Mägikiur

Allikas: Vikipeedia
Mägikiur
Anthus spinoletta.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Västriklased Motacillidae
Perekond: Kiur Anthus
Liik: Mägikiur
Ladinakeelne nimetus
Anthus spinoletta
(Linnaeus, 1758)

Mägikiur (Anthus spinoletta) on linnuliik västriklaste sugukonnast kiuru perekonnast.

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi kirjeldas 1758. aastal Karl Linné. Varem käsitleti liikide kolmikut, millesse kuulusid mägikiur, randkiur ja leetkiur (Anthus rubescens), ühe liigina Anthus spinoletta.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Mägikiur on levinud mäestikes Lõuna- ja Kesk-Euroopast ja Aasia lõunaosast kuni Hiinani. Mägikiur rändab lühikest maad.

Eestis kohati mägikiuru esmakordselt 2009. aasta veebruaris Tallinnas Koplis Paljassaare lahe ääres.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaneb randkiuruga, ja varem käsitleti viimast mägikiuru alamliigina. Hundsulestikus alapool roosakas, triibustusega külgrinnal ja kehakülgedel. Puhkesulestikus väga sarnane randkiuruga, siis eristavad teda randkiurust natuke heledam ülapool, selgem kulmutriip ja valgem tiivavööt. Kutsehüüd on venitatud siit, ka iits või iits trüt. Laul sarnaneb nii sookiuru kui randkiuruga.[1]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Asustab pesitsusajal mäenõlvade alpiniite ja kõrgtasandikke ülalpool metsapiiri, sageli vee lähedal. Talveks liigub madalamale, tegutsedes siis mererandades, järvekallastel, märgaladel ja üleujutatud põldudel.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Mägikiur pesitseb aprillist juunini, üks kuni kaks korda aastas.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Toitub peamiselt putukatest, ka ussidest ja tigudest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 366.