Lulo-maavits

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lulo-maavits
Terve ja poolitatud küps vili (lulo)
Terve ja poolitatud küps vili (lulo)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Maavits Solanum
Liik Lulo-maavits
Binaarne nimetus
Solanum quitoense
Lam.
Sünonüümid
  • Solanum angulatum Ruiz & Pav.
  • Solanum macrocarpon Molina (non L.: homonym)
  • Solanum macrocarpon Pav. ex Dunal in DC. (nomen nudum, homonym)
  • Solanum nollanum Britton
  • Solanum quitense Kunth
  • Solanum quitoense f. septentrionale (R.E.Schult. & Cuatrec.) D'Arcy
  • Solanum quitoense var. septentrionale R.E.Schult. & Cuatrec.

Lulo-maavits, tuntud ka kui naranjilla (hispaania hääldus: [naɾaŋˈxiʎa], "väike apelsin") Ecuadoris ja Panamal, ning kui lulo ([ˈlulo], Ketšua keeles) Colombias, on subtroopiline püsik Lõuna-Ameerika loodeosast. Selle maavitsalise ladinakeelne nimi, Solanum quitoense, tähendab "Quito-st pärit maavits".[1]

Lulo-maavitsa taim on atraktiivne, suurte piklik-südaja või ovaalse kujuga lehtedega, mis võivad olla kuni 45 cm pikad. Taime lehed ja varred on kaetud lühikeste lillade karvakestega. Taimed on õrnad ja vajavad kaitset tugeva tuule ja otsese päikesevalguse eest. Nad kasvavad kõige paremini poolvarjus.

Lulo-maavitsa vili on lulo. Sellel on tsitruse maitse, mida mõnikord kirjeldatakse kui rabarberi ja laimi segu. Lulo mahl on roheline ja seda kasutatakse enamasti kas värske mahlajoogina või kääritatud joogina, mida kutsutakse luladaks.

Botaaniline liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Maavitsaliste (Solanum) perekonnas kuulub lulo-maavits (S. quitoense) baklažaani (Leptostemonum ) alamperekonda. Selles alamperekonnas kuulub lulo-maavits sektsiooni Lasiocarpa. Sinna kuuluvad veel: S. candidum, S. hyporhodium, S. lasiocarpum, S. felinum, S. psudolulo, S. repandum ja S. vestissimum.[2]

Lulo-maavitsa värske leht

Veel mõnedel muudel taimeliikidel on lulo-maavitsaga väliseid sarnasusi, kuid nad ei pruugi olla lähedas suguluses. Sellisteks liikideks on näiteks: S. hirtum, S. myiacanthum, S. pectinatum, S. sessiliflorum ja S. verrogeneum. Mitmeid neist, lähisugulased või mitte, võib lihtsasti lulo-maavitsaga segi ajada. Veelgi enam, lulo-maavitsa välised omadused varieeruvad erinevatel taimedel oluliselt, muutes liigi täpse määramise keeruliseks: teadaolevalt esineb vähemalt kolm erinevat vormi (ogadega, ogadeta ja baquicha-na tuntud vorm, mille tunnuseks on punasks küpsevad viljad ja siledad lehed). Üks iseloomulik tunnus on lulo-maavitsal peaaegu unikaalne: rohelise viljaliha rõngas küpse vilja sees.[2] Ainus sarnase rohelise viljalihaga sugulasliik on india maavitsa (S. lasiocarpum) kultivar.

Selle taime värsked kasvud on tihedalt kaetud kaitsva peene karvastikuga, mille värvus varieerub violetsest valgeni. See raskendab liigi määramist.

Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lulo-maavitsa on pakutud globaalsele toidutööstusele uue maitsena,[3] kuid selle taime suuremahuline kultiveerimine on vaevaline, mis on saanud takistuseks laiemale kasutusele.[2] Lulo-maavitsa vili, lulo, kahjustub küpselt tomatiga sarnaselt kergesti, mistõttu koristatakse neid harilikult poolvalminuna.[3] Vilju pakutakse turgudel. Kasvatuspiirkonnas on levinud jookide valmistamine värskelt pressitud viljadest saadud mahlast, millele lisatakse suhkrut ja vett.[3]

Kahjurid ja haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Lulo-maavitsa põllumajanduslik potentsiaal on piiratud, kuna see taim on suuremahulisel kultiveerimisel äärmiselt tundlik kahjurite ja haiguste suhtes. Laialt levinud nakkust põhjustab juurenematood. Küpsed viljad on väga õrnad ja nakatuvad sageli seenhaigustesse, eriti mehaaniliste vigastuste korral, seepärast korjatakse vilju mädanike vältimiseks sageli pooltoorelt.[3]

Hübriidid muutuvad üha populaarsemaks lahenduseks juurenematoodide vastu. Lulo-maavitsa on ristatud teiste taimedega, tavaliselt orinooko maavitsaga (Solanum sessiliflorum, mis on sarnase fenotüübiga taim. Orinooko maavitsa lehed, õied ja viljad (kokoonad) on kuju poolest lulo-maavitsaga sarnased, kuid viljad on palju suuremad ja värvilt kollased. Hübriididel on kollakas viljaliha.[2]

Toiteväärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Lulo-maavitsa õis.
Toore lulo viljaliha.
Lulo-maavitsa valmivad viljad.

Lulo-maavitsa viljade koostis varieerub piirkonniti. Need andmed on Costa Rica lulode kohta:[3]

Koostis Sisaldus
Vesi 90%
Valgud 1%
Rasvad vähem kui 0,0001%
Süsivesikud 3,8%
Kiudained 1,4%
Suhkrud 3%
Energia (kcal/100g) 18
C-vitamiin 2,6%

Need andmed on Colombia ja Ecuadori lulode kohta:[4]

Toitaine Väärtus
100 g kohta
Kaltsium 5,9–12,4 mg
Fosfor 12,0–43,7 mg
Raud 0,34–0,64 mg
A-vitamiin ehk karoteen 0,071–0,0232 mg
B1-vitamiin ehk tiamiin 0,04–0,094 mg
B2-vitamiin ehk riboflaviin 0,03–0,047 mg
B3-vitamiin ehk niatsiin 1,19–1,76 mg


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lamarck, Jean Baptiste Antoine Pierre de Monnet de. Tableau Encyclopédique et Methodique ... Botanique 2: 16. 1794.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Mall:Aut (2005): Solanum quitoense. Version of December 2005. Retrieved 2008-SEP-25.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Óscar Acosta, Ana M. Pérez, Fabrice Vaillant (2009) Chemical characterization, antioxidant properties, and volatile constituents of naranjilla (Solanum quitoense Lam.) cultivated in Costa Rica Mall:Webarchive. Archivos Latinoamericana de Nutrición 59(1): 88-94
  4. Naranjilla