ja õhemad ning kergemad. Nad töötavad enamasti aku peal, mida ei saa vahetada. Tavaliselt saab muusikat kuulata vaid kõrvaklappidega või välimiste kõlaritega, sest sisseehitatud kõlar puudub, aga mõnel mudelil on ka sisseehtitaud kõlar, mis on tavaliselt madala kvaliteediga. Enamasti on seadme esiküljel nupud muusikapalade vahetamiseks, helitugevuse määramiseks, menüü kuvamiseks ja seadme sisse ning välja lülitamiseks.

Andmesalvestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

HDD kettaga MP3-mängija

MP3-mängijad kasutavad andmete hoiustamiseks tavaliselt välkmälu (SSD-kettad) või kõvakettaid (HDD-kettad). Välkmälu kasutavate mahutavus ulatub 64 GB-ni, mille esimesena saavutas kolmanda generatsiooni iPod Touch. SSD eelis on see, et nad on põrutusele ning kulumisele kindlamad, kuna puuduvad liikuvad osad. Samuti kasutavad SSD kettad vähem voolu ning andmete kirjutamine ja lugemine on kiirem kui HDD puhul. SSD on aga kallim ning mahutab vähem.

Kõvaketastega MP3-mängijad mahutavad kuni 500 GB, mille esimesena saavutas Archos 5 Internet Tablet. See tähendab kümneid tuhandeid laule. HDD-ketaste miinuseks on see, et nad kasutavad rohkem voolu ning on üldiselt ka raskemad ning tundlikumad põrutusele ning muule välisärritusele. Küll aga on nad odavamad ja mahutavad rohkem.

Kuvar[muuda | redigeeri lähteteksti]

MP3-mängijad kasutavad tavaliselt LCD- või OLED-ekraane, mis ulatuvad kuni 7 tollini. Pildiresolutsioon võib ulatuda kuni WVGA-ni (800×480) ning värvisügavus ulatub kuni 24 bitini, aga enamasti kasutatakse 16 bitti. Aina rohkem tehakse MP3-mängijaid ka puutetundliku ekraaniga. Samas paljudel mängijatel polegi ekraani, mistõttu nad on odavamad.

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudel MP3-mängijatel on ka sisseehitatud raadio, kaamera, tekstitöötlusprogrammid või mängud.

Tarkvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

MP3-mängijatel on tavaliselt CD/DVD-kettaga kaasas seadme draiverid, mõnel mudelil on ka spetsiaalne tarkvara, et faile arvutist mängijasse tõsta. Seda tüüpi tarkvara saab enamasti ka tootja veebilehelt alla laadida.

Failivormingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

MP3-mängijaks kutsutakse tänapäeval üldiselt igasugu muusikat mängivaid seadmeid, kuigi peale MP3-failide mängivad nad ka muus vormingus faile, näiteks MP4, FLC, WMA, AAC või WAV. Alternatiivne variant on nimetada selliseid seadmeid kaasaskantavatakes meediamängijateks, aga MP3-mängija on palju suupärasem. Heli pakkimisel eelistatakse MP3-mängijate puhul tihit võimalikult väikest faili, eriti väiksema kettamahuga mudelite puhul, see aga tähendab helikvaliteedi kadu. MP3-faile mängitakse 32 (kõige halvem) kuni 320 (parim) kbit/s (kilobitti sekundi kohta).[8] MP3 iseenesest on helisignaalide kokkupakkimismeetod, mis kasutab ära teadmisi inimkõrva tundlikkusest, kaotades helifailist andmed nende helide kohta, mida inimkõrv ei kuule.[4] MP3 tehnoloogia lõi saksa firma Fraunhofer-Gesellshaft.[9]

Pildifailidest toetab enamik MP3-mängijaid JPEG-vormingut, mõned mängijad, näiteks iPodi seeria mudelid, toetavad ka muid vorminguid, näiteks GIF või PNG.

Videofailidest on levinuim MPEG-4 vorming, paljud toetavad ka WMV ja AVI vormingut. MP3-mängijatel, mis kuvavad videofaile, on tavaliselt videofailide sobivasse vormingusse teisendamise programm kaasas.

Töö põhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helilained muudetakse diskreetimisega binaarkoodiks, mida saab digitaalselt salvestada. Antud info saab arvutist USB- või FireWire-ühendusega MP3-mängijasse tõsta. MP3-mängija sees võetakse vastav informatsioon, pakitakse MP3 kodeering lahti ning saadud info lastakse läbi digitaal-analoogmuunduri, mis muundab heli analoogsignaaliks, mida võimendab võimendi, et seda oleks kuulda. Kõik MP3-mängijad töötavad akuga, enamasti liitiumist laetava akuga, aga on ka patareidega töötavaid mudeleid.[10]

Ohud tervisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikaajaline valju muusika kuulamine on kuulmisele ohtlik ning võib põhjustada kuulmiskadu. Keskmise inimese muusikakuulamisharjumused ei tohiks probleeme tekitada, aga kui kuulata MP3-mängijaga muusikat niigi lärmakas keskkonnas halbade kõrvaklappidega, siis tuleb heli väga valjuks reguleerida, et midagi kuulda, ja see võib kuulmisele kahjulik olla.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]