Mūlamadhyamakakārikā
Mūlamadhyamakakārikā (sanskriti keeles ‘keskmise õpetuse juurvärsid’; tiibeti keeles dbu ma rtsa ba’i tshig le’ur byas pa; hiina keeles 中論 zhonglun; jaapani keeles chūron) on Nāgārdžuna koostatud 27 peatükist koosnev värsstraktaat, mis sisaldab madhjamaka koolkonna põhiseisukohti.
Kesksel kohal on seal tühjuse (śūnyatā) õpetus, mille järgi kõik seadmused on iseenesest tühjad, s.t neil puudub omaolek (svabhāva). Nad on olemas ainult põhjuse-tagajärje suhte kaudu, seega on kirjeldatav tegelikkus püsitu (anitya).
Nāgārdžuna arendab selles teoses välja vastase väidete absurdi viimise loogilise meetodi prasaṅga, samuti liikumise ja paigalseisu suhtelisuse analüüsi.
Mūlamadhyamakakārikāt on kommenteerinud mitmed hilisemad õpetlased, nagu Buddhapālita (u 470–540), Bhāvaviveka (u 490–570), Tšandrakīrti (7. saj) ja Sthiramati (6. saj).