Mine sisu juurde

Mõisteajalugu

Allikas: Vikipeedia

Mõisteajalugu on ajalooteaduse haru, mille uurimisobjektiks on mõisted ja nende tähenduse teisenemine ajas. Mõisteajalugu käsitletakse kohati ka mitte niivõrd omaette uurimisvaldkonnana kui ajalooteadust toetava üldisema metodoloogilise lähenemisena, vastavalt seisukohale, et keele tähtsust mineviku mõtestamisel ja rekonstrueerimisel peaks teadvustama kõik ajaloolased.

Mõisteajalugu kujunes välja Saksamaal 20. sajandi teisel poolel ja kohati on saksakeelne sõna Begriffsgeschichte ka teistes keeltes selle uurimisvaldkonna tähenduses kasutusel. Mõisteajaloo üks juhtivaid teoreetikuid oli Reinhart Koselleck, mitmeköitelise leksikonivormis teose "Geschichtliche Grundbegriffe" peatoimetaja ja mitmete tekstide autor ning ühtlasi sõnastas tema ka mõisteajaloo metodoloogilised alused. Saksamaa mõisteajalugu levis ka teistesse riikidesse ja ühtlasi tekkisid mitmetes riikides paljuski keelelise pöörde mõjul sarnased ajalooteaduse uurimissuunad, mida ühendab omavahel ja mõisteajalooga see, et erilist tähelepanu pööratakse ajaloolise keelekasutuse uurimisele. Seetõttu seostatakse mõisteajalugu tihedalt näiteks ideedeajaloo, ajaloofilosoofia ja ajaloolise semantikaga.

Metodoloogiliselt on mõisteajalugu aastakümnete jooksul kujunenud laiahaardeliseks, ent peamiselt tuginetakse keeleteaduse kontseptuaalsetele ja metodoloogilistele lähenemistele. Mitmetest algsele Saksamaa mõisteajaloole iseloomulikest vaadetest nagu keskendumine üksikutele sõnadele ja 18. sajandi tõlgendamine mõistete tänapäevaste tähenduste kujunemise perioodi ehk Sattelzeit’ina on hilisemad mõisteajaloolased loobunud.

Mõiste

[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisteajaloo mõistet saksa keeles tõenäoliselt esimest korda kasutanud Georg Wilhelm Friedrich Hegel

Mõisteajaloo mõiste võeti esmalt kasutusele saksa keeles. Seda uurimisvaldkonda hakkaski esialgu tähistama saksakeelne sõna Begriffsgeschichte, mida ka teistes keeltes on kohati kasutatud tõlkimata tsitaatsõnana, ehkki eri keeltes on kasutusel ka omakeelsed terminid.[1][2][3][4][5] Mõisteajalugu seostatakse eelkõige Saksamaa ajaloolase Reinhart Koselleckiga, kes küll omistas mõisteajaloo mõiste kasutuselevõtu filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegelile.[6] Oma elu lõpuaastatel defineeris Koselleck mõisteajalugu kui ajaloouurimise seda osa, mis ei käsitle keelt kui reaalsuse epifenomeni, vaid kui mistahes uurimistöö metodoloogilist suunanäitajat, mis on ühtaegu nii reaalsuse kogemise indikaator kui ka reaalsuse tuvastamise protsessi mõjutav tegur.[7]

Arengulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Intellektuaalsed alged

[muuda | muuda lähteteksti]

On arvatud, et mõisteajaloo esilekerkimine esmalt just Saksamaal oli seotud seal 19. sajandil levinud huviga mõistete minevikus kasutamise eripärade vastu. Eriti tundsid tollal mõistete problemaatika vastu huvi teoloogid, kes avaldasid uurimusi selliste teoloogiliste mõistete nagu religio ja gnosis ajaloo kohta. 19. sajandi lõpuks jõuti mõistete ajaloo teemal Saksamaal ka esimeste teooriate arendamiseni.[8]

Seevastu hilisem mõisteajaloo peamine arendaja Reinhart Koselleck on valdkonna juured viinud veelgi kaugemale minevikku ja leidnud, et teadlikult on õpetlased mõistete ajaloole keskendunud alates 18. sajandist. Keelekasutusele ja mõistele pöörasid tema hinnangul juba tollal tähelepanu eri uurimisvaldkondade esindajad, kes kasutasid oma uurimistöös ajaloolis-keeleteaduslikke meetodeid. Lisaks on Koselleck näinud mõisteajaloo ja sotsiaalajaloo tugevaid seoseid, kuivõrd mõisteajalugu keskendub inimühiskonnast pärinevatele mõistetele. Nii on ta mõisteajaloo kujunemislooga seoses tähelepanu juhtinud ka varase annaalide koolikonna (eelkõige Marc Bloch ja Lucien Febvre) huvile keele kui sotsiaalajaloo loomuliku osa analüüsimise vastu.[9]

Algusaeg Saksamaal

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisteajalugu ajaloouurimise omaette valdkonnana hakkas Saksamaal arenema 20. sajandi teisel poolel. Näiteks hakati 1955. aastal Erich Rothackeri eestvedamisel välja andma ajakirja Archiv für Begriffsgeschichte. Rothacker ja tema mõttekaaslased lähtusid oma uurimistöös filosoofilisest idealismist, kusjuures eriliselt pakkus Rothackerile huvi küsimus, mil määral oli Euroopa ja Ameerika filosoofias säilinud hellenistlikku mõtlemist. Nii keskendus tema isiklikult kitsalt kultuurifilosoofiliste põhimõistete ajaloole, ent mõisteajaloo uurimine üldisemalt ei piirdunud Saksamaal tollal ainult filosoofiliste või teoloogiliste mõistetega, vaid puudutas ka teadust, kirjandust, poliitikat ja kultuuri.[10]

"Geschichtliche Grundbegriffe"

[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisteajaloo teedrajav mitmeköiteline teos "Geschichtliche Grundbegriffe"

Populaarsust kogus mõisteajalugu uue valdkonnana Saksamaal alates 1970. aastatest, kui Reinhart Kosellecki, Otto Brunneri ja Werner Konze juhtimisel võeti ette suurprojekt "ajalooliste põhimõistete" (Geschichtliche Grundbegriffe) uurimiseks. Selle projekti tulemuseks oli kaks mahukat raamatuseeriat: ajavahemikus 1972–1997 ilmunud "Geschichtliche Grundbegriffe: Historisches Lexikon zur politisch-sozialen Sprache in Deutschland" ja alates 1985. aastast ilmunud "Handbuch politisch-sozialer Grundbegriffe in Frankreich”.[11] Esimese sarja ilmumisel oli vastutav roll Reinhard Koselleckil, kes jätkas pärast Brunneri ja Konze surma üksinda suure ettevõtmise juhtimist. Ta toimetas mitmeid köiteid ja panustas mitmete kaastöödega ka nende sisusse.[12]

Kosellecki üheks suuremaks panuseks mõisteajaloo arengusse oli muu hulgas ka näiteks Sattelzeit’i mõiste kasutuselevõtt. Selle terminiga tähistas ta peamiselt 18. sajandi teisel poolel toimunud juba eksisteerinud saksakeelsete sõnade tähenduse teisenemist tänapäeval harjumuspäraseid tähendusi kandvateks sõnadeks.[13][14] Hiljem ärgitas see mitmeid arutelusid põhjustanud idee mõisteajalugu uurimisvaldkonnana edasi arendama, kuivõrd saksa keeleruumile iseloomulikke muutusi mõistete kasutuses ei peetud ülekantavaks teistele keeltele.[15]

"Geschichtliche Grundbegriffe" esimeste köidete ilmumise järel esines skeptilisust selle osas, kas mõisteajalugu, nagu seda selles koguteoses esitleti, suudab omaette uurimisvaldkonnana kestma jääda ja arvati, et see võib pigem saada kõigest teiste metoodiliste lähenemiste toeks. Mõisteajalool nähti olevat kaks võimalikku suunda: kas jääda sellele teosele kohati iseloomulikuks peetud valikulise allikatekasutuse juurde ja muutuda sel moel eristamatuks ideedeajaloost või laiendada analüüsitava materjali hulka ning sulanduda kokku poliitilise, sotsiaal- ja majandusajalooga. Igal juhul pidi mõisteajaloo põhiülesandeks olema teiste ajalooteaduse harude toetamine ja see pidi olema ka uue valdkonna põhiväärtus.[16]

Laiem levik

[muuda | muuda lähteteksti]
Poliitilise keele ajaloo uurija Quentin Skinner

Paralleelselt Saksamaal toimunud arengutega hakkasid ka Prantsusmaa ja inglise keeleruumi ajaloolased taganema senistest metodoloogilistest lähenemistest poliitilisele ja ideedeajaloole. Ajaloolist keelekasutust uurisid näiteks J. G. A. Pocock ja Quentin Skinner (ideedeajaloo Cambridge’i koolkonna esindajad), kes leidsid, et ajaloolased peaks tähelepanu pöörama poliitika tegemise keelele.[17] Prantsusmaal kerkis uue uurimissuunana esile ajalooline semantika (sémantique historique), mis oli võrdlemisi sarnane saksa Begriffsgeschichte’le, pakkudes sellega sarnaselt uue lähenemise ideede- ja sotsiokultuurilisele ajaloole. Taolised mõistetele ja keelekasutusele keskendunud uued ajalooteaduse harud on laiemas plaanis paigutatud ka ideedeajaloo ja ajaloofilosoofia traditsioonidesse, kuivõrd paljuski rakendati nende valdkondade metodoloogiat.[18]

Aja jooksul hakati ajaloolaste seas hoomama ka Saksamaa Begriffsgeschichte projekti piiratust ja üha enam mõtlema mõningate mõisteajaloo metodoloogiliste eelduste üle. Kui Saksamaa mõisteajaloolased olid sageli keskendunud uuritava ajajärgu isikute sõnavõttudele mõne mõiste, uute mõistete leiutamise ja tähendusemuutuste kohta, siis nüüd tõstatati küsimus, mil määral peegeldavad taolised sõnavõtud tegelikku igapäevast keelekasutust. Samuti küsiti, mil määral on võimalik kindlaks teha näiteks 16. sajandi teisel poolel käivitunud rahvuskeelte propageerimise või 19. sajandi alguses Saksamaal ja Hollandis tekkinud prantsuse keele vastase liikumise mõju keelekasutusele.[19]

Keelelise pöörde mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa mõisteajaloo kujunemise algusaastatel mõjutas Euroopa mõttelugu märkimisväärselt keeleline pööre ehk teisisõnu, üha suurenenud arusaam keele tähtsusest reaalsuse vahendamisel ja sellega seoses uue analüütilise lähenemisena tekkinud diskursuseanalüüs.[11][20] Kui seni oli keelelistele aspektidele tähelepanu pööratud pigem pealiskaudselt, siis 20. sajandi teisel poolel kutsuti ka ajaloolasi üles mõistete ajaloolist ühiskondlikku konteksti arvesse võtma.[21] Selle tulemusena hakati keelega seotud väljakutseid nüüdsest käsitlema ühtaegu nii uurimistöö metodoloogilise aspektina kui ka omaette uurimisprobleemina.[22]

Uute intellektuaalsete voolude mõjul tekkis arusaamine, et mõistete konteksitundlike tähenduste mõistmiseks leidub ajaloolastel vähe vahendeid ja paljuski saavad nad tugineda ainult säilinud tõenditele keelekasutuse kohta, samas kui võimalikke keeleväliseid mõjutegureid, mis tähendusi kujundavad, on sisuliselt võimatu kindlaks teha. Selle tulemusena on rohkem tähelepanu pöörama hakatud kõikvõimalike keelekasutuse nihete selgitamisele, sealhulgas katkestustele, keeleapsudele, vastuoludele, keelelistele vastastikmõjudele, mis toovad paremini esile keelekasutuse kontekstist sõltuva paindlikkuse.[20]

Suurteos "Geschichtliche Grundbegriffe" nende arengute tuules tekkinud uutele standarditele täielikult ei vastanud, sest mõningate arvamuste järgi oli see tugevalt mõjutatud ühiskondlikele makrostruktuuridele keskendunud sotsiaalajaloost, mis käsitles ühiskondlikke nähtusi, sealhulgas mõistekasutust objektiivsena. Samuti osutus uute intellektuaalsete voolude taustal teose leksikonivorm puuduseks, kuna hakati mõistma, et sõnade tähendus ei muutunud mitte ainult makrotasandil ja pikkade ajaperioodide vältel (mida oli võimalik leksokonikirjega edasi anda), vaid sõltus spetsiifilistest suhtlussituatsioonidest. Taolistele kommunikatiivsetele aspektidele teoses tähelepanu ei pööratud.[23]

Arengud 20. sajandi lõpus

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastatel moodustati uurimisrühm "History of Political and Social Concepts Group" (hilisem "History of Concepts Group"), mis alates 1998. aastast hakkas korraldama iga-aastaseid rahvusvahelisi konverentse. Ilmuma hakkas kaks ingliskeelset mõisteajaloole pühendatud ajakirja: Redescriptions: Yearbook of Political Thought and Conceptual History ja Contributions to the History of Concepts. Mõisteajalooga tegelevaid uusi uurimisrühmi tekkis mitmetes maailma riikides, väga aktiivselt tegeleti sellega Hollandis, aga silmatorkavat teemakohast uurimistööd tegid veel näiteks Skandinaavia, Prantsusmaa, Hispaania ja Lõuna-Ameerika ajaloolased. Iseloomulik oli rahvusvaheliselt levima hakkanud mõisteajaloo vooludele see, et need ei võtnud Saksamaa uurimistraditsiooni lihtsalt üle, vaid reflekteerisid seda kriitiliselt ja kohandasid vastavalt oma uurimisprobleemidele.[24]

Hollandis asuti omaette suurprojektina koostama hollandi keeleruumi mõisteajalugu ja avastati selle ettevalmistamise käigus, et Saksamaa mõisteajaloolaste nägemus 18. sajandist kui Sattelzeit’ist ehk kontseptuaalsest moderniseerumisest ei ole ülekantav teistele keeltele.[15] Omaette projekti ettevõtmist just hollandi keeles esinevate ja esinenud mõistete uurimiseks peeti lisaks vajalikuks ka seetõttu, et Hollandi kuldajastul 17. sajandil mängis riik ja ka selle keel Euroopas mitmetes valdkondades olulist rolli. Samas otsustati Hollandi projekti läbiviimisel vältida rahvuslikku perspektiivi ja pigem keskenduda võrdlevale lähenemisele.[25] Olles kursis nii Saksamaal kui ka inglise keeleruumis tehtud mõisteajaloo-alase uurimistööga, otsustasid Hollandi ajaloolased need uurimistraditsioonid kokku viia, mis 1990. aastatel viis ühtlasi mitmete rahvusvaheliste loengute ja konverentside korraldamiseni.[15]

Arengud 21. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi uute väljaannete ja teemakohase teadusürituste hulk oli 20. ja 21. sajandi vahetuseks tõusuteel, esines 21. sajandi alguses ka pessimistlikku suhtumist uurimisvaldkonna tuleviku suhtes, eriti kirjandusteadlase Hans Ulrich Gumbrechti esituses.[26][27] Gumbrechti kriitika mõisteajaloo suhtes lähtus seisukohast, et see tegeleb ainult mõistetega, jättes kõrvale mõistetevälise reaalsuse. Samas ei käsitlenud ta seda aspekti kui väljakutset, millele mõisteajalukku uusi teoreetilisi ja metodoloogilisi lähenemisi tuues lahendus leida, vaid kui mõisteajaloo lõppu ja uute paradigmade esile kerkimist humanitaarteadustes, mis läheks kaugemale tähenduste ja tõlgendustega tegelemisest.[28]

Skeptilisust valdkonna tuleviku suhtes võis kujundada ka asjaolu, et Saksamaal oli mõisteajaloost 21. sajandi alguseks saanud lisaks aktiivsele uurimisvaldkonnale ka omaette uurimisobjekt. Nii toimus mõisteajaloo ajaloo teemal mitmeid teadusüritusi ja uurimisprojekte ning kirjutati doktoritöid.[5] Sellegipoolest jätkati Saksamaal nagu ka teistes riikides mõisteajaloolise uurimistööga, seejuures laiendati teemaderingi ja ajalist haaret ning rakendati uusi meetodeid.[29]

Eesmärk

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisteajaloo vajalikkusele viidates on väljendatud seisukohta, et kuigi kõik ajaloolased peaks ideaalis aru saama mõistete tähenduse ajas muutumisest, siis praktikas seda põhimõtet sageli ignoreeritakse ning kasutatakse mõisteid moel, justkui oleks neil üks kindel muutumatu ja üksmeelselt tunnustatud tähendus.[30][22] Mõisteajaloo üks eesmärke on sellele puudusele ajaloo uurimisel tähelepanu juhtida. Mõisteajaloo lähtepunktiks on eeldus, et minevikukogemustest teadlikuks saamine ja nende arusaadav kirjeldamine on võimalik ainult keele (kõnes või kirjas) vahendusel, kuna kogu "ajalugu" on kujunenud peamiselt suuliselt edasi antud või kirja pandud traditsioonina (mööndusega, et vähesel määral avaldub see ka materiaalsete tõendite kaudu). Seega on ajaloosündmuste kirjalike tõendite tähenduse korrektselt kommenteerimiseks vajalik mõisteid adekvaatselt kasutada, milleni jõudmiseks peaks ajaloolased omaette tegelema minevikus kasutatud mõistete uurimisega.[31][32]

Mõisteajaloo teine eesmärk on osaliselt seotud historismiga, kuivõrd sellele iseloomulik ajaloosündmuste kirjeldamine nende omaaegses kontseptuaalses raamistikus võib osutuda väljakutseks, sest sellise uurimistöö tulemus ei pruugi olla kergelt tänapäevaste lugejate jaoks selgitatav. Samuti võidakse liigselt usaldada allikate keelekasutust, eeldades, et need on mingi üldisema ajaloolise kogemuse vahetuks tunnistuseks. Arvatakse, et mõisteajalugu kui ajaloo abiteadus peaks aitama neist piirangutest vabaneda.[33]

Uurimisobjekt

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisteajaloo uurimisobjekt on ajalooline keelekasutus, täpsemalt see, kuidas ajaloolistes ühiskondlikes protsessides osalenud isikud neid protsesse keeleliste vahenditega mõtestasid.[30] Samuti on mõisteajaloo uurimisobjektiks peetud "tähendusi" ja vastavalt sellele nägemusele püüavad mõisteajaloolased kindlaks teha, millest mõistete tähendused avalduvad, kuidas tähendusi konstrueeritakse ja kuidas need seostuvad ümbritseva reaalsusega.[34] Mõisteajaloo üheks spetsiifilisemaks uurimisprobleemiks on ka samade tähendusväljadega mõistete esinemine eri keeltes ja vastavate keeleliste vastete tuvastamine.[35]

Teoreetiline raamistik

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste ja sõna seos

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistajaloo üheks peamiseks teoreetiliseks väljakutseks on sõna ja mõiste seos. Nii võivad näiteks ajalooallikad sageli rääkida samast nähtusest, kasutades erinevaid sõnu, mis omakorda tekitab küsimuse, kas erinevad sõnad sama nähtuse kohta moodustavad ühe mõiste ja juhul, kui seda eeldada, siis ei peaks mõistet sõnaga samastama. Sel juhul tekib aga küsimus, mis on üldse mõiste. Reinhart Koselleck oli teose "Geschichtliche Grundbegriffe" koostamise käigus sellest probleemist teadlik ja nentis teose sissejuhatuses, et mõiste on midagi enamat kui sõna ning need kaks on samas omavahel tihedalt seotud, ent põhjalikku tähelepanu mõiste olemuse sõnastamisele ei pööranud.[36][37]

On arvatud, et lihtsustatud seisukoht, et mõisted on keelevälised metafüüsilised entiteedid, mõisteajalugu väga palju ei aita, sest sellisel juhul peaks tegemist olema ajatute ideedega, mille teisenemise ajaloo uurimisel puudub mõte ja mõisteajalugu ei tegele ka taoliste ajatute ideede tõlgenduste teisenemise uurimisega.[38] Ühemõtteliselt selget mõiste ja sõna eristust mõisteajaloo metodoloogias polegi suudetud välja pakkuda, kuigi ühe võimaliku selgitava raamistikuna on välja pakutud näiteks Wilfrid Sellarsi keelefilosoofiat.[39]

Onomasioloogia ja semasioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi mõisteid ja sõnu mõisteajaloos meta-tasandil selgelt ei eristada, on nende eristus selle uurimisvaldkonna metodoloogias olulisel kohal seoses keeleteaduselt üle võetud onomasioloogilise ja semasioloogilise lähenemise eristamisega. Keeleteaduses tugineb selline metodoloogiline eristus eeldusele, et sõnad ja tähendused on põhimõtteliselt eristatavad ja kuigi see vaade on keeleteadlaste seas tänapäevaks kohati ka kahtluse alla seatud,[40] on mõisteajaloolased leidnud selle olevat kasuliku. Mõisteajaloos viitab onomasioloogia erinevate sõnade uurimisele, mida kasutatakse sarnaste mõistete tähistamiseks ja semasioloogia ühe sõna erinevate tähenduste uurimisele. Näiteks mõiste "vabadus" onomasioloogilise uurimisega püütaks kindlaks teha erinevaid sõnu, mida on kasutatud selle mõiste tähistamiseks ning semasioloogilise uurimisega sõna "vabadus" eri tähendusi.[17]

Sünkroonia ja diakroonia

[muuda | muuda lähteteksti]
Näide tekstist, mis pakub mõisteajaloolastele võimalust tuvasta "abielu" mõiste kasutuskontekste ja tähendust 18. sajandi Eichstättis

Keeleteadlastelt üle võetud on ka mõisteajaloos keelekasutuse uurimisel rakendatav sünkroonne ja diakroonne lähenemine, mis tugineb Ferdinand de Saussure’i keele sünkroonsele ja diakroonsele aspektile. Diakroonset lähenemist kasutades keskenduvad mõisteajaloolased keele muutumisele ajas ja sünkroonse lähenemise puhul keele fikseeritud struktuurile mistahes konkreetsel ajahetkel.[17] Reinhart Koselleck on sünkroonsust ja diakroonsust näitlikustanud "abielu" mõistega. Ta on näidanud, et kuigi mõisteajaloolastel ei ole võimalik teha järeldusi, mida abielu endast ajaloo jooksul sisuliselt on kujutanud, on võimalik diakroonset lähenemist rakendades näidata, kuidas selle mõiste tähendus on ajas korduvalt muutunud ja sünkroonset lähenemist rakendades näidata, et teatud ajahetkel mõne konkreetse juhtumiga seoses on "abielu" mõistele omistatud teatud tähendus.[41]

Tähenduste ajas ja ruumis varieeruvus on olnud mitmete diskussioonide objektiks. Nii on tähelepanu juhitud probleemidele nagu tänapäevaste mõistete ülekandmine minevikku ning eurotsentristlik keelekasutus. Esile on kerkinud küsimus, kas tänapäevaseid ja Euroopa kultuuriruumis levinud mõisteid tohiks kasutada ajalooliste ja Euroopa-väliste nähtuste kirjeldamiseks. Eurotsentrismi vältimise võimalikkuse suhtes on ka skeptilisust väljendatud seoses kahtlusega, et neutraalseid analüütilisi termineid ajalooliste nähtuste struktureerimiseks kõikvõimalikes kultuurikontekstides on keeruline leida. Kuigi alati on võimalik kasutada uuritavates allikatest kasutatud termineid, võib see vähendada tulemuste mõistetavust lugejate jaoks, kes kasutatavate terminitega kursis pole. Samuti võidakse sel moel rõhutada teiste kultuuride olemuslikku erinevust, mida omakorda on võimalik tõlgendada eurotsentrismina.[42]

Sünkroonse lähenemisega seostub ka tähenduste hägusus, mis on mõisteajaloolaste jaoks märkimisväärne väljakutse. Nimelt võivad sõnadel samas aegruumis eri isikute ja rühmade poolt kasutatuna olla erinevad tähendused ning sageli hägustatakse tähendusi teadlikult. Nii on kohati rõhutatud, et mõisteajaloolased peaks taolist tähenduste hägusust teadvustama ja uurimistöös arvesse võtma.[43]

Põhimõisted

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal Reinhart Kosellecki juhtimisel arenenud mõisteajalugu keskendus "põhimõistetele", mida on defineeritud kui ajaloo kulgemist kujundavaid mõisteid. Teoses "Geschichtliche Grundbegriffe" kasutas Koselleck ka teisi sarnaseid väljendeid nagu "tuummõisted" (Kernbegriffe), "kesksed mõisted" (zentrale Begriffe), "juhtivad mõisted" (Leitbegriffe), "võtmesõnad" (Schlüsselworte) ja "lööksõnad" (Schlagwörter), ilma neid selgelt eristamata.[44] Just taoliste ajalugu kujundavate mõistete uurimist pidasid algsed mõisteajaloolased vajalikuks ühiskondlike struktuuride ja sündmuste laiema konteksti mõistmiseks.[45] Põhimõisteid eristab tavalistest mõistetest seejuures mitte midagi olemuslikku, vaid nende ajalooline ja ühiskondlik tähtsus ning sageli on võrreldes tavaliste mõistetega tegemist vastuoluliste ja ideoloogiliselt laetud mõistetega. Milliseid mõisteid seejuures põhimõisteteks peetakse, sõltub ajalooallikatest ja ajaloolase valikutest.[46]

Konteksti tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa algses mõisteajaloos ei olnud kontekst märkimisväärselt olulisel kohal. Teosele "Geschichtliche Grundbegriffe" valitud leksikonivorm peegeldab konteksti asemel toonaste mõisteajaloolaste huvi spetsiifiliste üksikmõistete, nende tähenduste ja osaliselt ka omavaheliste seoste vastu.[47] Nii võisid nad oma käsitlustes arvesse võtta, et üks mõiste ilmneb koosmõjus teiste mõistetega (näiteks mõistet "valitsemine" (Herrschaft) tuli käsitleda seotuna mõistetega nagu "võim" (Macht), "vägivald" (Gewalt), "autoriteet" (Autorität) ja "riik" (Staat)),[17] ent keelekasutuse laiema ühiskondliku kontekstiga ei tegelenud.

Hiljem vaidlustati selline lähenemine mõistete ajaloole argumendiga, et sõnadel iseenesest ei ole tähendust, vaid need omandavad tähenduse ainult kasutuses. Nii on leitud, et mõistete tähenduse uurimisel tuleks analüüsida võimalikult laia valikut nende mõistete kasutamise näidetest ja arvatud, et "Geschichtliche Grundbegriffe" mitmed autorid ei suutnud selle väljakutsega parimal moel toime tulla, tuginedes vaid autorite hinnangul "representatiivsetele" allikatele, seejuures selgitamata, miks nad on valinud just need allikad ja miks nad peavad neid representatiivseteks. Allikad pärinesid tihti prominentsetelt isikutelt, kes aga ei pruugi esindada oma ajas tüüpilist keelekasutust.[47]

Tähelepanu on juhitud ka sellele, et üksikutele sõnadele keskenduv metodoloogia on puudulik Euroopale ajalooliselt iseloomuliku mitmekeelsuse uurimisel, kuivõrd see ei aita aimu saada, kuidas pideva keelevahetuse tingimustes eri keeltes sõnu ja tähendusi kasutati.[48]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Veit-Brause, 1981.
  2. ↑ Sheehan 1978.
  3. ↑ Richter 1987.
  4. ↑ Jordheim 2009.
  5. ↑ 5,0 5,1 Dutt 2011, 37.
  6. ↑ Koselleck 1998, 24.
  7. ↑ Goering 2013, 428.
  8. ↑ Boer 1998, 13.
  9. ↑ Koselleck 1998, 23–24.
  10. ↑ Boer 1998, 13–14.
  11. ↑ 11,0 11,1 Hampsher-Monk, Tilmans ja van Vree 1998, 1.
  12. ↑ Boer 1998, 15.
  13. ↑ Sheehan 1978, 313.
  14. ↑ Goering 2013, 429–430.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Hampsher-Monk, Tilmans ja van Vree 1998, 3.
  16. ↑ Sheehan 1978, 319.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Hampsher-Monk, Tilmans ja van Vree 1998, 2.
  18. ↑ Veit-Brause, 1981, 62–64.
  19. ↑ Boer 1998, 21.
  20. ↑ 20,0 20,1 Steinmetz 2008, 184.
  21. ↑ Veit-Brause, 1981, 65.
  22. ↑ 22,0 22,1 Sheehan 1978, 312.
  23. ↑ Steinmetz 2008, 185–187.
  24. ↑ Steinmetz 2008, 175–177.
  25. ↑ Boer 1998, 20–21.
  26. ↑ Steinmetz 2008, 174.
  27. ↑ Jordheim 2009, 209–210.
  28. ↑ Jordheim 2009, 215–216.
  29. ↑ Steinmetz 2008, 178.
  30. ↑ 30,0 30,1 Veit-Brause, 1981, 61.
  31. ↑ Goering 2013, 428–429.
  32. ↑ Koselleck 1998, 28–30.
  33. ↑ Veit-Brause, 1981, 62.
  34. ↑ Jordheim 2009, 209.
  35. ↑ Steinmetz 2008, 194.
  36. ↑ Goering 2013, 435–436.
  37. ↑ Poerschke 2017, 161.
  38. ↑ Goering 2013, 437.
  39. ↑ Goering 2013.
  40. ↑ Glynn 2015.
  41. ↑ Koselleck 1998, 30–34.
  42. ↑ Steinmetz 2008, 195–196.
  43. ↑ Sheehan 1978, 317.
  44. ↑ Poerschke 2017, 160.
  45. ↑ Booeker 1998, 51.
  46. ↑ Goering 2013, 434–435.
  47. ↑ 47,0 47,1 Sheehan 1978, 316.
  48. ↑ Steinmetz 2008, 180–181.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Boer, Pim den. 1998. "The Historiography of German Begriffsgeschichte and the Dutch Project of Conceptual History". History of Concepts: Comparative Perspectives, toimetanud Iain Hampsher-Monk, Karin Tilmans ja Frank van Vree, 13–22. Amsterdam: Amsterdam University Press. (raamatu täistekst)
  • Booeker, Hans Erich. 1998. "Concept – Meaning – Discourse. Begriffsgeschichte Reconsidered". History of Concepts: Comparative Perspectives, toimetanud Iain Hampsher-Monk, Karin Tilmans ja Frank van Vree, 51–64. Amsterdam: Amsterdam University Press. (raamatu täistekst)
  • Dutt, Carsten. 2011. "Historische Semantik als Begriffsgeschichte. Theoretische Grundlagen und paradigmatische Anwendungsfelder". Jahrbuch für Germanistische Sprachgeschichte 2 (1): 37–50. (DOI: 10.1515/9783110236620.37)
  • Glynn, Dylan. 2015. "Semasiology and Onomasiology: Empirical Questions Between Meaning, Naming and Context". Change of Paradigms–New Paradoxes: Recontextualizing Language and Linguistics, toimetanud Jocelyne Daems, Eline Zenner, Kris Heylen, Dirk Speelman ja Hubert Cuyckens, 47–80. Berliin, Boston: Walter de Gruyter. (täistekst)
  • Goering, D. Timothy. 2013. "Concepts, History and the Game of Giving and Asking for Reasons: A Defense of Conceptual History". Journal of the Philosophy of History 7 (3): 426–452. (DOI: 10.1163/18722636-12341260; täistekst)
  • Hampsher-Monk, Iain, Karin Tilmans ja Frank van Vree. 1998. "A Comparative Perspective on Conceptual History – An Introduction". History of Concepts: Comparative Perspectives, toimetanud Iain Hampsher-Monk, Karin Tilmans ja Frank van Vree, 1–9. Amsterdam: Amsterdam University Press. (raamatu täistekst)
  • Jordheim, Helge. 2009. "Begriffsgeschichte According To Gumbrecht–Or: What Meaning Can And Cannot Convey". Redescriptions 13 (1): 209–218. (DOI: 10.7227/R.13.1.11)
  • Koselleck, Reinhart. 1998. "Social History and Begriffsgeschichte". History of Concepts: Comparative Perspectives, toimetanud Iain Hampsher-Monk, Karin Tilmans ja Frank van Vree, 23–35. Amsterdam: Amsterdam University Press. (raamatu täistekst)
  • Poerschke, Ute. 2017. "Conceptual History and Architectural Theory". Theorie der Architektur: Zeitgenössische Positionen, toimetanud Sebastian Feldhusen ja Ute Poerschke, 158–175. (täistekst)
  • Richter, Melvin. 1987. "Begriffsgeschichte and the History of Ideas". Journal of the History of Ideas 48 (2): 247–263. (DOI: 10.2307/2709557)
  • Sheehan, James J. 1978. "Begriffsgeschichte: Theory and Practice". The Journal of Modern History 50 (2): 312–319. (DOI: 10.1086/241699)
  • Steinmetz, Willibald. 2008. "Vierzig Jahre Begriffsgeschichte–The State of the Art". Sprache-Kognition-Kultur. Sprache zwischen mentaler Struktur und kultureller Prägung, toimetanud Heidrun Kämper ja Ludwig M. Eichinger, 174–197. Berliin, New York: Walter de Gruyter. (täistekst)
  • Veit-Brause, Irmline. 1981. "A note on Begriffsgeschichte". History and Theory 20 (1): 61–67. (DOI: 10.2307/2504645)

Lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Gumbrecht, Hans Ulrich. 2006. Dimensionen und Grenzen der Begriffsgeschichte. München: Fink.
  • Koselleck, Reinhart (toim). 1979. Historische Semantik und Begriffsgeschichte. Stuttgart: Klett-Cotta.
  • Koselleck, Reinhart. 2002. The practice of Conceptual History: Timing History, Spacing Concepts. Stanford: Stanford University Press.
  • Richter, Melvin. 1995. The History of Political and Social Concepts: A Critical Introduction. New York, Oxford: Oxford University Press.
  • Steinmetz, Willibald, Michael Freeden ja Javier Fernández Sebastián (toim). 2017. Conceptual History in the European Space. New York, Oxford: Berghahn.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mõisteajalugu&oldid=6779279"