Mäeküla piimamees

Allikas: Vikipeedia

Mäeküla piimamees
Autor Eduard Vilde
Kaane kujundaja Oskar Kallis
Päritolumaa Eesti
Keel Eesti
Žanr(id) Romaan
Kirjastaja Mõte
Avaldamisaeg 1916
Lehekülgi 244
ISBN 9985202333
(2000. a trükk)

"Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis esmakordselt ilmus trükist 1916. Realistliku kujutluslaadiga ning süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks.

"Mäeküla piimamehe" käsikiri jõudis Kopenhaagenist Tallinna 1916. aasta jaanuaris ja teos ilmus sama aasta aprillis.[1]

Enamik "Mäeküla piimamehe" tegevuskoha Mäeküla mõisa kohta toodud andmeid vastab omaaegsele Keila kihelkonna Karjaküla mõisale, kust on pärit ka suur osa romaani tegelaste prototüüpe. Selles mõisas töötasid Vilde vanemad, Vilde ise käis neil külas korduvalt, pikemalt aastatel 1882–1883, 1886–1887 ja 1892–1893. Neil aegadel oligi Vilde üksikasjaliselt tutvunud sealse elu ja olustikuga.[1]

Teos on digiteeritud kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" raames.[2]

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks tüdinud Mari annab järgi ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga ta nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.

Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eduard Vilde, Mäeküla piimamees (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955), lk 188
  2. "Uus ports kirjandusklassikat vormiti e-raamatuteks". Postimees, 17. detsember 2014. Kasutatud 13. märtsil 2015.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]