Mõniste vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Üxküllide aadliperekonna vapp aastast 1475

Mõniste vasallilinnus (saksa keeles Menzen) oli väikelinnus vana haldusjaotuse järgi Võrumaa maakonna Hargla kihelkonna Mõniste mõisas.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade kirdest, järve põhjakaldalt Mõniste vasallilinnuse asukoha suunas
  • 1386 – Menzen
  • 1419 – Mendis
  • 1443 – Mendes[1]
  • 1449 – Möndes
  • 1529 – Mensz
  • 1542, 1594 – Mentz
  • 1627 – Mentzen Hoff
  • 1782 – Menniste mõis

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade idasuunalt linnuseala kirdenurgale

Linnus asus tõenäoliselt Mõniste järve läänekaldal Eesti Vabadussõja ajal hävinud Mõniste mõisa peahoone kõrval, kus praegu asetseb mõisa park. Põhja poolt voolab järvest oja lääne pool voolavasse Mustjõkke. Kunagise Tartu piiskopkonna lõunaosas moodustasid Antsla, Tsooru ja Mõniste linnused (võimalik, et sinna kuulus ja Vana-Roosa) põhjast lõunasse kulgeva kaitseliini ja teetõkke Aluliina (Aluksne) – Otepää maanteele ja Mõniste oli selle lõunapoolseim punkt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade kirdest põhjapoolsele linnusevallile

Mõniste on läbi terve keskaja olnud Üxküllidele kuulunud läänivaldus ja pärusmõis, püsides nende valduses 1765. aastani. Mõniste juurde kuulus kõrvalmõisana ka Saru (Saara) ja Uue-Roosa (Neu-Rosen, Catharinenhof).

1386. aastast on vanimad teated mõisa kohta. Siis tegutses seal keegi Nicolaus von Üxküll (Ixkulle). Arvatakse, et tollal asus mõis 5 km lääne pool teisel pool Mustjõge asuvas Ahli külas. Tollal kuulusid ilmselt lõunapoolsed "uuemad karjamõisad" Üxküllide Antsla peamõisa (linnuse) alla.

1419 jaotasid kolm Antsla Üxkülli poega Otto, Bertram ja Claus isa pärandust. Claus Üxküll sai "uue mõisa", mis baltisaksa ajaloolaste hinnanguil oli Mõniste[2].

1529 on seda mainitud praeguses mõisa asukohas olevana. Siis oli Mõniste Vigala mõisniku Johann Üxkülli (Johann Vanem) käes[3]

1542 läksid Mõniste, Saru ja Wollusti valdused Johann Vanemalt üle Johann Nooremale. Viimase noorem vend Otto sai Antsla vasallilinnuse[2].

Vaade linnusealalt üle järve ida suunas

1550. aasta paiku ostis Mõniste Johann Vanem Andreas Buchholzilt Aluliina järve idakaldal oleva Lāzberġise mõisa (Fianden, Feygen)[4].

Liivi sõjas poola ajal Üxküllid küll korraks kaotasid Mõniste ja teised valdused, kuid 1578. aasta paiku sai eelmise Johanni poeg Johann Üxküll need Poola kuningalt Stefan Batorylt lääniks tagasi. 1592 valdas mõisat seesama Johann Noorem. 1593 andis Sigismund III Johann Üxküllile uuesti ka Lāzberġise.

1594. aasta 15. juunil kinnitas Poola kuningas Sigismund III Mõniste koos Eestimaal asuvate Arrowalli ja Killoferi mõisaga uuesti Johannile[3].

1601 oli Mõniste, Saru ja Lāzberġise mõisate omanik Johanni lesk Anna von Rosen, kes aga pidi siis olema juba uuesti abiellunud maanõunik Bernhard von Scharenbergiga, sest viimane oli Johanni ja Anna poegade Johanni ja Georgi kasuisaks.

1624. aasta 16. juuli lepingu järgi said Johann ja Georg von Üxküll Mõniste majandamise oma kätte.

1626. aasta 4. märtsil sai maanõunik Scharenberg Narva lähistel viibivalt Rootsi kuningas Gustav II Adolfilt kinnituskirja perekonna mõisate Mõniste, Sarwa, Wollusti ja Fiandeni omandiõiguse peale. Samuti sai eraldi ära märgitud, et vendade vanaisa Johann Vanem (XVI sajandi I poolel) Mõniste esinduslikuks suureks mõisaks (Gut) välja ehitas. Enne teda oli seal olnud karjamõis (Hoflage)[5]. See oleks ka tõenäoline vasallilinnuse püstitamise aeg.

1627 mainitakse mõisas tagasihoidlikku puust elumaja. Ilmselt oli kivilinnus Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõdades maha põletatud.

1630 kuulusid Mõniste ja Saru Antsla kiriku (Urvaste) alla, Hargla kirik ehitati alles XVII sajandi lõpus. Teised hilisemad Hargla kihelkonna mõisad käisid Koivalinna (Atsele) kiriku alla.

Vaade loodest linnuseala põhjapoolsele vallile

1682 kuulus Mõniste rittmeister Hans Jürgen Üxküllile, tema vennale rittmeister Bernhard Johann Üxküllile langesid Vigala, Wollusti, Assicku ja Strandhofi mõis[2].

XVII ja XVIII sajandi vahetuseks oli kivilinnus ilmselt jälle taastatud ja kasutuskõlbulik, sest seda on kirjeldatud, kui toekate kivimüüridega mõisahoonet, mida ümbritsevad vallid, kraavid ja puitpalissaad[6].

1702 suutis mõisahärra Gotthard Wilhelm von Üxküll seal isegi Boriss Šeremetjevi juhitud Vene vägedele ajutiselt vastupanu osutada[7].

1764 pantisid meeskohtuniku Berend Johann von Üxkülli 5 poega Mõniste ja Saru mõisa kubermangunõunik Carl Reinhold von Kosküllile. 1765. aasta 4. juulil müüs vendade esindaja õuejunkur, parun Hans Georg von Üxküll mõisad õuekohtu-assessorile Georg Heinrich von Koskullile[8].

Vaade linnuseala põhjapoolselt vallilt põhja poole, oja suunas

1789 on August Wilhelm Hupel kirjeldanud Mõniste mõisahoonet, kui vanaaegset kivist elumaja, millel nii väljas- kui ka seespool on paksud tugevad seinad[9]

1919 põles sõjategevuses maha hilisem Mõniste mõisa häärber, mida ei taastatudki. Vana majalinnus oli ilmselt selle kõrval[10].

2008. aastal kaevati järve loodenurga kaldapealsel arheoloogide Arvi Haaki ja Martti Veldi poolt välja XVI–XVII sajandist pärit mõisa ühe abihoone vundament[11].

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Oletatav linnuseala. Vaade loodest linnuse põhjavallile

Tõenäoliselt oli tegemist vähemalt kahekorruselise ristküliku- või ruudukujulise torn- või majalinnusega, nagu tollal enamiku väikelinnuste puhul tavaks. Paksude seintega Mõniste järve läänekaldal seisvat kivist linnusmõisat olid ümbritsenud nii muldvallid, vallikraavid, kui ka puitpalissaad.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Oletatav linnuseala. Maakivid vundamendirusudest

Hävinenud härrastemajast 50 m põhja pool Mõniste järve läänekaldal on maapinnas märgata pakse maakivist laotud vundamendimüüre ja vallikraavi moodi sügavamat sälkorgu[10], mis ümbritseb linnuseküngast läänest ja edelast. Madala rusukünka põhjasuunda jääv ojapoolne külg on järsem ja ligi 3–4 m kõrge.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=M%C3%B5niste&F=M&C06=et Eesti kohanimeraamat, Mõniste
  2. 2,0 2,1 2,2 https://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y#v=snippet&q=Menzen&f=false Hagemeisters Geschichte II, lk. 66
  3. 3,0 3,1 https://books.google.nl/books?id=t8FLaOlB6UoC&pg=PA276&dq=Fierenhof&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwift7GQrtDhAhUDb1AKHbXpBW8Q6AEIJzAA#v=onepage&q=Menzen&f=false L von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter von Livlands I, lk. 233
  4. https://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Marienburg&f=false Hagemeisters Geschichte, lk. 258
  5. Hagemeisters Geschichte II, lk 66
  6. Fr. K. Gadebusch, Livländische Jahrbücher III, II Abschnitt von 1661 bis 1710, Riga 1781, lk. 149
  7. Chr. Kelch, Liivimaa ajaloo järg, Ivar Leimus, Tartu 2009, lk. 204
  8. https://books.google.nl/books?id=t8FLaOlB6UoC&pg=PA276&dq=Fierenhof&hl=et&sa=X&ved=0ahUKEwift7GQrtDhAhUDb1AKHbXpBW8Q6AEIJzAA#v=onepage&q=Menzen&f=false L von Stryk, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter von Livlands I, lk. 234
  9. A. W. Hupel, Die gegenwärtige Verfassung, Zur Ergänzung der topographischen Nachrichten, Riga 1789, lk. 439
  10. 10,0 10,1 Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk. 123, ISBN 978-9949-38-861-5
  11. A. Haak, M. Veldi, Arheoloogilised välitööd Eestis 2008, Tallinn 2009, lk. 203-209