Mõistus ja tunded

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Mõistus ja tunded" (originaalpealkiri "Sense and Sensibility") on inglise kirjaniku Jane Austeni romaan, mis avaldati esimest korda 1811. aastal Londonis.[1] See oli esimene teos, mis Austenil avaldati.[1]

Teos jutustab Dashwoodide perekonna käekäigust pärast perekonnapea, härra Henry Dashwoodi surma. Romaani peategelased on õed Elinor ja Marianne, põhisüžee käsitleb mõlema armulugusid ja eesmärki abielluda. Romaanis vastandatakse Elinori tagasihoidlikku iseloomu Marianne'i maldamatusega.

Eesti keeles on teos ilmunud 1996., 2005. ja 2016. aastal Karin Suursalu tõlkes.[2]

Romaani on korduvalt mugandatud filmideks ja seriaalideks.[3]

Mõistus ja tunded
Originaal­pealkiri Sense and Sensibility
Autor Jane Austen
Tõlge Karin Suursalu
Päritolumaa Suurbritannia Suurbritannia
Keel inglise
Kirjastaja T. Egerton, London (originaal)
Ilmumisaeg 1811 (originaal)
1996 (eesti keeles)
ISBN 978-9985-3-3605-2 (2016. a trükk)

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Dashwoodide pere peab loobuma oma armastatud kodust, Norland Parkist, pärast perekonnapea, härra Henry Dashwoodi surma, kuna maja pärandub edasi vaid meessoost järglastele.[4] Enne perekonna lahkumist saabub Norland Parki Edward Ferrars, kes äratab Elinoris huvi ja imetlust oma vaikse ja argliku meelelaadiga, mis sarnaneb neiu endaga.[4][5]

Dashwoodide naispere saab tänu lahketele sugulastele väikese maja ning neid tutvustatakse kolonel Brandoniga, keda väidetakse kohe Marianne'i armunud olevat, kuid neiu heidab ta kõrvale tema vanuse tõttu.[4][5]

Kui Marianne kukub ja väänab jalutuskäigul jala, aitab teda parajasti mööda jalutav hurmav John Willoughby. Viimase härrasmehelikkus kütkestab neiut kohe.[4] Willoughby ja Marianne'i vahel tekivad kiirelt tunded, mida mõlemad osapooled ei proovigi varjata, paari sündusetus ja tunnete avalik näitamine valmistab muret Elinorile, kes järgib rangelt viisakusreegleid.[4] Kolonel Brandon üritab Marianne'i tähelepanu võita, kuid on tõrjutud ning pälvib sellega Elinori sümpaatia.[4][5]

Willoughby järsk lahkumine naabruskonnast põhjustab Dashwoodides hämmeldust ja Marianne'i üle võtab võimust kurbus.[4] Külastav preili Lucy Steele avaldab saladuskatte all Elinorile, et ta on olnud pikka aega kihlatud Edward Ferrarsiga.[4]

Elinor ja Marianne reisivad Londonisse, kus Willoughby eirab Marianne'i püüdlusi suhelda ja tõrjub teda peol.[4] Peatselt selgub, et noormees on kihlatud jõuka naisega ning see murrab Marianne'i südame. Kolonel Brandon avaldab tõe oma eelmise armastuse ja tolle lapse, koloneli praeguse kaitsealuse Eliza Williamsi kohta.

Edward Ferrarsi ema jätab ta pärandusest ilma, kui kuuleb mehe kihlumisest, mis tõukab mehe kihlatu temast eemale.[4] Kolonel Brandon pakub Elinori kaudu Edwardile lihtsat elamist ja töökohta, mida noormees on ihaldanud.[4][5]

Marianne jääb raskelt haigeks ja Brandon osutab õdedele suure teene.[4] John Willoughby tunnistab Elinorile oma tundeid Marianne'i vastu ja palub andestust oma tundetu käitumise pärast.[4][6] Marianne paraneb ja teadvustab endale oma isekat käitumist.[4]

Edward avaldab Dashwoodidele uudised oma venna abielust preili Steele'iga ja palub Elinori kätt.[4][5] Marianne kiindub kolonel Brandonisse, Elinori ja Edwardi pulmale järgneb Marianne'i ja kolonel Brandoni pulm.[5]

Marianne ja Elinor jäävad abiellumisest hoolimata lähedasteks, nende abikaasad saavad samuti hästi läbi.[5]

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Elinor Dashwood – Dashwoodide perekonna vanim tütar, 19-aastane vaoshoitud taiplik tütarlaps.[5] Elinor toetub elus ja armastusküsimustes moraalile ja mõistusele ning väärtustab kohusetunnet rohkem kui omaenda emotsioone.[7] Erinevalt Marianne'ist ja oma emast oskab Elinor säilitada enesevalitsust ja viisakust, kuid pole siiski tundetu.[7] Elinor armub Edwardisse, kuid ei avalda oma tundeid enne, kui on kindel, et noormees vastab samaga.[7]
  • Marianne Dashwood – Elinori noorem õde, 16-aastane elav, tundlik, romantiline neiu.[5] Marianne on iseloomult Elinori vastand: ta väljendab oma emotsioone tihti liialdavalt ning nende ülevoolavuse tõttu astub Marianne tihtipeale viisakusnormidest üle.[7] Ta juhindub käitumises peamiselt oma tunnetest, mitte moraalist, ning jätab sellega inimestele ebaviisaka mulje.[7] Marianne armub Willoughbysse, kuid tema ennatlikud järeldused noormehe kohta põhjustavad talle hiljem suurt meeleheidet.[7]
  • Margaret Dashwood – Dashwoodide perekonna noorim tütar, 13-aastane tütarlaps, kes sarnaneb pigem Marianne'iga.[5]
  • proua Dashwood – Marianne'i, Margareti ja Elinori ema, rõõmsameelne naine. Proua Dashwood tunneb kaasa mõlema tütre armulugudele, kuid väärtustab pigem Marianne'i emotsioonidel põhinevat otsustusvõimet.[8][5]
  • Edward Ferrars – Elinori väljavalitu, kes on algul salaja kihlatud preili Steele'iga. Meeldiv noormees, kes on iseloomult tagasihoidlik ja vaikne ning unistab lihtsast elust. Edward tutvub Elinoriga Norland Parkis ning abiellub temaga hiljem.[5]
  • John Willoughby – petlik noormees, kes võlub Marianne'i, kuid hiljem hülgab ta oma ahnete eesmärkide nimel.[7] Marianne ja Willoughby kiinduvad teineteisesse sügavalt peatselt peale tutvumist, kuna nad sarnanevad meelelaadilt.[6] Kuigi Willoughby abiellub raha pärast teise naisega, säilivad tal siiski neiu vastu sügavad tunded.[6][5]
  • kolonel Brandon – Dashwoodide perekonna sõber, vanem härrasmees, kes armub Marianne'i esimesel kohtumisel.[6] Marianne tembeldab ta kohe liialt vanaks ja igavaks ning ignoreerib teda, pöörates tähelepanu ainult Willoughbyle.[6] Teose lõpuks õpib Marianne kolonel Brandonit väärtustama ja abiellub temaga.[5] Elinor tunneb kolonelile kaasa ja leiab temas lugupeetava sõbra.[5]

Eestikeelsed väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani on eesti keelde tõlkinud Karin Suursalu.

  • "Mõistus ja tunded" Varrak, 2016.

Ekraniseeringud[muuda | muuda lähteteksti]

Romaani on korduvalt ekraniseeritud, selle põhjal on valminud järgmised filmid ja seriaalid:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Austen, Jane. 2008. Sense and Sensibility. Oxford and New York: Oxford University Press, 7.
  2. 2,0 2,1 ""Mõistus ja tunded"". AS Tänapäev. Vaadatud 16.03.2021.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Pucci, Suzanne R., James Thompson. 2012. Jane Austen and Co.: Remaking the Past in Contemporary Culture. Albany, New York: State University of New York Press, 263.
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 Mcgoodwin, Michael. 1998. Jane Austen: Sense and Sensibility. Summary by Michael Mcgoodwin. Saadaval https://www.mcgoodwin.net/pages/otherbooks/ja_senseandsensibility.html, vaadatud 16.03.2021.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 Austen, Jane. 2016. Mõistus ja tunded. Tallinn: Varrak
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Weiss, Deborah. 2013. Sense and Sensibility: Uncertain Knowledge and the Ethics of Everyday Life. Studies in Romanticism, 52:2, 259, 260, 267, 268.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Stohr, Karen. 2006. Practical Wisdom and Moral Imagination in Sense and Sensibility. Philosophy and Literature, 30:2, 382,383,384,387,388,391
  8. Wallace, Tara Ghoshal. 1992. Sense and Sensibility and the Problem of Feminine Authority. Eighteenth-Century Fiction, 4:2, 161
  9. "Sense and Sensibility". British Film Institute. Vaadatud 16.03.21.
  10. "Sense and Sensibility". BBC One, 13.01.2008. Vaadatud 16.03.2021.