Lydia Erilane
Lydia Erilane (snd Lydia Helene Marie Kukk, 30. oktoober 1897 Sõmeru vald, Virumaa – 15. juuli 1993) oli jurist ja esimene Eesti naispolitseinik.[1][2]
Lapsepõlv ja haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Lydia Kukk sündis 31. oktoobril 1897 Virumaal Sõmeru vallas. Isa Peeter oli mõisavalitseja ja ema Olga kasvatas kodus nelja last. Koolis käis Lydia Viljandi gümnaasiumis.[3]
Unistas arsti elukutsest ja 1917. aastal astus Tartus Rostovtsevi eraülikooli, kuid saksa okupatsiooni tõttu katkesid õpingud 1918. aastal. Vabadussõja ajal tegutses halastajaõena, pärast sõda asus Tartu ülikooli arstiteadust õppima, hiljem läks õigusteadusele üle ja selle ka 1929. aastal lõpetas[4][5].[3]
Töö
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Viljandi gümnaasiumi lõpetamist töötas Paides maakonna miilitsakomitees sekretärina.[3]
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene naisametnik oli politseisse võetud New Yorgis 1845. aastal, Inglismaal 1905. aastal, Soomes oli naispolitsei olemas 1920. aastate algul. 1925. aasta III üleriigilise Eesti naiste kongressi resolutsioonis nõuti naispolitsei loomist. Kongressil osalenute arvates oli naispolitseid eriti vaja Tallinnas. Kongress nägi naispolitsei ülesannetena komblusvalvet, aresti all olevate naiste saatmist kohtusse ja tagasi, arestimajas kinni peetavate naistega tegelemist ning järelevalve korraldamist avalikel üritustel. Naispolitseist ei kavandatud luua iseseisvat üksust, vaid see pidi jääma mõne politseiharu koosseisu. Eesti ühiskonnas oli suhtumine naispolitseisse pigem konservatiivne.[3]
Kursused
[muuda | muuda lähteteksti]1929. aasta veebruaris otsustas politsei peavalitsus vastavalt siseministeeriumi loale lubada Lydia Kukele teha sisseastumiseksamid Politseikooli.[3][5] Kaheksakuulised kursused[6] läbis Lydia Kukk hiilgavalt. Oli hea laskur ja omandas edukalt enesekaitse õppekava.[3]
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Töötas Tallinna kriminaalpolitseis, kus 1929. aastal oli agendi ametikohal[7]; 1931. aastal vanemagent; 1935. aastal assistent.[3]
1933. aastal oli ta välja töötanud naispolitseiniku tegevuse põhimõtete ja töö kava, mis sisaldas muuhulgas kuni kaheteistkümne aasta vanuste laste ülekuulamise, läbiotsimise, hoole alla andmise, abistamise ja muud juhendid. Kuritegevuse tõrjumisel kuulus naispolitseiniku tegevusvaldkonda sugukõlvatute kuritegude selgitamine, abordid, vastsündinute hukkamine, naise ja laste enesetapmise ja selle põhjuste selgitamine jne. Samuti kuritegevuse ärahoidmine. Lydia oli kindel, et naispolitseinik on võimeline täitma kõiki ülesandeid sama hästi kui mees ning leidis, et naistest peaks moodustama eriüksuse ja neid peaks juhtima naine.[3]
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja Eesti politsei laialisaatmist töötas Lydia Erilane Tallinna haiglas nr 1 halastajaõena.[3]
Eraelu ja asumisele saatmine
[muuda | muuda lähteteksti]4. juulil 1937 abiellus Lydia Paide kriminaalpolitsei kolleegi Anton Erilasega ja töötas temaga koos Tallinnas. Anton oli lõpetanud samuti Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas assistendina. Pärast okupatsiooni oli Anton Eesti Tarbijate Kooperatiivi varustuslaos tööline. Juuniküüditamiste käigus[8] arreteeriti 14. juunil 1941 Tallinnas Faehlmanni 5-10 korteris nii Lydia, tema mees Anton kui ka Lydia ema.[3]
Lydia saadeti Kirovi oblasti Muhhino rajooni asumisele kriminaalpolitseinik Anton Erilase pereliikmena kui «sotsiaalselt ohtlik element». 26. märtsil 1958 õnnestus tal taotleda luba enda üleviimiseks oma ema juurde Ust-Tarski rajooni Novosibirski oblastisse. Kodumaale pääsemise lubamisest keelduti, kuigi määrust Lydia asumisele saatmise kohta ei olnud olemas, koostatud oli arreteerimismäärus. Lydia asumisele, aga mitte vangilaagrisse sattumine oli NKVD näpuviga.[3]
Kodumaale naasmine
[muuda | muuda lähteteksti]Lydia pääses 1958. aastal kodumaale tagasi, kus hakkas taotlema enda ja mehe rehabiliteerimist. Anton Erilane oli 28. aprillil 1943 Sverdlovski oblastis Vosturallagi vangilaagris surnud või maha lastud. Mees rehabiliteeriti 1961. aasta kevadel kuriteo koosseisu puudumise tõttu, kuid Lydiat mitte.[3]
Surm ja mälestamine
[muuda | muuda lähteteksti]Lydia Erilane suri Iru hooldekodus 15. juulil 1993.
2003. aastal Tallinnas toimunud konverentsil asutasid 59 naispolitseinikku ja naisametnikku Eesti Politsei Naisühenduse, mis annab igal aastal välja teenetekuju, mis on esimese naispolitseiniku nime järgi nimetatud Lydiaks.[3] 2004. aastal töötas Eesti politseis üle tuhande naise.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "AJALOONAINE ⟩ Eesti üks esimesi naispolitseinikke Ida Inn elas üle Siberi vintsutused, kuid hukkus roolijoodiku rataste all". Naine. 10. november 2020. Vaadatud 15. juunil 2026.
- ↑ ERR (8. aprill 2015). "Reedest näeb Adamson-Ericu muuseumis näitust "Modernne naine"". ERR. Vaadatud 15. juunil 2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Eesti esimese naispolitseiniku Lydia Erilase kohustuste hulka kuulusid hüsteerilised naised ja sugukõlvatute kuritegude selgitamine". Naine. 7. november 2017. Vaadatud 15. juunil 2026.
- ↑ "Kaja 6 veebruar 1929 tr. 1 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. juunil 2026.
- 1 2 "Maa (1926-1929) 16 märts 1929 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. juunil 2026.
- ↑ "Waba Maa 16 märts 1929 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. juunil 2026.
- ↑ "Tallinna Post 18 veebruar 1934 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. juunil 2026.
- ↑ "Päevaleht 8 juuni 1990 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. juunil 2026.
- ↑ "Naispolitseinike arv on aastatega kasvanud üle tuhande korra". Virumaa Teataja. 16. november 2004. Vaadatud 15. juunil 2026.