Mäemarid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mäemari lipp

Mäemarid (mõnikord kasutatud ka Mägi-Mari) on soome-ugri rahvaste hulka kuuluva mari rahva hõimurühm, kes elab peamiselt Mari El Vabariigi lääneosas Volga jõe kaldal Mäemari rajoonis ning Nižni Novgorodi oblastis. Mäemaride enamik räägib mäemari keelt. Nimetuse on nad saanud Volga-äärsest künkliku maastiku järgi, millel nad peamiselt elavad.[1]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Mäemaride arvukus on alati olnud oluliselt väiksem kui nende niidumaridest hõimukaaslaste arv. Kui niidumari keele kõnelejaid on umbes 460 000 kanti, siis mäemaride arv on kukkunud 36 000 pealt 1989. aasta rahvaloendusel 18 515 peale, samas 2010. aastaks oli rahva arv tõusnud taas 23 559 peale. Üheks põhjuseks võib olla mäemari rahvusliku identiteedi tugevnemine ning asjaolu, et mäemarid on olnud Mari Eli Vabariigis kaalukatel ametikohtadel. Seevastu mäemari keele valdajate arv on püsivalt kahanenud. Põhjus võib olla selles, et on kadumas kakskeelsus – siiani oskasid paljud niidumarid ka mäemari keelt. Geograafilise asendi tõttu kohtab mäemaride seas palju suuremat vene mõju kui niidumaride seas. Hoolimata nii vene ja tšuvaši keele mõjutustest peetakse mäemari keelt eesti ja soome keelele lähedasemaks niidumari omast.[1][2]

Mäemari keelt õpetatakse Mäemari ja Kilemarõ rajooni koolides. Nižni Novgorodi oblastis elavatele mäemari lastele emakeelt ei õpetata. Maakoolid ja lasteaiad on valdavalt marikeelsed, sest 86,8% rajooni elanikest moodustavad marid. Siiski õpib enamik noori juba maast-madalast selgeks vene keele. Seetõttu oskavad ka puhastes mari külades juba kolme-nelja aastased marid soravalt vene keelt. Urbanisatsiooni tõttu on viimase kolmekümne aasta jooksul rajooni elanikkond vähenenud poole võrra. Paljud mäemarid elavad nüüd Nižni Novgorodis, Moskvas ja Tšeboksarõs. Ka Venemaa poolt peale sunnitud õigeusk on maridele liiga teinud: vanad traditsioonid on kadumas, keel venestumas ja enam ei kohta turul rahvariietes mäemarisid.[1][2]

Mingil määral on tunda teatavat rivaliteeti niidu- ja mäemaride vahel. Kohati on konflikti tekitanud asjaolu, et Mäemari rajooni võetakse kui üht Mari Eli neljateistkümnest rajoonist, millega kaasneb teatav ebaõiglus mäemaride suhtes. Samuti teravdas pikka aega vastuolusid mäemaride halb keelesituatsioon – nende keelt ei tahetud eraldi riigikeelena ära märkida.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mäemarid on erinevatel hinnangutel elanud Marimaal kuni viimased 8000 aastat, sest siiani ei ole leitud jälgi järsust rahvastiku muudatusest. Mari keele jagunemine kahte peamisesse murderühma – niidumari idas ja mäemari läänes, võib ulatuda tagasi uuema kiviaja kultuurideni. Raua kasutamine levis Marimaale 2500 aasta eest, samuti loomakasvatus ja põllundus.[3]

Umbes 10. sajandil sattusid marid Volga Bulgaaria mõju alla ning rahvastik segunes ulatuslikult. Mäemari alad olid ainukesed Volgast lõuna pool asetsevad alad, kus kohalik rahvas ei võtnud üle bulgaari keelt (tänapäevase tšuvaši keele eelkäija). Esmakordselt tungisid venelased mari maadele 12. sajandi lõpupoole. Vladimir-Suzdali vürstiriik vallutas vähehaaval Volga ülemjooksu oru kuni Vütla (Vetluga) suudmeni Ida-Marimaal. Kahe võõrvõimu vahele jäänud hõimud katsusid oma sõltumatust säilitada, hoolimata Bulgaari või Vene valitsejate vormilistest omandinõudlustest.[3]

Mongoli sissetung 1236. aasta paiku alistas marid ja tema naaberrahvad, millest pikapeale koordus tatarikeskne Kuldhord ja 1443. aastaks Kaasani khaaniriik. Kuldhordi survel liikusid paljud bulgaarid põhja poole, enne kui nad tatari uustulnukatesse sulanesid, seeläbi kasvas bulgaari mõju mari kultuurile ja mari keelepiir taandus veelgi. Tatari ülikud jätsid mari ühiskondliku ja kultuurilise koetise üldiselt rahule. Islamit peale ei surutud. Marisid haldasid nende endi kohali­kud vanemad või vürstid, kelle ülesandeks oli Tatari ülemus­te jaoks andamit koguda. Mari vürstid ja nende asemikud loeti Kaasani aadlike hulka ja mõned neist olid andamikohustusest vabastatud.[3]

Ajapikku murenes Kaasanis valitsevate tatarlaste sõjaline valmidus ja halduse otsustavus. Alates 1460. aastast läks suur osa khaaniriigi kaitsest marid kätte. Kui marid 1524 Tšalõmi lahingus hävitasid vene laevastiku Volgal, tõi see kaasa venelaste metsikud röövkäigud. Enamik marisid oli vormiliselt Kaasani ülemvalitsuse all, ent tegelikult vabad. Keeleerinevused nõrgestasid mäemaride koostööd niidumaridega. Vassilgradi asutamine Sura suudmes 1523 avas mäemari ala otseselt Vene ohule. Mäemaride vürst Akpars käis 1546. aastal Moskvas ning nõustus koos moskvalastega koos sõjaretkele minema ja mäemarid muutusid Moskva Suurvürstiriigi vasalliks. Akpars on praegugi enamiku maride jaoks rahvuskangelane. Venelaste lõplik rünnak Kaasani vastu toimus 1552. Võitluseks niidumaridega kasutas Ivan Julm ka mäemarisid. Enamik niidumarisid jäi kibeda lõpuni Kaasani tatarlaste poolele ja niidumaride võitlus Moskva vürstiriigi vastu kestis üle kolmekümne aasta. Nende katsed linnale abi tuua tõid hävitust mari küladele, kuna Vene väesal­gad rüüstasid ja põletasid, hukates palju vange. 1551. aastal maabus maride kindluse Tšikma juures Ivan Julm, kuhu 1583. aastal asutatud Kozmodemjansk (mäemari Цикмä) kujuneks mäemari pealinnaks ja keskuseks. Linn nimetati pühakute Kuzma ja Demjanini järgi, sest Ivan oli kindlusega juures nende nimepäeval.[1][3]

Vallutuse lõppedes hoidis esialgu Venemaa võimu detsentraliseerinuna, ning Mari Eli aladel oli kohalik haldus edasi peamiselt mari vürstide käes. 17. sajandil moodustasid marid veel praktiliselt kõigis praeguse Mari Eli osades tugeva enamuse. Tatarlased moodustasid ehk viiendi­ku rahvastikust. Kompaktse asuala ja kohaliku eliidi püsimine võimaldasid maridel venelaste survele ägedalt vastu panna. Marid tõusid üles nii aastatel 1609–1611 kui ka 1615–1616, mäemarid liitusid ka vaimustunult 1670. aastal toiminud Stenka Razini kasakate suure ülestõusuga.[3]

18. sajandi alguses asus Vene Impeerium animistlikke tavu rängalt maksustama ja marisid sõjaväkke sundima. 18. sajandi algul hakkasid ka marid oma põlismailt hajuma. 1740. aastatel asus Venemaa tugevalt marisid survestama ristiusku astuma. Ülestõusud muutusid harvemaks kui eelneval sajandil.[3]

Esimene marikeelne trükitud raamat il­mus teiste idapoolsete soomeugri keeltega võrreldes hilja. Selleks oli viletsasti tõlgitud mäemari murdes Uus Testament, mille kirjastas 1821. aastal Vene Piibliselts. Loodi esimesed üldkoolid, milles marid küll väga ei käinud, sest kardeti kooliga kaasnevat ristiusku. Võistluses animistlike tarkadega hakkasid aga Vene võimud tundma vajadust marikeelse kristliku kirjanduse ja kooliõpetuse järele. See suund võttis hoogu Nikolai Ilminski tegevusega, kelle seminar ja misjoniselts trükkisid 1867. aastal mäemari aabitsa.[3]

1917. aasta veebruarirevolutsioonist peale tegid marid katseid autonoomiat saavutada. Konkureerima pidi tatarlastega, kes nägid mari alasid osana nende ajaloolisest alast. Pärast esmaseid konflikte saavutasid marid edu ja Tšeremissi autonoomne oblast loodi novembris 1920. Mari enamus autonoomses oblastis oli 1926. aastal napp – 51,4%. Mari ja vene keel kuulutati 1923. aastal riigikeelteks. 1936. aastal sai ala uue nime – Mari Autonoomne Nõukogude Sot­sialistlik Vabariik.[3]

1920. aastad – põlistamise (коренизация) aeg – oli mäemari kultuuri kuldne aeg. Just 1920. aastail asutati mäemari kirjastus, mäemari teater, mäemari pedagoogiline ülikool ja lisaks oli mäemaridel autonoomia oma vabariigis. Isegi passid anti välja mäemari keeli. Mari kirjas­tuse loomine 1925. aastal aitas suuresti kaasa kirjanduse ning ajakirjandu­se arengule. Talurahva küüditamine 1929–1930 paistis marisid suhteliselt vähe tabavat. Mäemari keel sai nautida autonoomiat, kuigi tollane juhtiv keeleteadlane Vassiljev väitles üheainsa kirjakeele poolt.[4][3]

Kuldajastu kestis aastani 1937, pärast mida autonoomiat süstemaatiliselt vähendama hakati. 4.-5. augustil 1937 arreteerisid Nõukogude Vene võimud 164 mari kirjanikku, õpetajat, teadurit, kunstnikku ja arsti ja hukkasid nad. Kokku mõrvati üle 5000 mari, sealhulgas kõik need, kes olid pannud aluse mäemari kultuuri arengule. Üheks põhjuseks olevat, et mäemarid tahtsid luua oma vabariiki, mis ei tahtnud alluda Joškar-Olale.[4][3]

Pärast II maailmasõda olid mäemari kirjandusel rasked aastad. Keeleteadlased tahtsid kõigile maridele ühise kirjakeele luua. Kõige saatuslikum hetk oli 1953. aasta keelekonverents, mil mäemari keel kuulutati koolis sobimatuks. Mäemarisse saadeti niidumari õpikuid, aga õpilased ei tahtnud kaht võõrkeelt (teine oli vene keel) ja protestisid. Õnneks tühistati see otsus, aga see mõjutas mäemari kirjanduse arengut: kuigi kirjanikke ja luuletajaid jagus, avaldati 1950ndail mäemari keeles väga vähe ilukirjandust. Mäemari kirjandust ilmus vaid ajalehtedes ja harvem raamatuina. Ka piirati mari haridust, 1920ndatel keskkoolini ulatunud marikeelset haridust hakati vähendama, kuni 1980ndate alguseks salliti mari õppekeelt ainult maakoolide kolmes esimeses klassis. Aastane raamatutoodang kaha­nes umbes 35 niidumari ja 15 mäemari raamatule ning brošüürile.[3][4]

1980ndail toimunud ühiskondlikud muutused mõjutasid oluliselt mäemari kultuurielu. Aastal 1990 toimus mari kirjanduses oluline sündmus: pea üle kuuekümne aasta hakkas mäemari keeles ilmuma kirjandusleht U Sem ('uus viis').[4]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Mäemari soodsad looduslikud tingimused ja majanduslik-geograafiline asend on eelduseks mäemaride suhtelisele jõukusele. Jõukuse aluseks on kõrgel tasemel põllumajandus, mis on olnud Venemaa statistikas tihti tipus.[1]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Mari Eli vabariigis ilmub mäemari keeles nädalaleht Žerä, mille tiraaž on vaid veidi üle 2000 eksemplari ja mis pole ei paks ega värviline. Üle nädala ilmub värviline lasteleht Jämdõli tiraažiga 400–500 eksemplari ja kord kvartalis kirjandusajakiri U Sem, mille tiraaž on ligi 300 eksemplari. Pidevat töötavat mäemarikeelset raadio- ja telekanalit ei ole.[2]

Esimene mäemarikeelne raamat ilmus 1821. aastal Peterburis ja see oli Matteuse evangeelium. Praegu ilmub mäemarikeelseid raamatuid harva, enamasti vaid autorite endi eestvedamisel. Eriti halb on laste- ja noortekirjanduse olukord. Viimane eelarvest rahastatud lasteraamat ilmus kaks aastat tagasi pärast peaaegu kümneaastast vaheaega. Viimase noortele mõeldud raamatu ilmumise aega ei osanud öelda aga isegi emakeele ja kirjanduse õpetajad.[2]

Muuseume on mäemaridel mitu: kujutava kunsti muuseum, vabaõhu-etnograafiamuuseum Kozmodemjanskis, Nikon Ignatjevi nimeline kirjandusmuuseum, Aleksandr Grigorjevi (1891–1961) nime kandev kunsti- ja koduloomuuseum. Kõrgel Volga jõe kaldal kaunis kohas tegutseb mäemari vabaõhumuuseum, mis avati 1983. aastal Kozmodemjanski linna 400. aastapäevaks. Kunagi oli muuseum teinud koostööd ka Eesti vabaõhumuuseumiga.[2]

Mäemaride iseloomulik pill on kannel, niidumarid seda pilli ei kasuta.[1]

Tuntud mäemarid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Jaak Prozes (25.03.1993). "Marid, kes elavad "mägedes"". Päevaleht.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Mäemarid". Fennougria. Vaadatud 28.09.2021.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Rein Taagepera (2000). Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu: Ilmamaa. Lk 221–255.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Valeri Alikov (27.08.2004). "Mäemari kirjandus otsib uusi teid". Sirp.