Mine sisu juurde

Märtsiküüditamine Eestis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Märtsiküüditamine
Osa Teisele maailmasõjale järgnenud Nõukogude okupatsioonist Eestis, Lätis ja Leedus
Inimeste küüditamiseks kasutatud kaubavagunid (muuseumieksponaatidena Vilniuses)
Toimumisaeg märts 1949
Toimumiskoht Eesti, Läti, Leedu
Tulemus Okupeeritud Eestist küüditati 20 702 inimest.
Lätist küüditati 42 149 inimest.
Leedust küüditati 31 917 inimest.
Kolmest okupeeritud riigist kokku ligi 95 000 inimest.[1]
Osalised
NSV Liidu Kommunistlik Partei
Nõukogude armee
NSV Liidu Siseministeerium
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium		 Eestimaa kommunistlik partei
Eesti NSV Ministrite Nõukogu
Eesti NSV Siseministeerium
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
ENSV MN esimees Arnold Veimer
Kaotused
1949. aasta märtsiküüditamise kaotused Eestis olid
2,5% elanikkonnast

Märtsiküüditamine (1949) oli 25.–28. märtsil 1949 diktaator Jossif Stalini korraldusel NSV Liidu juhtide ja relvajõudude poolt okupeeritud Eestis läbi viidud kohalike elanike massiline sunniviisiline ümberasustamine kodumaast kaugetesse piirkondadesse, eelkõige Vene NFSV-s Siberisse ja vähemal määral ka Kasahhi NSV-sse.[2] See oli osa Eestit, Lätit ja Leedut hõlmanud suuremast salastatud sõjalisest operatsioonist Priboi (eesti k. 'murdlaine').

1949. aasta märtsiküüditamine oli NSV Liidu kommunistliku režiimi kõige massilisem inimsusvastane kuritegu Eesti kodanikkonna vastu. Nelja ööpäeva jooksul võtsid Nõukogude repressiivorganid relvastatud valve alla ja paigutasid Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järgi ja sadu sündis asumisel. Arvestades ka neid, keda oli plaanis küüditada, aga ei õnnestunud kinni võtta, on kannatanuid üle 30 000 inimese. Koos nende kõigi sugulastega, kelle elu ei jäänud samuti endiseks, tabas küüditamine olulist osa Eesti rahvastikust.[3]

Märtsiküüditamine oli ka Eestit okupeerinud NSV Liidu korraldatud kõige massilisem küüditamine ja kohtuväline represseerimine. See haaras korraga suurt osa Eesti, Läti ja Leedu rahvastikust. Ainuüksi küüditamise ajal (25.–28. märtsil 1949) kinni võetud ja kodunt ära viidud inimeste arv ulatus kolme Balti riigi peale kokku ligi 37 000 pere ja 95 000 inimeseni.[3]

Teadaolevate andmete järgi viidi Eestist ära 20 702 inimest (neist 49,4% naised, 29,8% lapsed ja 20,8% mehed), kellest Siberis hukkus ligikaudu 3000 inimest.[4]

Noorim teadaolev küüditatu oli kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane Maria Räägel Abja vallast.[viide?]

Esimest korda mainis märtsiküüditatute enamlevinud arvu (20 702) Tartu Ülikooli parteiajaloolane Ervin Kivimaa oma 1970. aastal kaitstud kandidaadiväitekirjas, kuid käsikirjana ei olnud see uurimus avalikkusele kättesaadav.[5]

Esimene rong 992 küüditatuga läks sihtkohta teele Tapa raudteejaamast 26. märtsil 1949 kell 12.32, viimane 1064 inimesega Võru raudteejaamast 29. märtsil kell 21.10.[6]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Maaühiskonna lammutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Märtsiküüditatute mälestamine 2015. aastal Tallinnas

1944. aasta sügisel asendus Eestis Saksa okupatsioon NSV Liidu okupatsiooniga. Nõukogude võim jätkas 1941. aastal pooleli jäänud maareformi, mille eesmärk oli näidata, nagu oleks Nõukogude võim Eestis huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest. Ühe perekonna kasutuses oleva maa ülemmääraks oli seatud 30 hektarit. 16. oktoobri 1944 EK(b)P KK määruse nr 189 järgi võis eeskujulike majapidamiste kasutuses olla isegi üle 30 hektari, seda tõukarja pidamiseks, vilja- ja heinaseemnesortide aretamiseks. Maareformi lõpus anti talupidajatele akt maa põliskasutamise kohta. Tegelikult oli see üksnes talupidajate ajutiseks rahustamiseks.

NSV Liidu Ministrite Nõukogu 17. augusti 1947 määruse alusel andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. augustil 1947 välja määruse nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta. Edukamatele majapidamistele (n-ö kulakutele) määrati kõrgendatud maksud. Valdade täitevkomiteed pidid selgitama välja n-ö kulaklikud majapidamised. Selle kõige eesmärk oli, et talupidaja loobuks oma maast ja tootmisvahenditest ning astuks kollektiivmajapidamisse – kolhoosi.

Kolhoosid olid täielikult allutatud riigi ja partei võimule, seal polnud vähimatki omaalgatust ega ühistegevust. Kolhoosid kujunesid kõikjal halvasti majandavateks, äärmuseni vaesunud nälgivate inimeste kollektiivideks. Kolhoosikorra sügav majanduslik mõte oli põllumajandus riiklike müügikohustuste ja maksude abil täiesti tühjaks imeda, et saada ressursse riigi industrialiseerimiseks ning võimsa raske- ja sõjatööstuse ülesehitamiseks. Kolhoosikord oli vahend, millega võim allutas ühiskonna suure osa – talurahva – piiramatult oma tahtele.

Hoolimata sellest, et mitu korda tõstetud makse polnud talud sageli enam võimelised kandma ning laostumine oli paratamatu, kulges kolhoosidesse astumine vaevaliselt – 1949. aasta alguseks oli kolhoosidesse ühinenud vaid 5,8% taludest. Võimuladviku nägemuse järgi oli tarvis rakendada terrorit. 17. jaanuaril 1949 kirjutas Nikolai Karotamm Moskvasse, et kollektiviseerimise teostamiseks on vajalik "kulakluse kui klassi likvideerimine", milleks peaks n-ö kulakud Eesti NSV-st välja saatma.

Vastupanuliikumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt 1944. aasta sügisel tõi kaasa relvastatud vastupanuliikumise.

1949. aastaks oli vastupanuliikumise selgroog murtud. Jõud olid muutunud järjest ebavõrdsemaks, lootus Läänest tulevale abile oli hakanud kustuma. See andis okupatsioonivõimule olulise eelduse küüditamise korraldamiseks. Kuna operatsioon Priboi oli logistiliselt üpris keeruline, siis varem oleks küüditamine olnud võimudele liiga riskantne.

Operatiivplaan Priboi

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditamise ettevalmistamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatavate kindlaksmääramine

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatavate arvu kindlaksmääramine

[muuda | muuda lähteteksti]

Balti riikidest väljasaadetute arv. Allikas Janis Hermanis

Mastaapse küüditamise korraldamise esmaülesanne oli kindlaks määrata küüditatavad perekonnad. NSV Liidu Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1949 määrusega nr 390-138ss oli määratud kindlaks küüditatavate arv Baltimaades: Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest; Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku oli määratud küüditada 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

Küüditamise põhjenduse tõendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM) koostas iga perekonna küüditamisega seotud dokumentidest arvestustoimiku. RJM oli oma olemuselt sõjaväeline ja tsentraliseeritud asutus. RJM-i linna- ja maakonnaosakonnad tegutsesid RJM-i juhtkonna korralduste ja juhendite alusel.[7]

NSV Liidu Ministrite Nõukogu 29. jaanuari määruse järgi olid küüditamisele määratud need inimesed, kelle perekonnas oli n-ö natsionaliste, bandiite või kelle perekonnal oli n-ö kulaklik majapidamine. RJM-l oli kohustus seda dokumentidega tõendada. Selle ülesande täitmisel osalesid peale RJM-i linna- ja maakonnaosakondade veel RJM-i A(arvestus)-osakond ning sõjaväe- ja piirivalvesalkade vastuluureosakonnad. Keskne ja koordineeriv roll oli aga eelkõige RJM-i A-osakonnal, mis hakkas dokumente välja otsima veebruari algul. Regionaalosakondades alustati selle tööga veebruari keskel. 15. märtsiks oli info arvestustoimikutesse kogutud.[8]

RJM-i Saaremaa osakond pidi koostama arvestustoimikud 370 majapidamise kohta, Valgamaa osakond 487, Võrumaa osakond 854 ja Tartumaa osakond 1653 perekonna kohta.[8]

Väljasaatmise põhjenduse dokumenteeris RJM-i A-osakond TSN-i täitevkomiteid, parteiorganeid ja kohalikku miilitsat kaasamata.[9]

N-ö natsionalistide ja bandiitide kohta kasutatud dokumendid jm teabeallikad[10]

  1. RJM-i keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest pärit dokumendid: n-ö natsionalistide ja bandiitide kohta langetatud sõjatribunali otsuste koopiad, arreteerimismäärused, väljakirjutused RJM-i erinõupidamiste otsustest, õiendid kompromiteerivate materjalidega.
  2. RJM-i regionaalosakonnast saadud dokumendid: arreteerimismääruste koopiad, ülekuulamisprotokollide koopiad ja väljavõtted ning õiendid RJM-i A-osakonnalt saadud teatisest arreteeritud n-ö natsionalisti karistamise kohta.
  3. RJM-i regionaalosakonna koostatud kokkuvõtted osakonna käsutuses olnud agentuurmaterjalide (ehk luureagentidelt saadud andmete) põhjal, väljavõtted agentuurasjadest; agentuurteadete, tšekistlike-sõjaväeliste operatsioonide aruannete, ülekuulamisprotokollide ja isiku tuvastamise protokollide koopiad.
  4. Piirivalvesalkade vastuluureosakondadelt saadud memorandumid n-ö emigreerunud natsionalistide kohta kogutud agentuurteadetest.

N-ö kulaklike perede kohta kasutatud dokumendid jm teabeallikad[10]

  1. Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) kinnitatud maakonna kulakute nimekiri.
  2. Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest pere kulakuks tunnistamise kohta.
  3. Valla TSN TK dokumendid valla kulaklike perede kohta.
  4. Agentuurteated (ehk luureagentide teated) kompromiteerivate andmetega kulaklike perede kohta.
  5. Muud dokumendid kulakliku pere liikmete nõukogudevastase tegevuse kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta.

Pärast n-ö natsionalistide, bandiitide ja kulakute majapidamiste väljaselgitamist tehti kindlaks nendega seotud pereliikmed koos elukohaga. Uuriti ka, kas on küüditamist välistavaid asjaolusid, need olid kas erilised teened Nõukogude riigi ees (teenistus Nõukogude armees või riiklikud autasud) või töövõimetus. Kogu eelkirjeldatud tegevus kajastub RJM-i asjaajamises koondnime all "tuvastused" (установки). "Tuvastustega" tegelesid RJM-i regionaalosakonnad.[11]

Küüditamisele määratud perede liikmete ja elukohtade andmete põhjal kavandati küüditamist vahetult teostavate nn operatiivgruppide tegevus: komplekteeriti grupid ja planeeriti transport. "Tuvastuste" täpsusest sõltus, kui palju küüditamisele määratud inimesi võetakse kinni. Mida kiiremini jõudsid küüditajad neile määratud taludesse, seda suurema tõenäosusega ei olnud küüditatavad toimuvast aimu saanud ega põgenenud. Ebatäpse "tuvastuse" korral tuli küüditajatel "tühjalt" ringi sõita. Küüditamisega seotud aruannetes on nimetatud RJM-i töötajaid, kelle tööga ei jäädud rahule.[11]

RJM-i regionaalosakond lõpetas enda menetluse kokkuvõtva õiendiga, mille kinnitas maakonnaosakonna ülem või tema asetäitja.[11]

Tuvastamine RJM-i Saaremaa osakonna näitel
[muuda | muuda lähteteksti]

RJM-i regionaalosakonda laekunud materjalid andis osakonna juhtkonna esindaja edasi operatiivtöötajale, kes pidi sisse seadma toimiku ja tuvastama vajalikud andmed n-ö natsionalisti, bandiidi või kulaku pereliikme kohta. Tuvastuse tulemused kajastati kirjalikes õiendites või aruannetes, mis koostati osakonna ülemalt või asetäitjalt saadud trükitud vormi põhjal.[12]

Kui selgus, et mõni küüditamisele määratud pereliige elab mujal, teavitati sellest isiku elukohajärgse RJM-i regionaalosakonna ülemat ja 5. osakonda.[12]

Pärast ülesande täitmist andis tuvastaja tehtud tööd kajastavad õiendid või aruanded üle osakonna juhtkonna esindajale, kes edastas need toimikute vormistamisele spetsialiseerunud operatiivtöötajale. Viimane koostas tuvastuste põhjal samasisulised osakonna juhtkonna õiendid ning ilmselt kohe ka kogutud teavet kokkuvõtva koondõiendi. Valmis õiendid anti masinakirjutajatele ümbertrükkimiseks, ja kui need olid trükitud, köideti toimik kokku ning viidi allkirjastamiseks kellelegi osakonna juhtkonnast.[12]

Arvestustoimikute vormistamisel on regionaalosakondades täheldatav selge tööjaotus: üks osa töötajaid tegeles andmete tuvastamise, teine osa dokumentide vormistamisega.[12]

Tuvastamisse rakendati enamasti eesti keelt valdavad operatiivvolinikud. Tuvastajatel on olnud ilmselt ka oma tööpiirkonnad. Vormistajate ülesanne oli koondõiendi koostamine, toimiku lõplik vormistamine (lehtede nummerdamine, köitmine). Samuti pidid nad tegema järelepärimisi teistesse osakondadesse ja ametiasutustesse. Seetõttu rakendati vormistamisel usaldusväärsemaid, haritumaid ja parema vene keele kirjaoskusega töötajaid.[12]

Tuvastusi iseloomustavad sagedased vead, eriti isikuandmete (nimi, sünniaasta, elukoht) puhul. Kurioossemaid juhtumeid on samanimeliste ja lähestikku elavate inimeste segi ajamine, mitme toimiku loomine ühe ja sama pere kohta, sugulussidemete ekslik tuvastamine. Kui elukohtade ja pereliikmete tuvastamise vead on tingitud kiirustamisest, siis teenete tuvastamise puhul on ebatäpsus Andres Kahari arvates sihilik.[12]

Kokkuvõtete koostamine, otsuste sanktsioneerimine ja kinnitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Valmis toimikud saadeti regionaalosakondadest kokkuvõtte koostamiseks RJM-i keskaparaati, mis asus Tallinnas Pagari tänav 1.[13]

Kokkuvõtted koostati (arvestustoimikud vormistati lõplikult) RJM-i peamaja 5. korruse suures saalis. Selle tarbeks oli loodud töögrupp operatiivvolinikest, uurijatest, jaoskondade ülematest ja asetäitjatest ning mujalt NSV Liidu RJM-i valitsustest appi saadetud töötajatest.[13]

Kokkuvõtete koostamisega tegeles korraga kümneid RJM-i ohvitsere, kelle vahel jaotas viis kuni seitse RJM-i töötajat laiali regionaalosakondadest saabunud toimikud ja kokkuvõtete blanketid. Regionaalosakondade toimikud jaotati laiali läbisegi, see tähendab, et mõne koostaja nime võib leida õige mitme maakonna toimikute kokkuvõtetelt. Kokkuvõtete blanketid tuli pärast täitmist tagastada samadele isikutele, kellelt need olid saadud. Nii tuli toimida ka juhul, kui keegi tahtis vahepeal ruumist lahkuda.[13]

Kokkuvõtted (v.a üksikud erandid) on trükitud blanketile, mille ülemisel poolel on suurelt trükitähtedega заключение (kokkuvõte). Sellele järgnevad regionaalosakonna kogutud andmed. Lehe alumisel poolel on RJM-i operatiivtöötaja ettepanek saata perekond Eesti NSV-st välja asumisele, sõnastusega: "Panen ette perekond aadressiga [elukoht] isikkoosseisus [nimed] saata eriasumisele (спецпоселение)". Ettepaneku on kinnitanud mõne RJM-i keskosakonna ülem või asetäitja. Kõikidele kokkuvõtetele on trükitud RJM-i 5. osakonna ülema Nikolski nimi, kuid tegelikult on nõusoleku andnud peaaegu kõik sel ajal Tallinnas viibinud RJM-i keskosakondade ülemad ja nende asetäitjad, seda saab järeldada antud allkirjadest.[13]

Kokkuvõte saadeti edasi Boris Kummile ja Kaarel Paasile,[13] kes on lisanud lehe ülaserva resolutsiooni. Boris Kumm on kirjutanud ülemisse vasakusse nurka vene keeles "Kinnitan, Eesti NSV RJM minister kindralmajor /KUMM/" ning lisanud kuupäeva, allkirja ja RJM-i pitsati. N-ö natsionalistide ja bandiitide puhul on ülal paremas nurgas ka prokurör Kaarel Paasi resolutsioon "sanktsioneerin" koos pitsati, kuupäeva ja allkirjaga.

Pärast kinnitamist ja sanktsioneerimist lisas RJM-i A-osakond toimikule registreerimisnumbri ning saatis tagasi maakonda.[13]

Organisatsiooniline ettevalmistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Paralleelselt tohutu paberitööga valmistati küüditamist tehniliselt ette. Julgeolekuministeerium pidi tagama, et küüditamisele määratud inimesed võetakse kinni ja toimetatakse jaamadesse. Siseministeerium pidi tagama konvoeerimise, transpordi ning küüditatute paigutamise ja järelevalve Siberi sihtkohtades.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati n-ö kulakute väljasaatmine, ümberasustamine ja majapidamiste likvideerimine. Esimese määrusega määrati maakonna- ja linnanõukogude täitevkomiteede kinnitatud nimekirjade alusel küüditamisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 perekonda ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud n-ö kulaklike majapidamiste realiseerimise kord. N-ö kulakute vara ja kariloomad (v.a isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga kanti riigi tuludesse.

Umbes kümme päeva enne küüditamise algust kutsuti igasse maakonda määratud volinikud EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Volinikele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks n-ö kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.

Arnold Meri ütluste järgi oli instrueerimine suuline; volinike ülesanne oli kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSV Liidu MN 29. jaanuari 1949 ühismäärusele. Volinikud pidid aitama julgeolekuorganeid küüditamisel, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et küüditamise vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult küüditamisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes on 9. märtsi 1949 lehel ülestähendused: "KK liikmete instr", "50 kõnelejat (instr.)." ja "kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV MN volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.[14]

Tehniline ettevalmistus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaheteljelist inimestele kohandatud loomavagunit, mida kasutati deporteerimisel 1941. aastal, kasutati ka 1949. aastal. 1938. aasta väljalaske GAZ veoauto asemel kasutati maailmasõja käigus ameeriklastelt saadud Studebakeri tüüpi autosid

Eestis koordineerisid küüditamist Eesti NSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSV Liidu RJM volinik Eesti NSV-s kindralmajor Ivan Jermolin, kellele allus 12-liikmeline operatiivstaap.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM) vastutas küüditamise esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest (veebruaris 1949). Eestisse saabus NSV Liidu Julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad said salajase ülesande teha kindlaks n-ö kulakute ja natsionalistide perekonnad ning vormistada küüditamiseks vajalikud dokumendid. Igasse maakonda saadeti RJM-i volinik. Iga maakonna kohta kehtestati küüditatavate perede arv ja "reserv". NSV Liidu MN 29. jaanuari otsusega nr 390-138ss oli juba kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist küüditatavate arv ja kategooriad. Eestist tuli selle otsuse järgi küüditada 7500 perekonda 22 500 inimesega.

Järgmises etapis pidi RJM küüditatavad arreteerima ja toimetama lähtejaamadesse. Eesti NSV Siseministeerium (SM) vastutas ešelonide koostamise ja sihtpunktidesse saatmise ehk küüditamise teise poole eest. Eesti NSV Siseministeeriumisse saadeti NSV Liidu Siseministeeriumi kindralmajor Vladimir Rogatkin.

Eesti NSV RJM-i allüksuste tegevust juhtis minister Boris Kumm, Eesti NSV SM-i Aleksander Resev, RJM-i sisevägede tegevust juhtis küüditamise ajal Riias NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901–1973).

5. märtsiks selgus Eesti NSV Siseministeeriumi järelepärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSV Liidu MN otsusega nr 390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. Küüditamise üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga staap, eesotsas NSV Liidu riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga.

Küüditamine oli plaanis Baltimaades viia läbi ühe päeva jooksul. Eestis olid Eesti NSV RJM-i koostanud küüditavate plaanid 17. märtsiks ning EK(b)P KK komandeeris kõikidesse maakondadesse EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. Eesti NSV Siseministeeriumil tuli küüditamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve, piirivalve, miilitsa, vanglate ja tuletõrjeüksused.

Eesti NSV Siseministeeriumi ülesanne oli ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSV Liidu RJM-i kavandatud 19 ešelonile ja 16 lähtejaamale pandi paika 19 lähtejaama ja 19 ešeloni ülemat koos asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat – igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse NSV Liidu teistest piirkondadest. Küüditamise ajaks saabus Eestisse ka ligi 1200 spetsialisti-operatiivtöötajat. Küüditatavate tabamiseks ja transpordiks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Käsu saamisel tuli viivitamata välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, määrati ka kindlaks teed ja liikumisskeemid.[15]

Suurem osa ešeloniülemaid ja siseministeeriumi konvoivägesid oli väljastpoolt Eestit. Ajaloolase Tõnu Tannbergi andmetel oli Eestist küüditamiseks nähtud ette kasutada 20 254 isikut: 2198 operatiivtöötajat, 5953 sõjaväelast, 3665 hävituspataljonlast ja 8438 parteiaktivisti.[16]

Küüditamise vahetu toimepanek

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditamise ettevalmistamist püüti hoida saladuses lõpuni. Raadiojaamad ning enamasti ka küüditamisele määratud inimeste nimekirjad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne küüditamise algust. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid lähtejaamade ja ešelonide ülemad ning operatiivgrupid said oma tegevust alustada.

Eesti NSV siseministri Aleksander Resevi 12. aprilli ettekandes NSV Liidu siseministrile Sergei Kruglovile on teatatud, et Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid hakkasid küüditamisele määratud perekondi kinni võtma 25. märtsil kell kuus varahommikul, Tallinnas juba kell neli. Küüditatavate paigutamisel lähtuti normist 48–50 inimest neljateljelisse ja 24–25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, paigutati 40–44 inimest neljateljelisse ja 20–22 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kogu Eestis jäi tühjaks 112 vagunit. Enne väljumist määrati veel vene ja eesti keelt rääkivate küüditatavate seast vagunivanemad, kes pidid koostama nn vaguninimekirjad. Mõnel vagunisse paigutatud inimesel õnnestus põgeneda, mõni viidi ravile. 27. märtsi lõunaks lõpetati kõik ettevalmistused ja ešelonid väljusid Siberi poole teele, Tartust väljunud rong näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27. märtsist 7. aprillini. Mõned põgenesid teel.

Andmed ešelonidesse paigutatud inimeste arvu kohta on vastukäivad. Näiteks kindralmajor Kumm teatas Karotammele, et vagunitesse oli paigutatud kokku 20 498 meest, naist ja last. Polkovnik Mihhailov teatas Karotammele hoopis arvu 20 702, kindralmajor Resev Moskva eriasumisosakonnale 20 723 ning kindralpolkovnik Kruglov Stalinile, Molotovile, Beriale, Malenkovile 20 713.[17]

Kõigist Balti riikidest küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Küüditamise korraldamisse kaasati üle 76 000 isiku.[15]

Eesti NSV Siseministeeriumi 1. eriosakonna (arvestusosakond) ülema alampolkovnik Oskar Aviku teatis väljasaadetud ešelonidest

Ešeloni nrLähtejaamAlgne vagunite arvTeele saadetud vagunite arvInimesiVäljumineSihtkoht (linn)Saabumine
97301Rakvere684993127.03 23:25Abakan12.04
97302Jõhvi6868127726.03 13:15Abakan08.04
97303Tapa645699226.03 12:32Barabinsk07.04
97304Kehra574992227.03 16:47Abakan, Son10.04
97305Ülemiste6268132728.03 19:15Šira, Son, Užur13.04
97306Ülemiste6254113726.03 18:47Atšink, Adadõm, Užur08.04
97307Keila6265136929.03 3:50Tšerepanovo13.04
97308Risti675196527.03 15:41Tšerepanovo07.04
97309Haapsalu6262117426.03 13.35Tšulõmskaja09.04
97310Paldiski6270172929.03 14:35Barabinsk12.04
97311Jõgeva625092627.03 14:24Ubinskaja, Karagat07.04
97312Jõgeva624893527.03 14:34Tatarskaja, Karsuk08.04
97313Veriora624793827.03 15.40Barabinsk, Tšanõ06.04
97314Tartu624795527.03 16:57Omsk10.04
97315Elva644271427.03 14:58Ljubimskaja, Kalantšinskaja09.04
97316Keeni6259104526.03 19:32Novosibirsk10.04
97317Puka625196026.03 16:15Novosibirsk07.04
97318Võru3234106429.03 21:10Mihhailovo22.04
97319Võru6257117527.03 0:15Kitoi, Tulun16.04
KOKKU:19 ešeloni1169105720 535
Allikas: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" lk 856–857, Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa" lk 75.
Märkused: Sihtkohta jõudnute arv (tabelis "inimesi") ei märgi lähtejaamas vagunitesse paigutatud inimeste arvu.

Küüditajate autasustamine "lahinguliste" teenete eest

[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu kommunistliku partei juhtkond autasustas 24. augustil 1949 Aleksander Resevit Punalipu ordeniga toimepandud inimsusvastase kuriteo – küüditamise – juhtimise eest Eestis. Punalipu ordeniga autasustati ka kindralmajor Boriss Kummi ning polkovnikuid Pavel Pastelnjak (Пастельняк Павел Пантелеймонович) ja Dmitri Taever (Таевер Дмитрий Дмитриевич).

1. järgu Isamaasõja ordeniga autasustati kindralleitnant Sergei Ogoltsovi ning 2. järgu Isamaasõja ordeniga alampolkovnik Oskar Avikut (Авик Оскар Иосифович).

Punatähe ordeniga autasustati alampolkovnikuid Alfred Pressman (Прессман Альфред Гетлибович) ja Idel Jakobson.

Asumiselt vabanemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnel üksikjuhul vabaneti Siberist üsna varsti pärast küüditamist. Muutus saabus pärast Stalini surma 1953. aastal. Vabastamine hakkas kulgema etappide, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1941. juunis represseerituile see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelevalvet, kuid selleni ei jõutud. Samas oli selge, et miljonite küüditatute kinnihoidmiseks ei ole poliitilisi ega majanduslikke põhjuseid.

Esimesed ulatuslikumad eriasumiselt vabastamise otsused tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli NSV Liidu Siseministeerium seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb alatiseks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste kohta siiski leebus. 16. juulil 1954 andis NSV Liidu Siseministeerium välja käskkirja nr 00597, mis oli kooskõlas NSV Liidu Ülemnõukogu 5. juuli 1954 määrusega nr 1439-649ss. Käskkirja järgi tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased isikud vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16-aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedased sugulased olid kodumaale maha jäänud ning kas nad nõustusid need lapsed enda juurde võtma, sest laste vanemaid koju veel ei lastud.[18]

16. juulil 1954 andsid ka NSV Liidu peaprokurör, siseminister ja NSV Liidu MN juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee esimees välja ühiskäskkirja nr 127s/0391/078, millega muudeti julgeoleku ja prokuratuuri 26. novembri 1948 direktiivi nr 66/241ss "Isamaasõja ajal erinevatesse NSV Liidu piirkondadesse väljasaadetute kohustuslikest ja püsivatest asukohtadest põgenenute kriminaalvastutusele võtmise kohta". Isikud, kes viibisid selle direktiivi alusel asumisel, vabastati asumiselt ja kanti arvelt maha. Punkti 7 järgi tuli sulgeda asumiselt põgenenud isikute uurimistoimikud ja lõpetada nende tagaotsimine.[18]

Siberist vabanemise murrang saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei vabastatud kõiki kohe. Küüditatu või mõni tema sugulane pidi kirjutama vabastamise avalduse. 1953. aastal laekus Eesti NSV Siseministeeriumile 1967 avaldust, 1954. aastal 5542 avaldust. Avalduste arvu pideva suurenemise tõttu hakkas nende läbivaatamine venima, ulatudes kuuest kuust kuni aastani. Eesti NSV Siseministeeriumi esimese eriosakonna ülema Kuropatkini 25.01.1955 teatisest nr 9/0490 selgub, et see oli tingitud personalinappusest. Avalduse läbivaatajaks sobis üksnes eriväljaõppe, tšekisti teadmiste ja operatiiv-jälitustöö praktiliste kogemustega töötaja. Iga avalduse puhul oli tarvis kontrollida faktide tõesust dokumentide või pealtnägijate tunnistuste abil. Avalduste läbivaatamisel ilmnes ka mõningad probleeme. Selgus, et siseministeeriumile laekunud avalduste põhjal viibib asumisel rohkem inimesi kui neid oli nimekirjadesse kantud. See puudutas eriti 1949. aastal küüditatud n-ö kulakuid.[19]

Küüditatute vabastamine jätkus pärast Hruštšovi sula üldiselt langevas tempos. Viimased vabastamisotsused tehti 1965. aastal.

1960. aasta veebruariks oli aastail 1941–1951 Eestist küüditatutest vabastatud:[20]

  1. Eesti NSV Siseministeeriumi, prokuratuuri ja ülemkohtu otsustega 9047 isikut;
  2. Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega 2029 isikut;
  3. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni otsusega 2010 isikut;
  4. põhjendamatult väljasaadetud 1256 isikut;
  5. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 19. mai 1958 ja 7. jaanuari 1960 seadustega 2265 isikut;
  6. NSV Liidu valitsuse seaduste ja määruste alusel 11 228 isikut.

1. jaanuari 1960 seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist küüditatut, neist 126 olid n-ö bandiidid-natsionalistid, 225 nende perekonnaliikmed, 6 Jehoova tunnistajad ja 20 küüditatud 1941. aastal.[20]

Vabastamisel seatud piirangud

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse saabunud eriasumiselt vabastatutele olid kehtestatud piirangud. Eesti NSV MN 1. oktoobri 1957 määrus nr 332 nägi ette, et isikud, kes on eriasumiselt vabastatud NSV Liidu MN 24. novembri 1955 määrusega või NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 13. detsembri 1955 seadlusega ning kelle edaspidine asumisel viibimine oli osutunud ebaotstarbekaks, võivad Eestis elada ükskõik kus, v.a Tallinnas, piiritsoonides ja linnarajoonides, kust nad küüditati. Kohalikel rajoonikomiteedel oli õigus lubada vanuritel, töövõimetutel ja end ülalpidavatel isikutel elada samas rajoonis, kust nad küüditati. Eesti NSV MN määrust eiranuid karistati passirežiimi rikkumise eest ja nad võeti kriminaalvastutusele.

12. oktoobril 1957 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse "Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivate tegelastele ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseile osavõtjaile". Eestisse omavoliliselt tagasipöördunuid karistati rahvakohtu otsusega vabaduskaotusega ühest kuni kolme aastani koos järgneva väljasaatmisega Eestist. Selle seadlusega kaasnenud instruktsioonis täpsustati seadlusega hõlmavate isikute kategooriat. Eestisse tagasipöördumine oli keelatud ka neile, keda oli karistatud nõukogude kodaniku tapmise või piinamise, spioneerimise, terroristlike ja diversiooniaktide ning banditismi eest. Sellesse gruppi kuulunuid vabastati osaliselt 25. märtsi 1961 ja 6. detsembri 1963 seadlustega, kuid täielikult tunnistati seadlus kehtetuks alles 1965. aastal.[21]

Vabastamisega ei tagastatud äravõetud vara. Küüditatutel oli sageli tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega, neile rakendati ka ametikeelde.[22]

Kohtupidamised küüditajate üle

[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiumaa

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jaan Pähna, kes töötas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Hiiumaa osakonna operatiivvolinikuna, osales 1949. aasta veebruaris ja märtsis 46 väljasaatmisele ja ümberasustamisele kuuluva isiku tuvastamisel. Ta kogus andmeid ning koostas 14 perekonna ja 46 isiku kohta salajased õiendid, mis olid aluseks nende väljasaatmisotsuse tegemisele. Ise võttis ta kinni kaks isikut. Välja saadeti Pähna tegevuse tulemusena 41 isikut.[27]

Harjumaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartumaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. (Kirjutanud Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Lauri Vahtre jt, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg, peatoimetaja Sulev Vahtre). Õpetatud Eesti Selts, Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 278.
  2. ↑ http://lood.wordpress.com/2007/04/05/koolivaheajal-algas-soit-kulmale-maale/#more-105
  3. 1 2 Toimik "Priboi": artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. (Toimetajad Meelis Saueauk, Meelis Maripuu). Tallinn: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 7.
  4. ↑ Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Olion, 1994, lk 200.
  5. ↑ Valdur Ohmann, "Eesti Ajaloomuuseum lähiajaloo radadel". Ajakiri Tuna, 2/2010, lk 136–137.
  6. ↑ Hilda Sabbo, Võimatu vaikida. II (Tallinn: H. Sabbo, 1996 (Tallinn: Ühiselu)), lk 857–858.
  7. ↑ Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2009), lk 42.
  8. 1 2 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 43.
  9. ↑ Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 45.
  10. 1 2 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 44–45.
  11. 1 2 3 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 47.
  12. 1 2 3 4 5 6 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 48–52.
  13. 1 2 3 4 5 6 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 52–55.
  14. ↑ Küüditamine kui genotsiidikuritegu: teadlik rünnak sotsiaalse grupi vastu[alaline kõdulink] – Postimees, 25. mai 2008
  15. 1 2 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13. juuni 2007. Vaadatud 14. oktoobril 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  16. ↑ Teekond Siberisse: küüditamine kui logistikaoperatsioon – Postimees, 24. märts 2009
  17. ↑ Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949." 1. osa (Tallinn: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 2003), lk 74.
  18. 1 2 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 119.
  19. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 121–123.
  20. 1 2 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 124.
  21. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123.
  22. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123–125.
  23. ↑ http://uudised.err.ee/index.php?06134459
  24. ↑ "Kohus määras küüditajale ekspertiisi". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. märts 2016. Vaadatud 17. aprillil 2009.
  25. ↑ Kohtupidamine väidetava küüditaja üle lükkus veebruarisse
  26. ↑ Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalitus
  27. ↑ Prokuratuur saatis genotsiidis süüdistatavana kohtusse 86-aastase mehe, Eesti Päevaleht, 6. aprill 2010
  28. ↑ Lõpusirgele on jõudnud Vana-Tartumaal 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises ja läbiviimises kahtlustatava Väino Pehki tegevuse uurimisega

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Allikapublikatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Monograafiad ja temaatilised artiklikogumikud

[muuda | muuda lähteteksti]
Aigi Rahi "1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas" (1998)

Uurimuslikud artiklid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Terje Anepaio. Trauma ja mälu. Mineviku ületamisest represseeritute kogemuses. – Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Studia Ethnologica Tartuensia. 4. Tartu, 2001, lk 198-215.
  • Margit-Mariann Koppel. Märtsiküüditamine Jõhvi vallas. – Kultuur ja Elu, 1999, nr 4, lk 43-51.
  • Pearu Kuusk. 1949. aasta märtsisündmused küüditajate ettekannetes Tartu näitel. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat. VIII. Tartu, 2002, lk 5-18.
  • Herbert Ligi. Ääremärkusi küüditamise ajaloole: N. Karotamm ja küüditamine. – Kleio, 1991, nr 3, lk 6-10.
  • Aadu Must. Küüditatud eestlaste ajalugu Tomski arhiivis. – Ajalooline Ajakiri, 2000, nr 4, lk 55-86.
  • Vladimir Pool. Operatsioon "Priboi". Hilinenud reportaaž märtsiküüditamisest. – Õhtuleht, 23.03-27.03.1992.
  • Aigi Rahi-Tamm. Sündmus eri allikate valguses (küüditatute näite varal). – Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Studia Ethnologica Tartuensia. 4. Tartu, 2001, lk 216-225.
  • Aigi Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis 9. Tartu Ülikool, 2004.
  • Aigi Rahi-Tamm, Andres Kahar. Deportation Operation Priboy in 1949. – Estonia since 1944. Reports of the Estonian Internation Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. (Eds: Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle). Tallinn, 2009, lk 429-460.
  • Aigi Rahi-Tamm. "1949. aasta märtsiküüditamine". – Kannatuste aastad 1940-1991. (Toimetanud Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju), Tallinn, 2012, lk 125-152.
  • Lembit Raid. Peremees või käsualune? Ülevaade Parteiarhiivi materjalidest. – Kleio, 1992, nr 5/6, lk 54-60; 1993, nr 8, lk 41-47; 1995, nr 2, lk 42-55.
  • Edgar Saar. Eesti Rahva Muuseumi materjalid 1949. aasta küüditamisest ja küüditatute elust asumisel. – Lee. 10. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne. Tartu, 2004, lk 53-73.
  • Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tšekistlik ebaõnnestumine. – Akadeemia 1999, nr 12, lk 2543-2561; 2000, nr 1, lk 158-172.
  • Hanno Talving. 1949. aasta märtsiküüditamisega seotud varalised protsessid. – Suitsutare. 4. Valitud artiklid. Tallinn, 2007, lk 170-228.
  • Meelis Saueauk. Märtsiküüditamine NSV Liidu sõjajärgsete massideporteerimiste kontekstis. – Tuna, nr 4 (2019), lk 80-97.

Mälestused, päevikud, kirjavahetus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jüri Kindel. Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik. Tartu, 2008.
  • Kalev Mõttus. Pool sajandit märtsiküüditamisest Võrumaal 1949. Võru, 1999.
  • Voldemar Pinn. 25. märts 1949. Punane terror ja Läänemaa. VII. Haapsalu, 1992.
  • Aigi Rahi-Tamm. "Oh et seda uut võimu poleks tulnudki..." [järelsõna romaanile]. – Heino Kiik. Maria Siberimaal. Eesti Lugu. 35. 2009, lk 243-256.
  • Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 1948. ja 1949. aasta päevik. Tartu, 2001.
  • Sa ära möödu mineviku valust. II, III. (Koostanud: Tiiu Teesalu). Valga, 2004-2006.
  • Hans Sissas. Meenutused. I, IV, V, VI. Võru, 1990-2003.
  • Tiiu Vadi. Me olime Tartu tudengid. – Akadeemia, 2007, nr 8-9.
  • Vaikimise väraval. Kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest. (Toimetanud: Krista Mõisnik, Eneken Helme). Tallinn, 2001.
  • Uno Aan, Need aastad ei unune.... Koeru Vallavalitsus, 2001 (Tallinn: Multico).
  • "Küüditatud 1949: Lääne-Virumaa". Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", Rakvere Ühing. (Toimetanud ja eessõna: Õilme Nurk), Rakvere: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 1999.
  • "Siberi karm kool: küüditatute koolilood: kooliõpilaste kogutud mälestused". Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abistamise Fond; (toimetaja Ainu Purje; eessõna: Toomas Liivamägi), Tallinn: Eesti Represseeritute Abistamise Fond, 2011.
  • "Siberi kodu: küüditatute lood". Okupatsioonide Muuseum, Eesti Memento Liit, MTÜ Siberi Lood, (toimetaja Ainu Purje, eessõna: Peep Varju). Tallinn: Okupatsioonide Muuseum, 2014.
  • "Siberist tagasi koju: küüditatute lood". MTÜ Siberi Lood, Okupatsioonide Muuseum; (eessõna: Peep Varju), Tallinn: Siberi Lood, 2015.

Ilukirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatute mälestused

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi president küüditamisest

[muuda | muuda lähteteksti]

Videod

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Märtsiküüditamine_Eestis&oldid=7223880"